reede, detsember 31, 2010

Lühikokkuvõte aastast 2010

Nagu juba tavaks on saanud, koostan ma aasta lõpus väikese kokkuvõtte sellest, millega ma aasta jooksul hakkama olen saanud. Seda võib võtta kui lühitutvustust neile, kes üldiselt mu blogi lugeda ei viitsi, aga ka lihtsalt kui väikest tagasivaadet möödunud aastale. Aasta lõpus kiputakse ikka kokkuvõtteid tegema. Aga alustame siis algusest:

Jaanuar
Aasta algas väga puhtalt. Mitu päeava järjest sai saunas käidud. Sooja saamiseks, sest üldiselt oli väga külm. Ilmselt seal läksingi peast soojaks ja hakkasin horoskoope koostama ning järgmiseks suusatatamise MK etapiks valmistuma. Nii palju pole ma varem suusatuanud. Jõuluaegse kosumise vastu aitas hästi jääätisedieet. Muud meil kodus süüa ei antud, sest keegi (ja see ei olnud mina) leidis, et mandlid pole tema maitse. Kuna Mps midagi tahket süüa ei saanud, siis täitsin korteri korduvalt ka leivalõhnaga. Nuusutagu. Leiva sõin ise ära.

Veebruar
See kuu oli üsna udune. Nimelt õnnestus mul prillid ära lõhkuda ja seejärel muutusin vampiirist silmavärdjaks. Kartsin valgust ja silmad olid eri suurusega. See muidugi ei takistanud lumeloopimisega muskleid kasvatada. Sattusin hoogu ja kühveldasin valimatult lund. Isegi katusele kaevasin käigurajad.

Märts
Märtsis elasime uputuse hirmus. Meeletu lumekogus, mis talve jooksul kuhjunud oli hakkas vaikselt sulamise märke näitama ja ennustas suuri üleujutusi. Üleujutusi üllatuslikult ei tulnud, aga vähemalt sulas mu auto aknapesuvedelik lahti. Enne talve lõppu sai meeste eestvedamisel siiski ära proovitud ka saanisõidu (ses suhtes, et saane vedasid ikkagi hobused, mehed organiseerisid selle meile. Tänud). Õnneks ei sulanud ka jää väga kiiresti, nii et saime Papilaiule üle jää, ega pidanudki jeesukese kombel vett mööda astuma. Sellega lõppesid ka minu külmamaareisid. Islandile otsustati mitte minna.

Aprill
Traumeerivad mälestused köögiremondist olid ununenud, alustasin vannitoa vuntsimisega. Avati ka igaastane riisumisehooaeg. Suuremate ja väiksemate abiliste najal sai pea kogu Muhu ja Ida-Saaremaa paljaks riisutud. Üldiselt oli suht sündmustevaene kuu. Ahjaa, Mps sai onuks.

Mai
Tundub, et ilmad olid juba piisavalt soojad, et võtta ette suurtes kogustes matku erinevatesse Paikadesse. Sai käidud nii rabas kui mere ääres. Väikesaartest rääkimata. Mai kuust ongi tegelikult kõige märkimisväärsem ikkagi tsivilisatsioonist loobumine ning Keri saarele majakavahtideks kolimine. Nädal aega kesk üksindust ja vaikust. Vaikus oli muidugi kirjanduslik liialdus. Lindude kisa oli kõrvulukustav. Juu ma tundusin kajakate kõrval päris vaikne ja armsake, igastahes teatas Mps ühel nõrkushetkel, et talle meeldiks väga, kui ma nõustuks tema naiseks saama. Mina nõustusin tema seisukohtadega. Ja veel enne kui päike jõudis loojuda, olimegi kihlatud. Kogu üritust kanti üle internetis

Juuni
Algasid suured ettevalmistused pidustusteks. Kutsete nikerdamine ja kleidi hankimine ja peokoha valimine ja ohtralt paberimäärimist ka. See aeg, mis ma otseselt pulmadeks ettevalmistusi ei teinud, tegin ma seda kaudselt - ehk lebasin tuulevaikses kohas ja üritasin endale triipe mitte päevitada

Juuli
Võtsime Mpsiga korra pulmakorraldusest aja maha ja käisime ümber Eesti majakatuuril. Tegime tervele Eestile tiiru peale ja näitasime sealjuures üles erakordset taiplikkust majakate tundmisel. Ülejänud aeg kulus taas organiseerimisele. Laulikud ja ämma hammastest sõrmused on vaid väike osa nimekirjast.

August
Käisime kanuutamas. Kanuuuga ümber ei käinud, aga märjaks saime ikkagi.
Nagu ülejäänud suvi, nii läks ka augustikuu pulmade nahka. Ohtralt ettevalmistusi ja pisuta paanikat. Seda viimast aga üllatavalt vähe. Üks lõbus tüdrukute õhtu sai maha peetud ja Lumivalgekesena mööda linna ringi trallitatud. No ja jõudiski kätte see tähtis päev, mille nimel ma viimased kolm kuud olin kõvasti vaeva näinud - loobusin oma vallalisestaatusest ning astusin auväärsete abielunaiste ridadesse või kui tsiteerida klassikuid: "junga Heerost sai kapten Tamm". Oi, see oli üks ütlemata ilus ja armas päev... Raudselt selle aasta kõikse tipsem hetk.

September
Septembris hankisin ma endale tööd juurde, keetsin pisitillukese potikesega kompotti ja külmetasin. Ja loomulikult nagu septembrile kohane pidasin õuntega puuotsas pikki eksistentsiaalseid vestlusi. Lõpuks sai neist ikkagi mahl. Remondituhin jõudis otsapidi wc-sse. Värvisin wc päikeselaigukarva kollaseks. Et oleks helgem seal istuda.

 Oktoober
Võiks arvata, et ma oktoobris ei teinudki midagi, sest see on kuu, kus mul on kõige vähem postitusi. 11. Aga siiski. Näiteks käisime Pühadekarel hülgeid narrimas. Samuti ei saa kuidagi mainimata jätta ohtraid sünnipäevapidustusi (mis siis et sünnipäev on septembris). Ja oi kui palju sai süüa. Nädal aega järjest hapukapssasuppi ja kiluvõileibu. Singirullid hakkasid lausa kõrvadest välja pressima....

November
Võttes möödunud talvest õppust alustasin varakult karmideks lumeoludeks ette valmistuma- ostsin sooja pesu ja parameediku püksid. Hoolimata ettevalmistustele ihkas hing siiski midagi sootuks soojemat ja mõtted tiksusid ladina rütmide taktis.

Detsember
Jõuluvana tõi mulle lumelabida ja puksiirtrossi. Ülejäänud aja kõrvetasin piparkooke, lasin lumelabidal hoogsalt käia, mugistasin igat sorti jõuluroogi ja laulsin valjusti ja valesti jõululaule. Selles jõuluidüllis oli siiski ka midagi õudsat - KITSEKE! Ämblikest ja muudest putukatest rääkimata

Vot selline see aastake siis oli. Minu arust täitsa eeskujulik aasta. Kindlasti ei kuulu see nende hulka kus ma peaks mõtlema, et ei tea kas 2010. aastal ka midagi juhtus... Pigem vastupidi.
Kujutan end ette vana ja väärikana kiiktoolis mõtteid mõlgutamas. Jaa, 2010. aasta oli ilus. Rohi oli siis roheline, talv lumine, suvi päikeseline ja mina olin noor ning õnnelik. oi-oi, jah-jah...

Ja järgmine aasta tuleb vähemalt sama vinge. See on üks mis kindel!
Head uut ja vana teilegi!

neljapäev, detsember 30, 2010

Kaalutaolek

Tuli talv ja tulid  tuisud
jänes ostis uued uisud.
Sõitis päeva, sõitis kaks,
vaatas peeglist - ikka paks.






Kaal tegi mulle eile huvitava üllatuse. Astusin mina hinge kinni hoides kaalule, et vaadata kui palju siis jõuludega sisseahmitud pekk ka kaalub. Suur oli minu üllatus kui kaal näitas, et mina kaaluvat kokku 72,4 kilo. See kõlab kui kellukeste helin ja ojavulin minu kõrvades. Senini pole ma sellisest kaalunumbrist unistadagi julenud. 74 on olnud minu kõige julgem unistus.  Aga vot nüüüd 72,4. Täitsa ideaalkaal. Peegel kahjuks ei kinnita kaalunäitu vaid ütleb, et kui kohe piparkooki käest ei pane, siis läheb kaalunumber kolmekohaliseks. Kumba siis uskuda?
Lasksin Mpsil ka kontrolli mõttes kaalule astuda. Temale näitas kaal täiesti normaalset numbrit (mis sealjuures oli minu omast suurem. Kujutage ette, ma olen Mpsist kergem :D).

Tänaseks hommikuks olid maailmaasjad jälle paika loksunud ning kaal näitas täiesti usutavat aga üpriski koledat numbrit. Ei teagi  mis anomaalia see oli. Arvan, et siin on kaks võimalust. Kas kaalul hakkas minust kahju ja ta tahtis lihtsalt mind rõõmustada ning näitas seetõttu ulmelisi numbreid või olid kaalu mõtted vastupidiselt õelad ja kurjad ning väikese numbri näitamine tulenes sellest, et ässitada mind rohkem sööma. Nägu ju niikuinii nagu kitsejälg.

kolmapäev, detsember 29, 2010

Neoonsaabastega raskustele vastu

Väljas on talv, aga mul on endiselt talvesaabste kriis. Üldiselt käin aastaringselt matkasaabastega, aga need on pisut madalad ja lumi tuleb pidevalt sisse. Nii otsisingi kamorka sügavustest välja ühed iidsed talvesaapad. Peaaegu terved, aga nii vanad, et puudutades pudenesid saapapaeldad tolmuks. No ja ürgkoledad muidugist. Aga parem siiski koledad saapad kui istuda hanepoegade kõrval toas ja igavledes aknast välja vaadata. Nii saigi vanadele saabastele uued ja ilusad neoonkollased paelad pandud. No need olid ainsad, mis sahtlis olid. Väljamaalt toodud ja puha. Nüüd olen popp ja noortepärane (või lihtsalt veidrik)
saapamodell on pärit siit

Muidu aga on itk ja hala. Kõik minu "sõbrad" on üles ärganud ja saadavad ühel või teisel moel jõulukingitusi. Ma pigem loobuks nendest. Hoopis puhkaks ja mängiks.

Ja aastavahetuse osas oleme ka täitsa ripakil...

esmaspäev, detsember 27, 2010

Vorstitunne

Võeh, piparkooke, seapraadi ja verivorste sai nii palju söödud, et meenutan nüüd ise üht tihkelt täistopitud makki. Aga hea oli.
Häbemata lühikesed jõulud olid ainult.

kolmapäev, detsember 22, 2010

Tagasihoidlik jõulutervitus!

(ehtides end võõraste sulgedega ja rääkides võõras keeles)

teisipäev, detsember 21, 2010

Kuuvarjutus

Kuna ma täna hommikul panustasin taas magamisse, siis sattus minu töölesõitmise aeg täpselt lubatud kuuvarjutuse ajale. Lubati, et Eestis täielikku kuuvarjutust ei näe, aga mine ikka nägin. Kõigepealt nägin suurt ja ilusat pannkookjat kuud ja siis nägin kuidas see täielikult pilvede poolt varjutatud sai. Vot nii.

esmaspäev, detsember 20, 2010

See pole hoiatus vaid lubadus

Värisege! Hiidämmelgad tulevad. Ja mitte ainult unes...

Alle Jahre wieder...

Nädalavahetusel käisime korraks mandril gängi jõulupidu pidamas.  Meid küll üritati sellest mõttest loobuma, sest väljapool saari valitsevat teedel pada- ja hädaorud ning lumevangi oleme niikuinii määratud jääma. Päris nii siiski ei läinud. Tõsi on see, et teatavate jubinate jäätumise tõttu omandas Milli sobival kiirusel butterflay abs-i efekti. Ehk värises ja võdises nii mis jaksas ja väristas ka kõiki autos istuvaid inimesi. See on veel parem kui tavaline butterfly abs, kuna trimmib, vormib ja salendab korraga kuni 5 inimest. Siiamaani on väike värin sees.
Sihtkohta jõudes algas suur küpsetamine ja vaaritamine. Sel aastal oli teemaks Saksamaa jõulud.  Minu arust päris vahvad. Hiina võitlusmuffinid, karpkala, valged vorstid, kartulisalat, riis, stollen, kookosmakroonid ning loomulikult kõikide rahvaste ühine jõuluroog - ennustavad lihapallikesed. Sel korral ei õnnestunud mul ühtegi ennustuslikku pallikest saada (kui jätta arvestamata see lihapall, mis me kokkadega omavahel neljaks jagasime ja mis osutus lapseootel pallikeseks. Ei teagi kuidas me nüüd selle lapse ära jagame, kas hakkame külakorras kasvatama või leiame mingi muu lahenduse...
Kui söögid välja jätta oli ka pidu ise täitsa schön. Ehitasime vanuritele rõdudega hooldekodusid, jõime (n)imelisi kokteile (ainult k täht kippus tükki tõmbuma), meenutasime vanu häid aegu ning veetsime muidu meeldivalt aega. Siis kui päkapikud väga ahneks läksid, kobisime meie Mpsiga magama.

Järgmisel päeval sõitsime koju tagasi. No ja et oleks põnevam valisime väiksemad ja põnevamad teed (ja kogutee tuli ainult mingi 15-20 km pikem kui mööda igavat ja sada korda läbi sõidetud suurt maanteed mööda kihutades). Tagasitee oli huvitav. Esiteks oli loodus überkaunis ja teiseks avastasime endalegi üllatuslikult kaks uut ja kaunist kirikukukke. Mõlemad kusjuures olid kirikutel, mille me olime juba kuketuteks tunnistanud.

Jõuluprae küsimuse oleks ka äärepealt ära lahendanud. Sel ajal kui Mps Kosel kukke jahtis, peibutasin mina kohalikke parte. Need olid uskumatult julged. Peaegu käest tulid piparkooke sööma (saia mul polnud, aga jõuludeks sobivad piparkoogid pareminigi). Minu plaan oli lihte. Toppida pardid tihkelt piparkooke täis ja siis üks kinni haarata ning ongi juba eelmaitsestatud jõulupart olemas. Aga neid oli palju ja ma ei suutnud valida. Nii et kõik pardid jäid sel korral söömata.

reede, detsember 17, 2010

Hibernatsioonioht

Täna hommikul ärgates tabas mind üllatus. Tavapäraste kaunite kiharate asemel oli peas mingi takune parukas.Ei teagi, millest see tuli. Läksin küll eile märja peaga magama, aga selles pole midagi imelikku. Peale peapesu ei viitsi ma enamasti juuste kuivamist oodata ning uued ja huvitavad frisüürid hommikuti on tavapärane nähtus. Täna aga on juuksed eriti veidrad. Nagu oleks unustanud shampooni välja pesta ja siis lasknud vahvlilokid teha. Sellised ekstra takused, karedad, rasked, aga samas kohevad. Kahtlane värk.

Aga see, et ma märja peaga magama läksin oli osalt Mpsi süü, kes ei tahtnud mulle kuidagi vanni minemise laulu laulda... Väitis, et ei tea ühtegi vannilaulu. No tõesti. Ilma lauluta ei saa ju minna. Nii pidin ise endale jorisema: "Minni ja Manni, meie lähme vanni...."

Ja see, et ma hommikul voodist välja sain oli väiksemat sorti ime lausa. No sellinu uni oli kallal. Ma kahtlustan, et see ahv, kellest mina arenesin, polnudki mitte ahv vaid mõni taliuinakut sooritanud imetaja. Siil näiteks. Või siis karu. (Illustratsioonil on kujutatud minu võimalikku esivanemat).

neljapäev, detsember 16, 2010

Vajatakse abi menüü koostasmisel

Kas kellelgil on mõnda imehead retsepti, mida soovitaks jõuluõhtul magustoiduks pakkuda?

Proovisin ükspäev piparkoogikooki teha. Maitsel polnud isegi viga, aga terve kook kahe peale ära süüa, oli selge liig, nii et ei taha seda enam kolm aastat näha.

Ja muide, kui te veel ei tea, siis mul käivad sel aastal ka päkapikud. Väga usinad päkapikud on, ma ei jõua nii palju kommi ära süüa, kui nad kokku tassivad. Aga ega ma ei kurda. Kaugel sellest. Uuel aastal alustan uue hooga uue dieediga ja seni pugin nii et ikka annab.

Eile oleks sportlikkuse mõttes peaaegu et ujumagi läinud. Isegi ujumismüts sai linnast tellitud, aga töökohustused surusid peale nii et sel korral jäi supelus ära. Aga nüüd on mul ujumismüts olemas ja pole enam ühtegi head vabandust, miks mitte ujuma minna. Järgmisel nädalal siis.

Aga üldiselt on jingle bells monkey smells... Ostsin täna piparkoogitaigent ja glasuuri ja õhtul surun vaese Mpsi nurka ning nõuan et ta teeskleks et talle meeldib koos minuga piparkooke küpsetada...

esmaspäev, detsember 13, 2010

Jõulud on käes!

Jah nii ongi. Aisakellade helinal saabus. Sain oma esimese jõulukingituse kätte.
Olin mina just lõpetanud oma auto lumest välja kaevamise kui justkui ilmutus saabus hangede vahelt üks päkapikk ja ulatas mulle kingituseks imetabase lumelabida. Just sellise nagu ma mõni postitus tagasi jõuluvanalt küsisin. Imetabase. Nüüd ei ähvarda mind enam lumevangi jäämine. Kahjuks polnud labidast kinnikülmunud käsipiduri puhul suurt tolku, nii et pidin ikkagi bussiga tööle minema. Kui ma just poleks tahtnud ühte tagumist ratast lihtsalt järele lohistada. See poleks ilmselt teab kui tervislik minu autokesele. Bussiga oli iseenesest hea sõita. Hea soe ruum ja ei mingit kraapimist ega kaevamist. Kui ma vaid bussipeatusesse veerand tundi varem külmetama ei läheks (nagu koju tagasi tulles juhtus). Siis võiks ju täitsa käiagi bussiga tööl. Ainult autoga tuleb odavam. Nii veider kui see ka pole.
Aga nüüd.. keegi küpsetas pirukaid ja läheb vaatab, kas kukkusid ka maitsvad välja...

pühapäev, detsember 12, 2010

Kevlemine

Kui ma veel eile rääkisin siinse piirkonna ilusatest lumevabadest teedest. Täna hommikul aknast välja vaadates nägin seal, kuhu sai auto pargitud, üsna ühtlast lumevälja. Ainult väike lauge küngas tähistas auto asukohta. Antud piirkonna traktoril oli miskine voolik katki läinud nii et koju saamise eesmärgil oli vaja labidatele tööd anda. Õnneks sobis mu labidas mu parameedikupükstega imetabaselt kokku. Nii võib tööd teha küll. Kaevasimegi teeni aoto laiuse kraavi. Naabrimees akna pealt ergutas ja lumi muudkui lendas. Koju jõudes tuli jälle labidas välja otsida, et end omak ohale sisse kaevata.
Mis te arvate kas ma saan homme ilma kaevlemata tööle või mitte?

No ja siis küpsetasin ma omatehtud taignast piparkooke. Tulid küpsised. Pipart vähe. Aga muidu hõrgud ja mõnusad... aga küpsised kõigest.

laupäev, detsember 11, 2010

Lumest ja petlikest kadakatest

Käisime täna Mpsiga metsas jõulukuuske otsimas. Selle tegevuse jaoks peaks ikka ilgelt heas vormis olema. Mina kardetavasti seda pole. Minu uued parameedikupüksid kulusid marjaks ära, sest lund oli rohkem kui küll ja sadas kõik see aeg juurde. Sumpasime ühe puu juurest teise juurde ja käisime terve metsa läbi. Ja kas leidsime? No me leidsime ühe ilusa õige pikkuse kauni kahara võraga kuuse, mis lähemal vaatlemisel osutus siiski kadakaks. Ülejäänud kuused, mis ka lähedalt kuuskedeks osutusid, olid kas liiga pikad või liiga raadakad. Ühtegi ilusat enam-vähem õiges mõõdus kuuske ei leidnudki.
Metsast väljatulemise hetkeks olin sumpamisest nii väsinud, et koju jõudes keerasin magama ja magasin poolteist tundi ühte jutti. Nüüd kannatan klassikalise unepohmaka all.
Lund on meil ohtrasti, aga no Põhja-Eestiga ei tasu ilmselt väga võrrelda. Eile töölt koju sõites kuulasin raadiost kuidas kõik seal Pada- või Hädaorus on tunde vangis istunud ja autod on massiliselt teel kinni ja inimesed on ilma elektrita kodudes lõksus. Päris veider oli. Väinatammil oleks justkui suvi olnud. Tee oli nii puhas. Lumehelbekestki polnud ratta all.

reede, detsember 10, 2010

Tormivangis

Tõeline raju ja burgaa. Hommikul ei saanud seetõttu õigel ajal kodust välja. Ainult mitte lumetorm vaid liivatorm oli takistuseks. Uneliiva täpsemalt. Tuul tuiskas silmad nii tihedalt uneliiva täis, et kuidagi ei õnnestunud voodist välja saada. Lõpuks lükkas Mps mu ikka voodist välja nii et tööle ma jõudsin. Aga natuke uneliiva on ikka veel silmas...

neljapäev, detsember 09, 2010

Veel jõuluõhna

Üritan siin jõulumeeleolu tekitada. Pnin jõulumuusika mängima ja küünlad põlema ja täitsin toa uimastavate jõuluaroomidega. Piparkoogid ja mandarin? Ei. Hoopis kummiliim ja värvihais. Mitte just traditsioonilised jõululõhnad, aga viivad samamoodi pilvedesse...

pühapäev, detsember 05, 2010

Ai Carramba

Mis oleks suurepärasem kui keset külma pakast suunduda päikese, karnevalide ja õnnelike kaevurite mandrile? Suurt ei midagi. Kes oleks muidugi osanud öelda, et seal päikese ja karnevalide maal niivõrd külm on. Vaesed kolme sule ja kuldse spreiga varustatud karnevalistid külmetasid kindlasti oma naba paigast ära. Õnneks olin mina hästi varustatud - mul oli müts peas. Muide, ananass pidi hea aura andma. Ilmselt seetõttu leiti ka, et ma olen kõige paslikum kandma kõige parima kostüümi auhinda. Ma olen tunnustuse eest muidugi üüratult tänulik.
Aga üleüldiselt oli taas üks tore pidu. Ja tulised road ning soe saun kompenseerisid ilusasti selle, mis ruumi temperatuuris vajaka jäi. Ja loomulikult oli vinge taas sõpru näha. Ja eriti rõõmustav oli see, et kõik olid enda kostümeerimisega vaeva näinud. Läbi ajaloo oli see vist esimene stiilipidu, kus kõik külalised stiilist kinni pidasid.
Saage tuttavaks: Banana Mama

Appi kitseke!

Kõigile, keda ma nädalavahetusel kohtasin, olen ma jõudunud juba seda lugu rääkida, aga teadaolevalt loeb seda blogi ka paar inimest, keda ma eile ei kohanud, nii et lugege.
Ei ole mingi saladus, et ma näen aegajalt öösiti luulusid. Ärkan ehmatades üles ja väidan, et seinal/laes/padja all on ämblikud/putukad/nälkjad/või kummikud. No mida iganes. Mps on sellega juba harjunud ja tunneb luulu kaugelt ära ning suudab mind kiiresti veenda, et mind ükski eelmainitud ohtudest ei ähvarda.
Ööl vastu reedet olla aga (Mpsi sõnul) juhtunud nii: Keset ööd olla ma üles karanud suuremas paanikas kui kunagi varem. Mpsil ei õnnestunud kuidagi mind veenda, et see on kõigest luulu. Meie vahel olla olnud umbes järgmine vestlus:
Mps: See on kõigest luulu!
Mina: Ei ole, vaata! (näitan sõrmega kardina poole)
Mps: Mis seal siis on? (arvestades minu paanika suurust olid seal ilmselt hiidämblike hordid)
Mina: KITSEKE!
Ja täpselt nii oligi. Voodi päitses kepsutas väike  vaksapikkune kitseke... Kas pole hirmus!?!

reede, detsember 03, 2010

Jorupill

On päevi, mil kõik on hukas. Täna on üks selline. Ükski asi välja ei tule, miski pole nii nagu ma tahaks, tööl on üks jama teise küljes kinni, nõud on pesemata, tuju on vilets, enesetunne on niru, mulle ei meeldi see, mis mulle peeglist vastu vaatab ja ilge jonn on kallal. Isegi juuksed on jonni pärast sirged. Mul on Mpsist päris kahju. No et ta peab sellise jonnipulgaga maid jagama. Oleks vist mõistlik magama minna, aga ma kardan, et uni ka ei tuleks jonni pärast. Ja kui tuleb, siis  valet sorti uni. Vot selline optimist olen täna.

Uus taust

Olgugi, et kalendri järgi on veel sügis, aga aknast välja vaadates seda kuidagi väita ei saa. No ja seoses sellega arvasin, et oleks kohane ära vahetada ka blogi taustapilt. Värvilisi lehti pole ammu enam puudel. Kusjuures taustaks olev polaaruurija pilt on tehtud märtsi kuus, mis võiks juba peaaegu et kevad olla.

kolmapäev, detsember 01, 2010

Piparkoogiluulu

eilse trenni elasin siiski kuidagimoodi üle (tänu teatavale viilimisele). Et aga üritusest kogemata mingit kasu ei tõuseks läksin koju ja tekitasin pisut kõrbelõhnavaba jõululõhna ka - küpsetasin veel piparkooke. 
Aga võibolla ei küpsetanud ka. Võibolla nägin seda hoopis unes. Hommikul küll igastahes piparkooke kusagil näha ei olnud. Müstiline värk.

teisipäev, november 30, 2010

Minu trennigraafik on kehvaks jäänud. Kord kahe nädala jooksul pole just päris see, millega end vormi saada. Kui jätta arvestamata, et ring on ka vorm. Igastahes lähen nüüd üle pika aja trenni. näis kas suudan veel sammu pidada või varisen juba paari minuti järel oimetuna maha....

esmaspäev, november 29, 2010

Jõululõhna

Tahtsin täna pisut jõululõhna oma korterisse saada. Saingi. Täitsa ehtne ja autentne kõrbenud piparkoogi lõhn hõljub toas ringi. Pisut manariinikoore hõngu sekka.
Piparkoogitaigna saamiseks tutvusin uue pulbriga - Teate küll, lisa_200_ml_vett tüüpi küpsetis. Ah et kuidas tulid? Ära kõrbesid... 

pühapäev, november 28, 2010

Lumelabidat mul pole. Nüüd murdus kraabits ka ära. Homme sõidan ilmselt mälu järgi ja käsikaudu tööle.

neljapäev, november 25, 2010

lumine neljapäev

Täna käisin metsas lumes ja vees sumpamas. Päris ilus oli. Iga peeneimagi oksarao peal oli kohutav kuhila lund. Kusjuures "oli" on täiesti õige ajavorm. Peale seda kui mina olin sealt võsast läbi murdnud oli kõik see lumi minu  krae vahel. Ja kogu see vaev oli selleks, et näha, et see ilus lagendik, mida ma kaardilt vaadanud olin ja kuhu planeerisin maja ehitada, oli tegelikkuses kaunis järveke. Nüüd ma siis tean kuidas planeerijad neid jaburaid planeeringuid teevad ja maju kõige mõeldamatutesse kohtadesse paigutavad - nad ei võta vaevaks läbi selle jubeda rägstiku pugeda ning usuvad seda, mida pildilt näevad.
Kui ma metsast tagasi tulin olin läbimärg ja poolkülmanud. Võtsin siis puhuri kaissu ja piparkoogi hambusse. Täitsa aitas. Hmm, kell on juba päris palju. Äkki peaks hambaharja hambusse ja Mpsi kaissu võtma. Ehk aitab see ka.

Kogu oma vaba aja, mida muide on harjumatult väheks jäänud, veedan ma tikkides. Nagu Uku töökoda juba. Võibolla peakski selle endale uueks elukutseks võtma. Hakkaks meistervõltstikkijaks ja ajaks ilgemal hulgal raha kokku ja saaks Mpsonile midagi sünnipäevaks ka kinkida. Tal oli nimelt eile sünnipäev. Mõtlesin, et kuna olen parasjagu finantsraskustes, siis päris kingitust talle osta ei saa, aga ostaks siis vähemalt ühe suure šokolaadigi, aga vot poes sente kokku lugedes sain ainult väikese šokolaadi jagu. A võibolla ongi väike hea. Läheb muidu veel paksuks. Tal on ju kalduvus rasvumisele. Või oota, äkki olin see mina....

kolmapäev, november 24, 2010

Kiri jõuluvanale

Kallis jõuluvana,
Olen olnud hea laps. Palun too mulle jõuludeks lumelabidas. Selline, mis autos väga ei laiutaks.

pühapäev, november 21, 2010

Suveöö kesk talve?

Eile öösel oli väljas nii valge, nagu oleks olnud jaaniöö, mitte aasta pimedaim aeg. Täitsa hämmastav. Ja minu magamiskotis oli tubli peotäis liiva. Veel üks meenutus suvest.

reede, november 19, 2010

Lugusid vanalt läänemaalt

Ei ole jälle ammu midagi kirjutanud. Võiks arvata, et olen blogardist logardiks muutunud. Aga ärge hellitage veel lootust. Kahtlustan, et ühel päeval naasen ma veel suurema grafomaanina kui praegu. Lihtsalt hirmus kiire on. Ja kui parasjagu kiire pole, siis on uni.
Millega siis tegelen? Valdavalt klassikalise kui-raske-see-siis-olla-saab mõtteviisist tekkinud tagajärgede likvideerimisega. Õmmelen (ja teatavasti on õmblemine kohe joonistamise kõrval teine asi, mis mind kohutavalt tigedaks ajab). Millegipärast ei taha minu imetabane visioon peas kuidagi seda kuju võtta ja kipub vägisi kartulikotiks ära. Aga vähemalt kirjuks kartulikotiks.
Lumi tuli ka maha. Ma olen nagu hanepoeg, kes toast välja ei saa, kuna paljajalu pole lumel teab kui mõnus käia. Aga seda giljotineerist kingseppa pole kusagilt näha (kui ma veel väga noor ja suhteliselt ilus olin, siis laulusõnades "ta õmbleb neil saapad ja kätte toob pea" oli sõna pea ikkagi peanupu täehnduses ning seega tekitas minu lapsemõistuses palju kahtlasi küsimusi). Esimene libedusest tingitud kukkumine on ka edukalt üle elatud. Märgade saabaste tulemusel libastusin trepil ja kukkusin õnneks oma kõikse parema polsterdusega kohale, nii et kahju polnud teab mis suur.
Ahjaa, iga kuu kolmas kolmapäev oli vahepeal ja ma ei saa kudiagi mainimata jätta, et Mps tegi mulle imetabase pastaroa (mida ta ise küll ei sööks, sests see olevat liialt juustu maitsega, aga mulle maitses väga).

Ja lõpetuseks väike naljalugu tänaselt volikogu istungilt.
Ma olen teatavasti edev inimene ja üle kõige meeldib mulle esineda, eriti asjalikel teemadel (ma loodan, et tabate siin teatavat irooniat). Tulenevalt aga minu ametikohast tuleb mul tihti volikogus sõna võtta. No ja oligi täna minu etteaste parasjagu täies hoos. Näitasin projektori kaudu ekraanile arvutist igatsugu tarku ja vähem tarku graafikuid ja jooniseid ning seletasin juurde. Ühel hetkel kui oli parasjagu pikem seletamise hetk, viskas järsku imetabaste graafikute asemel suurele ekraanile järgmise pildi:
Mul nimeks on ekraanisäästjaks slaidishõu siin blogis ilmunud illustratsioonidest. Pisut piinlik, aga samas üpriski naljakas.

neljapäev, november 11, 2010

Paranoiline pudrupea

Huhh, milline  kole tööpäev. Pea on paks nagu puder ja mul on tunne, et see puder on otsast kõrbema hakanud. Kärsahaisu on tunda.
Ainus hea asi kõige selle juures on see, et homme samal ajal on juba nädalavahetus.

Rääkides pudrust. tegin eile endale luksustoitu - tatraputru. Uskumatu kui kalliks see tatar selle appi-appi-kohe-lõppeb-ilmast-tatar-otsa paanikaga läks. See on tegelikult ilgelt kaval nipp. Laseks mööda ilma kuulduse lahti, et näiteks suur rosinakriis on kohe kohe tulemas. Inimesed satuvad paanikasse ostavad endale kilode kaupa rosinaid koju. Poe riiulid on tühjad, rosinad on tõeline defitsiitkaup. No ja siis tuuakse rosinad uuesti lettidele ainult poole kallimalt. Seejärel tuleb suur paanika. Appi appi purgisupid saavad kohe ilmast otsa. kordub sama skeem ja saabki supile kohe hulga kroone juurde kruvida. Ja ikka nii edasi. Kuni järg on jälle tatra käes. Iisi. Päris hea skeem ju. Või olen ma lihtsalt paranoiline. Puder lõi pähe ilmselt.

P.S üle saja aasta sõin täna jälle kalapulki. Ja ei, täna pole iga kuu kolmas kolmapäev, kus Mps peaks mulle süüa tegema. Hoopis lasteaialastele pakuti täna seda imepeent rooga.

teisipäev, november 09, 2010

Kas ma näen tõesti NII vana välja?

Täna käisid Mardid ja ära minnes soovisid viljaõnne ja rahaõnne seas ka lapse-lasteõnne. Kas ma tõesti näen välja nii vana, et mul võiks juba lapse-lasteõnne vaja minna? No tõesti. Ja mina andsin neile veel kommi.

Lisaks lugesid nad veel ühe jõululuuletuse, vihtusid oma mudaste saabastega mu esikuvaibal Kaera-Jaani tantsida ning küsisid mõistatusi. Mõistatuste äraarvamisel olin ma tubli. Kõiki vanu häid mõistatusi ma teadsin. Aga üks oli mulle täitsa uus. Kas teie teate: Mõista mõista mis see on - tiivad on, aga ei lenda? (minu esimene mõte oli hügieeniside, aga vihjeks kõigile mõistatusemeistritele - see on vale vastus).

Lisaks kommidele said Mardid ilmselt ka vesise suu. Nimelt sel hetkel kui nad ukse taga helistama, koputama ja laulma hakkasid, olin ma just ahjust prae välja võtnud. Tegin tänase tähtpäeva puhul väheke pidulikuma õhtusöögi. Viis aastat on päris pikk aeg. Võibolla peaks tõesti hakkama lapse-laste peale mõtlema.

esmaspäev, november 08, 2010

Puhkusest punktidena

Päris hea on puhata nii, et polegi kogu oma puhkust tihedalt üritusi täis planeerinud. Nimelt kui m oleks selleks nädalaks veel mdiagi planeerinud ka, siis oleks taas kujunenud üks meeletu raelemine ja puhkusest ei saaks juttugi olla. Niikuinii trügivad igatsugu toimetused ja ettevõtmised sisse.
Väike ülevaade sellest, mis ma nädalaga teinud olen:
  • Kaks raamatut olen läbi lugenud - võtsin omale raamatukogust vahelduse mõttes paar naistekat. Vahel on päris hea lugeda raamatut, mis ei eelda erilist mõttetegevust ja kus võid eksimatult juba raamatu alguses  öelda kuidas asi laheneb. Kolmas raamat mis ma raamatukogust tõin on muidugi rohkem minulik - fantasy. Selle jätsin magustoiduks
  • Kolm korda olen saunas käinud. Üks kolmest käigust sisaldas veel ohtrasti erinevaid basseine ja muid veemõnusid. Spa ühesõnaga. Teiseks sai Saare saunas käidud ja koos sõpradega saunalaval maailmaasju arutatud. Kolmandaks sai omas saunas selga pestud. Kõik olid äärmsielt mõnusad. Isegi kui ma ei ole maailma suurim saunasõber.
  • Restoranis sai käidud ja baaris. Tagantjärele sünnipäevakingitus ja muidu meeldiv. Toidud osutusid sel korral ka päris maitsvateks.
  • Korra sai pealinnas šoppamas käidud. niimoodi siuh-vilks.
  • Pea igal hommikul olen lõunani voodis vedelenud ja nautinud teadmist, et ma ei pea kesk ööd üles tõusma ja end tööle minema sundida.
  • Metsas sai pisut tööd tehtud ja oksi põletatud ning jätkatud igikestvat võitlust miljonipealiste sarapuulohede vastu. Tänaseks on kõik kohad sellest nii haiged, nagu oleks kõva jõutrenni maha pidanud.
  • Lauldud on päris palju. Mps tinistab kitarri ja mina hõiskan nii hästi kui oskan. väga hästi ei oska, aga sest pole hullu. Ainult naabritest on kahju. Peaks neile jõuludeks kõrvatropid kinkima.
  • Isegi tööd olen natuke teinud. See pole küll see, mida puhkuse ajal teha tahaks, aga no mis sa teed...
Ja see nimekiri ei pruugi olla veel lõplik - homme on ka veel päev ja kuigi mul selleks väga suuri plaane pole, siis natuke ehk ikka on ka.

P.S Kuuldavasti pidid homme mardid jooksma, nii et varuge endale igaks juhuks komme või pimendage aknad ja keerake uks lukku.

P.P.S Muide, see P.S ei olnud mõeldud ähvardusena. Mul pole plaanis sel korral pasunaga teilt komme välja pommima tulla. See oli pigem meeldetuletus.

pühapäev, november 07, 2010

Esmaspäevad peaks ametlikult vabad olema!

Teate kui mõnus võib olla üks pühapäeva õhtu kui sa tead, et ei pea järgmisel hommikul vara tõusma ja tööle minema. Lihtsalt imetabane.

teisipäev, november 02, 2010

Sildike

Täna käisin jälle saart sildistamas. Logistasin mööda Muhumaa auklikke teid ja panin kõige jaburamatesse kohtadesse silte. Vanad sildid oli plaan kokku korjata,aga vot kus lops, kellelegi oli minu sildike nii hirmsasti meeldima hakanud, et oli selle kaasa võtnud. Ma loodan, et nad saavad koos õnnelikuks.
Aga homsest algab mul puhkus.
See tähendab, et  hommikul saab kaua magada.
mmmmmmmmm.
juba mõte sellele on nii mõnus.

esmaspäev, november 01, 2010

Tali võib tulla

Iga päevaga tajun üha selgematl, et ega see talv kaugel pole ja lähtuvalt sellest karvasest kahtlusest otsustasin sel aastal olla talveks ettevalmistunud. Läksin ja ostsin endale talveks sooja pesu. See ei näe just ülemäära seksikas välja. Aga kananahk pole ka just kõikse seksikam. Lisaks ostsin edale veel soojad püksid. Punased. Nendega näen välja täpselt nagu parameedik.
Kui nüüd veel kusagilt headele talvesaabastele ka küüned taha saaks, siis võiks peaaegu et talvele vastu astuda.

reede, oktoober 29, 2010

Varjatud vaated

Nii, täna pandi mulle siis minu uus arvutisüsteem üles. Kuvar on nii lahmakas, et selle tagant vastuvõtule tulnud kodanikke ei näegi. Ma pole kindel, kas see on väga halb....
Aga kaarte on sellisel päris mõnus joonistada. Olengi pool päeva üritanud kohalike teede sasipundart lahti harutada ja ilusalt ning arusaadavalt punktist A punkti B kulgema.

teisipäev, oktoober 26, 2010

Arvate, et olen blogindusest tüdimas, et nii harva kirjutan? Kaugel sellest. Lihtsalt häbemata kiire on. Tööl on hullumaja ja kodus on lihtsalt ilgem uni kallal. Enamuse aja veedan süües või magades. Midagi ilusat ja hingele pole ammu teinud. järgmisel nädalal võtan väikese puhkuse, siis äkki teen. Seniks aga vaadake minu kauges nooruses valminud pildikesi.

Veidi vähem kui kaks aastat tagasi sai ämmale-äiale kingiks see pildike tehtud. Siiamaani polnud ma selle ülespildistamiseni jõudnud. Nüüd sai lõpuks tehtud.

reede, oktoober 22, 2010

Läpparist

Sel kolmapäeval see juhtuski. Minu (õigemini küll töö) läpakas ei võtnud enam mõistlikku pilti ette. See kaunis sinakas kuma, mis ekraanile ilmus ja järjest laienes, kuni muutus triibuliseks taustapildiks oli küll silmale kaunis vaadata, kuid kahjuks töö tegemist ülemäära hästi ei soodustanud. Seda probleemi sai küll lahendada eraldi kuvariga, kuid see vähendas minu rüperaali portatiivsust märkimisväärselt. Õnneks oli äärmiselt ettenägelikult tellitud mulle uus arvuti. Põhjuseks siis asjaolu, et see, millega ma töötasin oli iidne ja selle pisikesel ekraaninutsakal oli kaarte äärmiselt ebamugav joonistada. Täna siis nägin esmakordselt oma uut läpakat. Esialgu kaugelt. Tööle pole veel pannud. Aga väga ilus on küll. Lahmaka ekraaniga ja puha. Ainult üks miinus on kogu sel laiamisel - see ei mahu minu udupeenesse läpakakotti. Ikaldus, ma ütlen.

kolmapäev, oktoober 20, 2010

Oi ma olen rahul, et wc-s sai remont tehtud, nüüd on seal palju meeldivam istuda. See aga on viimastel pävadel olnud minu peamine tegevus.

kolmapäev, oktoober 13, 2010

Mõni päev lihtsalt on selline

Täna on olnud klassikaline masendav tööpäev. Hommikul helises äratuskell liiga vara ja hoolimata minu parimatest katsetest teda ignoreerida jätkas ta järjepidavalt helisemist. Sama meeldivalt jätkus kogu ülejäänud tööpäev. Ei midagi rõõmustavat. Ja õhtul kodus jätkasin sellega, mis tööl pooleli jäi. Ja hapukapsasupp hakkab ka üle viskama.
Ainus ergutav asi päevas on eilsest trennist tekkinud lihasevalu. Keset hirmsat rutiini ja tüütust on see nagu valus kuid helge märk sellest, et tegelikult olen ikkagi elus, mitte lihtsalt töötav zombi.

teisipäev, oktoober 12, 2010

Kaootiliselt kõigest. Alates kullasest kuust ja lõpetades Saaremaa ralli Muhumaa etapiga

Täna trennist koju tulles nägin taevas just sellist kuud, nagu lasteraamatutes tihti joonistatakse. Ninaga ja puha. Öömütsiga.
Jah, mul hakkas jälle trennihooaeg. Viimane aeg. Pekk on jälle vohama hakanud. Kole lugu. Aga eks kuidagi pea ju külmaks talveks valmistuma ja kõige paremini aitab külma vastu sisseahitatud isolatsioonikiht. Kahju ainult, et see ülemäära ilus välja ei näe. Muidu mugistaks šokolaadi, nii et aitab ja oleks soojas ja kaitstud. Nagu hüljes. Nüüd aga tegin šokolaadi asemel endale hapukapsasuppi. Ükspäev praami peal nägin kuidas üks paarike endale hapukapsasuppi tellis ja kohe tuli hirmus supi-isu peale. Tavaliselt tuleb mul praami peal kiluvõileiva isu, aga kuna ma olin sel hetkel kiluvõileibadest küllastunud, siis osutus sel korral ihaldusobjektiks üllatuslikult hapukapsasupp. Kiluvõileibu tõid mulle kuhjade kaupa aga töökaaslased, kellega ma kõiki tähtpäevi korraga tähistasin.
Praami peal olin aga selle pärast, et käisin pealinna parimas veinikeldris oma selle aasta viimast sünnipäeva tähistamas. No mitte ainult enda, teiste pensionieelikute oma ka. Minu arust oli täitsa väärt pidu. Teinekordki.
Ülejäänud saarerahvas boikoteeris üritust. Kahju, aga saame aru. Saaremaa ralli on ainult kord aastas, aga minul on sünnipäev kaks korda aastas.
Sünnipäevale sõites mõtlesin, et tegelikult tuleks Saaremaa ralli pisut ümber korraldada. Õige ralli peaks algama juba praami pealt. Stardipauk oleks see, kui praam tõstaks üles oma aparelli ja autod saaks võidu nimel minema kihutada. Niikuinii toimuvad sellised proovikatsed iga kord kui praam Muhku saabub. Aga praamil parema stardikoha saaks need, kes kvalifikatsioonisõidul paremaid aegu näitaks...

reede, oktoober 08, 2010

ja lapsed aafrikas nälgivad...

Mul on külmkapp nii tihedalt toitu täis, et kui ukse lahti teed, pead igaks juhuks kohe eemale hüppama, et mitte võileibade, tuubitud munade ja singirullide laviini alla jääda. Kes, ma küsin, kes need kõik ära sööb enne kui parim enne läbi saab? Mina olen juba kurguauguni head paremat täis ja rohkem lihtsalt ei mahu. Kui veel natukene sisse toppida, hakkab kõrvust välja ajama (mul kangastus pilt sellest kuidas kõrvust singirulle välja vupsab, see oli naljakas kujutluspilt).

esmaspäev, oktoober 04, 2010

Lõpuks ometi!

Saime täna lõpuks heita pilgu ka fotograafi tehtud pulmapiltidele. Neid on umbes 700, nii et on mida vaadata. Terve õhtu olen siin vaikselt veintsi limpsinud ja pilte vaadanud. Oi ma olen ikka ilus. Ja pildid on ääretult armsad. Loodan neid peatselt ka paberkandjal näha. Siis panen nad albumisse ja imetlen veel kauem.

Fotoreportaaž

Näe juhtuski selline haruldane lugu, et mina, töötav arvuti, internett, fotokas ja fotoka juhe said ühes ruumis kokku. Nii et siit tulevad mõned pildikesed meie laupäevasest merereisist:
esmalt väike vaade transpordivahendile, millega meie ei sõida. Meie paadike on jupp maad pisem.

Teiseks vaade võilaiule. Kotkaid näete? All vasakul nurgas.

Näete. muide, kotkad ongi loomupoolest udused. Minu olematud fotograafioskused pole üldse süüdi.
Ja need ei ole kivid vaid täitsa hülged ja ma ei aja mitte hülgemöla
Selline linnuvaatluse putka oli Pühadekarele püsti pandud. Tiivad on puudu, muidu võiks peaaegu veskiks nimetada.
Ja kui ma väitsin, et Pühadekarel polnud midagi peale kivide, siis valetasin. Kivide vahel kasvas ikka üks väike lilleke ka.
Paar väikest kivi oli ikka ka. Millegipärast olid need ussjalt rivvi võtnud
teiselt poolt vaadates oli samamoodi vingerdis.
Ja veelopmpides oli kuldne vesi!
 ja veel paar hülgepead ulpis veepinnal
 Ja lõpuks väike pildike ka meie kalasaagist

pühapäev, oktoober 03, 2010

Väljasõit merele

Eile oli imetabane ilm. Päike paistis, linnud laulsivad ja meri oli peegelsile. Seega oleks patt olnud seda mitte ära kasutada ning oma väikesaaret ja laidude programmi raames väike merereis teha. Mõeldud tehtud.
Sel korral võttis meie väike paatkond suuna Pühadekarele. See on umbes 5 ha suurune pisike saareke Võilaiust lõunas. Ohtralt kive, natuke pilliroogu, linnuvaatlejate onnike ja ongi kõik. Pühadekare külje all on pisut väiksem saareke (erinevatel andmetel on tal ka erinevad nimed. Pühadekare II, Pitsekele, Piitsaküla saar). Kuna vesi on praegu madal, siis olid need kaks saarekest omavahel kenasti kuiva maaribaga ühendatud. Tegime mõlemale saarele tiiru peale, klõpsutasime ohtrasti pilte, korjasime pisut mereprahti* ning pidasime piknikku. Täitsa mõnus oli seal klibuvallil sooja päikese käes istuda, juustusaia ning singileiba näksida ja vaadata kuidas hülged vesise suuga pealt vahivad.
Hülgeid oli sedal häbemata palju. Juba tulles piirasid nad meie paadi sisse (soliidsest kaugusest muidugi) ning uudistasid meid. Korraga võis näha kuni kümmet peanuppu veepinnal ulpimas. Mina isiklikult pole nii palju hülgeid korraga näinud. Ja Võilaiu varemete otsas istusid kaks kotkast. Nii palju kotkaid pole ma ka korraga näinud.
Aga väga mõnus mereretk oli. Pärast koduranda jõudes sai võrgud ka üle kontrollitud ja päris mitu vipkat (loe vimba) välja tõmmatud. Paar ahvenat ja lesta oli ka. Isegi kaks haugipoissi, aga nad olid nii pisikesed, et saadeti merre tagasi. Ja et haugid ikka kenasti kosuks, siis saadeti neile toiduks mõned särjed ka. Aga saak oli sellest hoolimata päris hea.

Selle aastaga on minu väikesaarte ja laidude programm täienenud nelja isendi võrra. Kokku on külastatud järgmised saared ja laiud:
Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa, Kihnu, Vormsi, Naissaar, Abruka, Vahase, Kõinastu, Kesselaid, Viirelaid, Suurlaid, Võilaid, Pihlalaid, Papilaid, Keri, Pühadekare, Pitskele. Kokku 18.  Vot kui kukega kirikute ja kajakaga majakate tuurid võivad peatselt otsa saada, siis väikesaarte ja laidude programmiga võin kuni pensionini tegeleda ja ka siis on külastamata laigukesi meres küll ja küll.


Pildimaterjal tuleb siis kui fotoka juhtmega samasse piirkonda satun.

*meil on kombeks saanud, et kui randa läheme, siis võtame ikka prahi jaoks kilekoti kaasa. Otse loomulikult toome sealt ära enda tekkitatud jäätmed, aga vedelema ei jäta ka teiste poolt maha jäetud või mere poolt kohale kantud prahti. Natuke maailmaparanduslikku tegevust.

reede, oktoober 01, 2010

Palju õnne!

Tänase piduliku päeva puhul näis nagu oleks kogu ilm end valgesse pidurüüsse sättinud. Maa oli härmatisest valge. Piimjas udu ujus üle maa (liugu lasta veel ei saa) ja kui kuskil olekski olnud mõni vähekene tumedam laik, siis seda polnud võimalik niikuinii näha. Päike on erakordselt hele (mitte, et ma midagi kardaks).
Täna on meie vallal sünnipäev. Juubel lausa. 20 aastat sai täis! Teist nii vana valda Eestis polegi. Nii et ühesõnaga pidu ja pillerkaar. Õhtul lubati tikuvõileibu ja tantsulkat.

teisipäev, september 28, 2010

Ei, aeg ei peatu, ei-ei

Õudne kui kiirelt aeg on hakanud lippama. Täna on teisipäev ja mul on terve päev olnud tunne, et kohe kohe saab nädal läbi ja ma ei jõua midagi tehtud. Et see aeg ei oska ka mõistlikul sammul liikuda. Kas venib nagu kaameli tatt või kihutab nagu turboorav rattas.
Kodus olen ka kolme asja korraga teinud - wc-d värvinud, kooki küpsetanud ja koristanud. Ükski asi ei taha eriti õnnestuda.
 
Selle koristamisega on ka müsteerilised lood. Kedagi ei ole kodus, aga toa korrasoleku aste muutub drastilise kiirusega. Mina istun vaikselt arvuti taga ja ümber minu kuhjub segadus. Tühjusest. teisest küljest lähen mina tööle ja jätan enda arvates suhteliselt korras korteri maha ja tagasi tulles on see veel rohkem korras. Seejärel algab jälle muidugi lagastumine. Müstika, ma räägin.

esmaspäev, september 27, 2010

Home alone

Mps läks mitmeks päevaks kodust ära ja jättis mu üksi. Niu niu niu.
Mis ma siis teen oma asjäsaabunud vabadusega.
Esiteks sõin kapist ära kõik mis seal vähegi süüa oli. Seejärel võimetuna kätt ega jalga liigutama, olen lebanud diivanil, jõllitanud tühja pilguga telekat ja unistanud heast raamatust. Teoorias peaks ma wc-d värvima, aga täna kuidagi ei jaksa. Homme on ka päev!

pühapäev, september 26, 2010

Aastaring jälle täis

Mulle palju õnne!
Mulle palju õnne!
palju palju õnne soovime, soo-vii-mee.

Ma olen nüüd jälle aasta vanem. Jõudsin Mpsile järele. Varsti panen tast mööda (teadupärast on mul kaks korda aastas sünnipäev). Pidustused algasid juba eelmisel nädalal kui vennaraas külas käis. Eile tulid ülejäänud minu lähisugulased suppi sööma. Suppi nad ei saanud aga päris nälga ka ehk ei jäänud. Täna hommikul aga tõi Mps mulle hommikusöögi voodisse, laulis sünnipäeva laulu ja andis üle ka imearmsa installatsiooni.
Hoolimata sompus ilmast tegime väljasõidu grüünesse. Või õigemini grausse. Mängisime linnuvaatlejaid. Kui mu linnupeletajast kummikud poleks meid reetnud, oleks ilmselt ära petnud küll.
Õhtul oli kaval plaan minna restorani ja pidulikult tähistada minu sünnipäeva, aga restoran häbematu oli suletud. see polnud temast üldse kena temast.
Restorani asemel sõin hoopis suppi ja vaatasin telekat, kust midagi ei tulnud. Ainult Laisik astus läbi ja tõi mulle retseptiravimit, mis pidi keskeakriisi ohjeldamiseks imetabaselt mõjuma. Nüüd tarbingi seda. Mitte, et mind keskeakriis ähvardaks. Pigem profülaktilisel eesmärgil.

Muide, suur tänu kõigile, kes on mind sellel raskel päeval õnnesoovide ja toetavate sõnadega aidanud!

laupäev, september 25, 2010

Ikka veel hukule määratud

Sain täna taas kohaliku kaubanduse peale tigedaks. Siin poes ei ole mitte midagi müüa. Täielik tühjus. Nüüd ma mudiugi liialdan. Pelmeene ikka on ja pihve on ja miskeid külmutatud rupskeid on ka. Aga ma ei saa ju külalistele pihve praadida. Ma ei söö neid isegi eriti hea meelega, veel vähem annan külalistele. Täielik ikaldus. Kõik mu ilusad plaanid läksid luhta. Ülejäänud päeva ma veetsin koristades.
Kook läks ka hukka. tundub, et mal ihtsalt ei oska retsepti lugeda.
Ühesaõnaga endiselt on kõik hukas.

Ahjaa, õde sai oma tellimuspildi kätte. Jäi vist rahule.
Nagu ikka, andsin ma pildi ära enne kui tabasin sellest korralikku pilti teha (juba kolmas selline). Aga mul on üks tööversiooni pilt pakkuda. Pole veel päris valma. Pilt on muide suuuuuur.

neljapäev, september 23, 2010

Päikeseline peldik

Terve eilse õhtu istusin ma wc-s. Tänane õhtu möödus samamoodi. Ei, ma ei kannata kõhulahtisuse ega muu säärase seedimisprobeleemi all. Kaugel sellest. Lõpuks ometi õnnestus mul läbi suruda kauaaegne kuri plaan wc-s pisut remonti teha. Ühel õhtul linnast tulles astusin poest läbi, ostsin seinakatte ja värvi. Seega polnud Mpsil enam pääsu ja ta pidi nõustuma minu kodukujundamise plaanidega. Ei midagi suurejoonelist. Pisut värvi ja veidike potjomkinlust, aga minu hing on rahul.
Mulle hirmsasti meeldib remontida. Ehitusmaterjalide poed on minu lemmikud. Teevad iga kell rõivapoodidele silmad ette. Nii mõnus on käia riiulite vahel, vaadata erinevaid tapeete, plaate, värve ja muudkui unistada ilusast kodust. Enamasti jääbki see unistuseks.
Sekord mitte. Loomulikult pole mul niipalju finantsilisi võimalusi (ja ammugi mitte oskusi) et ma saaks ellu viia selle, mida ma tahaks. Selleks pole piisavalt ruumi ka. Aga natuke kõpitseda ikka võib.

Igastahes saab nüüd wc-st meie korteri kõige päikeselisem koht. Praegu on muidugi segadus ja kaos.
See tuleb suuresti sellest, et ma tahan kõike korraga teha. ja mitte ülemäära loogilises järjekorras. Mul pole kombeks ülemäära palju ette mõelda. Kasutusel on klassikaline suhtumine - kui raske see olla saab. Ja pintslit ma ometi käes hoida oskan (kuigi ma saan seina värvimisest villid...)

teisipäev, september 21, 2010

Nii, Tänu Virlupinele tean, et olen juba kuu aega olnud abielunaine. Aitäh meenutamast. Nüüd teame tähistada. Sööme suvikõrvitsakeeksi ja joome šampust peale.
Üldiselt on elu aga hullumaja. Eriti ööalane elu. Tööülesandeid tuleb juurde kordades kiiremini kui ma jõuan vanu ära teha ja selle asemel, et ma saaks töö tegemisele keskenduda käivad seal igatsugused. Üks üritas mind täna ufousku pöörata. Teine rääkis u tund aega ja ma lõpuni ei saanud aru, mida ta täpselt tahtis. Kogu selle aja ma füüsiliselt tundsin kuidas tegemata töö kuhjus...
Tööpäeva lõpus sõitsin bussiga linna. Istusin bussi, panin silmad kinni ja kui poleks lõpp-peatusesse sõitnud, siis oleks oma peatuse maha maganud. Nii väsinud olin. Linnast tagasi tulin juba auto ja poole ehitusmaterjalide kaupluse sisuga - wc-d ootab ees potjomkiniremont.

esmaspäev, september 20, 2010

Sukapaanika

Aaaaargh...
Mul on imeilusad tikanditega sukkpüksid. Ilusad ja soojad. Aga uhh, kuidas ajavad sügelema. Pool päeva vähkren siin ja igatsen koju pääsemisest, et saaks ometi need ahistajad jalast ära. Mul on enne ka puuvillaseid sukkpükse olnud, aga olen ikka elama jäänud. Nii hull pole kunagi olnud. Ei tea, kas nad teevad seda meelega?

pühapäev, september 19, 2010

Aga mina nägin täna öösel unes, et me saime tütre ja panime talle nimeks Anna-Liisa.

Mina tarzan, sina õun (once again)

Ja taas on aastaring jõudnud niikaugele, et Maailaparandaja teeb oma õunateemalise postituse. Igal aastal umbes samal ajal (kusjuures juba kolmandat aastat järjest on see 19. september (ja ei, see pole mingi kokkumäng vaid puhas juhus) hakkan ma kirjutama sellest, kuidas ma elu ja surmaga riskidaes maa ja taeva vahel kõlkudes ladvaõunu kätte saada üritasin.
Ei tea, kas vahepeal oli õunapuul mõni oks maha võetud või olen ma lihtsalet haledamaks jänud, aga sel aastal tundus puu otsa saamine kuidagi keerulisem. Puu otsas püsimine oli samuti keeruline. Nimelt hakkas vihma sadama ja need 100 aasta vanused puud on ju sammaldunud ja tatavasti on märg sammal libe. Aga näe, sel korral läks õnneks ja ma ei kukkunudki puu otsast alla. Ootamatult kergeks osutus aga puu otsast alla saamine. Tavaliselt on sellega kõige rohkem probleeme, aga tänavu - käkitegu.
Igastahes on mul nüüd talveks väike õunte tagavara. Kompotitagavara on ka täitsa ok. Nimelt ostsin endale sellise kaanetaja, millega ka minusugune osavnäpp suudab purgile kaaned peale saada. Nii tegingi terve portsu ploomikompotti. Kompott oli muidugi naljakas. Vavalt olin purgid kinni kaanetuanud kui hakkasid hullu moodi vahutama. Vahutasid pool tundi nagu marutõbised ja siis lõpetasid ära. Vaht püsis kolm päeva. Tänaseks on sisuliselt kadunud. Tegin ühe kompoti lahti kontrollikmaks, kas käärib või mis tal siis viga on. Ei olnud ploomipuskariks muutunud. Täiesti eeskujulik ploomikompott oli. Ei teagi, mis vahutõbi tal kallal käis.
Täna olen pool päeva riidekappi koristanud. See muidugi tähendab seda, et iga natukese aja tagant tuleb kostüümi vahetada ja proovida kapi sügavustes leiduvaid imeürpe. Teate küll, need on need riided, mida vähemalt 5 aastat kandnud pole ja mille panebki selga ainult siis kui kappi koristab...

Nüüd aga lähen panen pesu kuivama - näete kui tulbi perenaine ma olen!!!

P.S Ah jaa, eile mängisime seoses venna külaskäiguga kaks tuuri Eesti mängu ja ma võitsin mõlemad. Ajalooline hetk. Tavaliselt saan ma haledalt pähe (see on tingitud väikesest silmaringist. Nagu rosin)

neljapäev, september 16, 2010

Potipuudulikkus

Mul on kodus 4 potti: Pisike, väike, keskmine ja veidi suurem. Kahele inimesele söögi tegemiseks on seda küll ja rohkem. Ploomikompottide keetmiseks on aga nimekirjast puudu pott nimega "üüratu". Oleks vähemalt pott nimega "suur", siis saaks ka kuidagi hakkama, aga praegune olukord on küll nigelavõitu. No ei saa ju kompotti teha kui kõige suuremasse potti mahub korraga vaid üks purk. Ikaldus.

Aga üldiselt olin täna tubli. Koristasin peaegu terve korteri ära ja keetsin kolmes potis kompotte. Aegajalt jooksin teise tuppa Mpsi põetama. Tundub, et tema põeb seda sama asja, mis minagi, ainult poole hullemini. Igatahes nõudis ta kellukest ja poputamist. Seda peab ta saama.
Aga võibolla hoopis pipraplaastrit ja koledamaitselist teed... Vaatame veel.

kolmapäev, september 15, 2010

Nutt ja hala teemal "Liiga palju"

Endiselt on kõik hukas. Töö juures valitseb hullumaja. Kõik minu "lemmikinimesed" trügivad ustest ja akendest sisse tööd on nii palju, et kuidagi ei jõua tehtud. Kui koju tulen, siis teen arvuti uuesti lahti ja kuni õhtu saabumiseni üritan klaviatuurist välja pigistada, mis vähegi annab. Klaviatuurist annaks ehk niim õndagi välja pigistada. Kõik vajalikud klahvid on olemas. 10 sõrme, mis täiesti arvestatava kiirusega (kuigi vahel pisut puudliku täpsusega) suudavad klahve tabada on ka olemas. Peas on aju tihedalt halle ajurakukesi täis, mis paberite järgi peaks suutma piisavalt häid ja asjalikke mõtteid produtseerida ja loogilisi järeldusi teha. Aga millegipärast ei taha ajus varjul olev võimsus kuidagi arvutiekraanile ilmuda. Kusagil hallide ajurakkude ja arvutiklaviatuuri vahel on mingi kitsendus, mis muudab selle informatsioonivoo hädiseks ja aeglaseks. No ei edene. Olen endas pisut pettunud.
No ja nii ma istun hommikust õhtuni arvuti taga. Ülejäänud elu on kuhugile kadunud. Korter on segamini, mees ja lapsed näljas ja kasimata. Kassi pole juba mitu päeva näinud. Kuhu see kõlbab? Ma kahtlustan, et see ei ole päris see, mida ma tahan.

Nohu ja muidu haiglane enesetunne ei tee asja paremaks (kuigi täna oli juba pisut etem olla)

Ja väljas on tõeline sügis. Tormituule ja diagonaalse vihmaga. See on pisut lohutav.

P.S vaatasin, et viimasel ajal on seda niuniuniu silti kuidagi tihti ilmunud.

laupäev, september 11, 2010

põnts grafomaanile

Hoolimata minu põhjendamatult kõrgest hinnangust oma kirjalikule väljendusvõimele on ootamatult selgunud et asjalikku teksti pole ma kohe kuidagi suuteline produtseerima. Kaks päeva olen siin istundu ja punnitanud kirjutada, aga no mida ei ole, seda ka ei tule. Täiesti uskumatult edutu olen.
Samas hülgemöla võin nõrkemiseni kirjtuada. Kus on siin maailmas õiglus, ma küsin.

Mis veel uudist. Hakkasin ametlikult naabersaare kodanikuks. Niikuinii veedan ma seal suurema osa oma ärkveloleku ajast.

neljapäev, september 09, 2010

Mul on karvased jalad ja karvane rind ja kogu küla peab ahviks mind...

Kõik ei olegi päris hukas. Varbad hakkavad juba üles sulama. Mul on nüüd nimelt töö juures pisike puhur, mis laua all undab ja mu varvastele sooja ja kergelt kõrbelõhnalist tuulekest peale õhkab. Nii võib juhtuda, et ma elan selle talve üle. Veider. Juba ma räägin talvest, kuigi paberite järgi on ikka veel suvi. Päike paistab ka. Aga sooja millegipärast ei anna.

Õe tellimuspilt edeneb jõudsalt, kuid varsti võib tööedu põrkuda suuremat sorti musta õlivärvi kriisi taha. Huvitav, kas meie kohalik kirjatarvete pood ühe kaupa õlivärve müüb... Ei tea kas ta üldse õlivärve müüb...

Aga muidu on elu õun.

Muide ostsin endale ükspäev uue puudri ja laineri ja ripsmedušši ja huuleläike. Otsustasin nimelt ilusaks hakata. See on ilmselgelt seotud nende hooajati tekkivate ideedega pisut naiselikumaks hakata ja vahel ka seelikut kanda. Aga kuna mu puhur on väga väikese võimsusega, siis seelikut ma selga ei pane. Külm on. Teine variant oleks jalakarvad tihedaks ja läikivaks karvkatteks kasvatada. Siis saaks seelikuga käia nii et jalad ei külmetaks.
Aga juba kaks päeva olen ma 10 minutit varem end soojast voodist välja ajanud et nina puuderdada. Progress missugune.

teisipäev, september 07, 2010

Kõik on hukas

Täna käisin linnas. Lisaks tööalastele kohustustele üritasin siis ka paberimajandust korda ajada. Ma küll ei reageeri veel uuele nimele ja telefonile vastates ütlen ikka veel harjumuspärase nime, kuid dokumendid peavad korras olema. Nii ma jooksingi täna panga ja ARKi ja kokanduse* ja migratsiooniameti vahet, täitsin lugematul arvul igatsugu avaldusi ja maksin koletutes kogustes riigilõivusid. Nüüd olen väsinud. Kohutavalt väsinud. Eelnevad kolm päeva rabelemist õunamahla tootmisrindel ei tule ka kuidagi kasuks.

Hakkasin õele tellimuspilti joonistama, aga see jäi ka praegu nurka, sest kuidagi ei taha teine välja tulla. Nagu ikka.

Ja homme tööle ka minna ei taha.

Puhata ja mängida tahan!

Niu niu niu ühesõnaga.

* Nagu mu ema passist välja luges

reede, september 03, 2010

Sugulased.

Mulle meeldib Geni.
Tänu sellele tean, mis kaudu olen seotud selliste prominantsete isikutega, nagu näiteks Unistaja.
Tema vana-vanatädi poja tütar ja minu vana-vana-vanaonu poja tütre poeg on omavahel abielus. Seega mina ja Unistaja oleme peaaegu et õed!
No rääkimata sellest, et Laisik ja Saarlanna on Mpsile lausa veresugulased.
Geni väidab ka et Mps on minu abikaasa.

Peaks suguvõsa kokkutuleku tegema!

Temperatuurilised probleemid

Hullumaja. Enne puhkusele minekut istusin siin tööl ja sulasin palavusest. Käisingi ringi nagu üks suur märg plekk. Nii palav oli lihtsalt. Nagu troopika. Tasus mul ainult korraks puhkusele minna kui kõik on muutunud. Nagu oleks mu kontor salaja mitukümmend kraadi põhja poole nihkunud. Nii külm on. Mässin siin ennast salli sisse ja joon teed.
Aknast välja vaadates on näha üleskaevatud torusid, mida mööda peaks soojus kunagi meieni jõudma. Tööde edenemise kiirust vaadates, ilmselt mitte enne lihavõttepühi...

kolmapäev, september 01, 2010

Tere Kool!

Täna esimest päeva (peale puhkust) tööle minnes oli kohe selline eriline 1. septembri tunne. Õhus oli selist värskust ja jahedust ja natuke õunu ja ploome ja pisut ärevust ja ohtralt vastumeelsust.

Ja traditsioonilise "tere kool" tort ootab külmikus ärasöömist. Ise tegin.

Uuele nimele veel ei reageeri.

esmaspäev, august 30, 2010

sügis on ootamatult saabunud

Nii, blogi ilme on nüüd pisut sügisesem. Sügis on nimelt käes. Täna otsisin kapist välja venna vana fliisi ja jõuludeks saadud villased sokid. Ikka oli külm. Mina ei tea, mis minuga juhtunud on. Vanasti ma külma ei kartnud. Või ma lihtsalt ei märganud siis, et mul külm on.

Sügiseste toimetustega olen ka köögis tegelenud. Moosi veel keetnud pole, aga eile sai pisut seeni praetud ja purgistatud ning täna tegin 4 purki tomati-suvikõrvitsa-basiiliku-möginat. Kas need ka süüa kõlbavad, eks seda näita hiljem aeg ja gulinaarsed katsetudsed. Mps juba teatas, et tema igastahes seda tomati-asja süüa ei kavatse. Jääbki mulle rohkem.

Homme on mu viimane puhkusepäev ja siis tulebki jälle tööle minna. Mitte ei tahaks, aga tegemata tööde hulk on juba ulmelistesse kõrgustesse kasvanud.

laupäev, august 28, 2010

Nädal aega juba abielunaine oldud, pulmareisikegi ära peetud - ehk peaks selle pulmateemalise tausta nüüd jälle millegi argisema vastu vahetama?

teisipäev, august 24, 2010

Pulmadest. Põhjalikult

Lubasin, et panen kirja meenutused pulmapäevast. Taaskord hoiatuseks - sissekanne tuleb üüratult pikk põhjalik ja kõrvalisele isikule paduigav. Aga kuna ma olen tuntud kehva mälu poolest siis juba iseenda tarbeks tahaks kõik ikkagi võimalikult täpselt üles kirjutada. No et ka kõrges vanuses saaks vaadata, et kuidas need asjad täpselt ikka olid (järjest enam kinnitub minus mõte, et peaks oma blogi kuidagi paberkandjale saama. Internetti ei saa ju usaldada. Kui ainult oskaks).

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada hommikust - pulmapäeva hommikust. Ei, mind ei vaevanud ärevus, unetus ega midagi muud säärast. Hoopis kauem oleks soovinud magada, aga ei saanud, sest karm äratuskell ütles, et on aeg dušši alla minna ja kosutavat riisiputru süüa. Ema ütles, et puder on pulmade juures kõikse tähtsam - pruut peab olema tugev ja ei tohi altari ees näljast nõrkeda. Sõin siis palju-palju imehead putru! Nüüd olen tugev kui tamm. Seejärel sai kiiresti poes käidud ja nimi, millest ma peatselt loobuma pidin, ärakaunistatud. Ja oligi aeg suunduda iluprotseduuridele.

Kõigepealt kell 11.30 oli mul maniküür. Sellega sai oodatust kiiremini valmis ja juuksurile löögile pääsemist tuli jupp aega oodata. Veetsin selle aja mõnusasti teiste pruutidega lobisedes. Nimelt olid sel päeval viied pulmad ja kõik pruudid olid ühes ilusalongis (ma vist ühe pruudiga ei trehvanud, see oli minu saabumiseks juba läinud). Üks kaunim kui teine, aga mina ikka kõige kaunim :P. Kui mina lõpuks pool tundi oodatust hiljem juuksuritooli sain, läks soenguga jälle siuhvilks, nii et enne kosmeetikut tuli taas oodata ja aega surnuks lüüa. Siis hakkas vaiksel närv ka tulema No et äkki ei jõua. Kosmeetik võttis mu hiljem vastu kui aeg kokkulepitud, aga taas sai imekiiresti meik tehtud. See ootamatu tempo tuli sellest, et ega ma suurt meiki teha lasknud. Vaadake, ma käin enamuse ajast ringi nii, et ma heal juhul olen pea ära kamminud. Silmi värvin ning nina puuderdan ma ainult suursündmuste puhul ja huuli värvin kord aastas. Seega kui ma oleks lasknud omale täismeigi teha, poleks keegi mind ära tundnud ja peigmees oleks mu kui võõra (kuigi ilusa) pruudi tagasi lükanud. Nii saigi ainult korralik aluspõhi tehtud ja silmad kergelt värvitud ning pisuke huuleläige peale pandud.
Kui viimane läigestamine toimus, saabus kohale ka kleitiaitamiskomisjon. Nimelt läks kleidi selga aitamiseks vaja veel kahte inimest. Igaks juhuks oli kolm kohal. Minu tellimusel olid nad ka kiluvõileibasid kaasa toonud - riisipudrust oli alles ju ainult mälestus. Mmm, kui hästi need maitsesid. Kleidi selga saamine oli tsirkus omaette ja et peigmehe elu pulmaöö saabudes keerulisemaks teha, tegid nad korsetipaeladele umbsõlme peale. Kleit seljas tuligi vaid veel loor kinnitada ja voila, printsess oligi valmis.
Juba helistas Mps, et ta on peaaegu kohal. Salongi eeskojas peigmeest oodates kohtasin kolme hapukurki söövat neiut, kes valjuhäälselt ülistasid mu ilu ja väitsid, et nad pole elades ühtegi nii kaunist pruuti näinud. Samuti uurisid nad kuidas mul on õnnestunud kõigest 3 aasta kooseluga mees abiellumiseni viia, neil polevat see 13 aasta jooksul õnnestunud. No mis ma oskasin neile öelda, ei tahtnud ju öelda, et see on puhtalt peale käimise ja jonnimise vili või et minu ilu juures oleks ettepanek pidanud kohe kolmandal päeval tulema... Õnneks aga nägingi juba aknast Mpsi tulemas ja astusin uksest välja.
Ja seal ta seisiski - kaunis pruudikimp käes ja nii armas.
Pruudikimbu haarasin ma kohe enda kätte. Seejärel kihutasime parki, kus pidi toimuma ilupiltide tegemine. Toimuski. Kaks tundi kappasime mööda parki ringi ja tegime iga nurga peal pilti. Fotograaf oli hullem kui igasugune kibehüüdja - muudkui nõudi, et nüüd tehtagu musi ja nüüd suudeldagu ja nüüd õrnutsetagu. Nagu sellist asja oleks võimalik üldse käsu peale teha. Enamuse ajast võitlesin ma tuules ja tormis oma looriga, mis mitte kuidagi ei tahtnud elegantselt lehvida vaid kippus täiesti ebaromantiliselt igale poole takerduma. Ürituse lõpuks oli mu kleit ja loor juba üsna mudased. Aga kui päris aus olla, siis oli see pildistamine väga lõbus. Vähemalt minusuguse edeva tüdruku jaoks küll. Ja oi kui palju tähelepanu me saime. Kõik lehvitasid ja tervitasid ja jõllitasid niisama. Üks jaapanlane tegi isegi pilti ja mingid sakslased kommentaarisid: "Schöne Braut". Mulle täitsa meeldis. Mõtlesin, et peaks tihedami valge kelidi ja fotograafiga mööda parki ringi jalutama. Huvitav kui kiiresti mind linna hullude nimekirja lisataks?
Varsti oligi aga aeg lossi sisse minna ja registreerimiseks valmistuda. Viimased sõnad veel paaripanijaga ning Mpsi taskurätiku lootusetu kohendamiskatse ja oligi aeg alustada.
Muusika hakkas mängima, uks avanes ja käsikäes Mpsiga astusime küünaldest säravasse kapiitlisaali. Oi see oli ilus. Äärepealt oleks lahinal nutma hakanud. Õnneks siiski nii hullusti ei läinud, ainult natuke läksid silmad niiskeks. Aga see oli tõesti ilus ja unustamatu hetk.
Registreerimise osa ise läks kiiresti. Kahe minutiga oli kõik oluline ära räägitud, jah sõnad öeldud ja protokoll allkirjastatud. Mõtlesin, et soh, ongi kõik või? Aga ei, alles siis hakkas ta rääkima mis see abielu endast üldse kujutab. Hilja. Enne ikka oleks pidanud hoiatama. Nüüd polnud enam midagi teha. Tegelikult oli aga väga ilus. Paar korda võttis veel silmi pilgutama, aga ei midagi hullu. Sõrmuste isand polnud ka sõrmuseid laavajärve heitnud vaid toimetas need kenaste kohale. Peale rõngastamistseremooniat algas lillede ja õnnitluste üleandmine.
Lilli tuli nii palju, et oleks võinud vabalt lillepoe avada ja õnnitlustega poldud ka kitsid. Kunagi pole nii palju kordi väidetud, et ma olen niiiiii ilus. Ilmselt pole ma kunagi niiiiii ilus olnud ka :D Aga õnnelikud inimesed pididki ilusad olema ja sel hetkel olin ma äraütlemata õnnelik.
Kui kõik said ära kallistatud ja õnnesoovid vastu võetud, suundusime õue pildistama. Selle kohta oskan ma öelda ainult üht - ketaslõikur.
Kui üldpildid olid tehtud, tegime veel paar ilupilti meie pulmaauto - vana volga - taustal ja veel mingite noorte ja segastega, kes arvasid, et koos meiega tehtud pilt oleks "crazy photo". Edasi aga komplekteerisime pulmarongi ja kihutasime Sutu poole. Loomulikult sai ringteel päris mitu tiiru tehtud, nii et mul oleks ärepealt süda pahaks läinud. Õnneks seda siiski ei juhtunud ning jõudsime ilma suuremate sekeldusteta Suttu. Kuna mina olin otsustanud oma neiupõlvenimest loobuda, siis tuli seda teha nii, et nimi kuidagi tagasi tulla ei saaks Teate, need õhupallid kukuvad alla ja kivid tuuakse merepõhjast välja, aga üks on kindel külaliste seedekulglast ikka saia tagasi ei too. Olin nimelt küpsetanud oma neiupõlvenime tähtede kujulised küpsised, mis ühiselt ära hävitati. Kahjuks oli mul lühike nimi, nii et kõik ei saanudki oma panust anda. Lihtsalt ei jätkunud. Kui vana nimi oli hävitatud, tuli uus kinnistada. Ja mis teeks seda paremini kui tamme istutamine. Sellega läks nüüd küll nii, et kui ma poleks paar päeva tagasi oma väikeste valgete käekestega seda auku sinna kaevanud, siis oleks ma tammeistutamisest suisa kõrvale jäänud. Minu ja Mpsi tamme istutasid Mps ja minu verivärske ämm kahepeale, nii et minul jäi üle vaid ilus olla. Lõpuks siiski halastati mu peale ja lasti mul puukest natuke kasta.
Ja kihutasimegi tagasi linna. Pidu toimus kuursaalis. Meie sinnajõudmise ajaks oli šampuselaud kaetud ja kõik uhkesti ära ehitud. Ainus mis takistas peoga pihta hakkamist oli asjaolu, et minu ämm ja äi olid müsteerilisel kombel kusagile ära kadunud. Õnneks ilmusid nemadki peatselt välja ja klaasikõlistamine sai pihta hakata. Šampus joodud, istuti lauda.
Esmalt süütasime Mpsiga oma küünla. See oli mu õeraasu poolt tehtud majakakujuline küünal, mis oli nii mitme sümboolse tähendusega, et neid kõiki ei jõua üldse üles lugedagi. Aga väga ilus ja armas küünal. Aitäh õti! Seejärel pidas minu paganast ristiisa väikese väheste tegusõnadega kõne ja esines kellamängu ansambel "Viimased Veeringud". No arsisele tegid nad küll üks null ära. Esitati kolm pala, millest "tuulevaiksel ööl" oli küll hingematvalt kaunis ja veatu, kuid A-rühm võitis ilmselt kõikide südamed. Väga vahva üllatus oli.
Selline muusikaline vahepale tekitas kõikidel hundiisu ning juba kantigi soe toit lauale. Nämm. Järgmised kümme minutit kostus vaid matsutamist. Kui aga mugistamishääled hakkasid vaibuma jagati kätte ametimärgid. Etteruttavalt võib öelda, et kõik ametnikud said oma ülesannetega imetabaselt hakkama. Jagati välja õnneloos ja pillimehed hakkasid mängima.
Ühel hetkel viskas Mps kahvli nurka ja teatas, et tal on vaja korraks ära minna. Kui vaja, siis vaja. Ei osanud ma aga ette aimata seda, mis tulema hakkas - nimelt läks Mps otse lava juurde, haaras mikrofoni ja laulis mulle ühe armastuslaulu, nii et Uno Loop kahvatus tema kõrval. Lõpetanud laulu, haaras ta punase roosi ning ulatas selle mulle. See oli ilus. Peab ikka kõvasti armastama, kui julgeb niimoodi suure publiku ees oma armastust valjusti kuulutada. Aga mis need pulmad muud olegi kui oma armastuse näitamine kogu kollektiivile.
Peale seda imetabast muusikalist vahepeala oligi aeg kardetud avavalsiks.
Ma ei liialda, kui väidan, et ma ei oska tantsida ja kartsin seda etteastet ehk kõige enam. Ega meil Mpsiga eriti harjutamise aega polnud ja need paar korda, mis me kodus proovisime olid katastroofilised. Seda rõõmsam olin ma avavalsi lõppedes kui ma ikka veel seisin oma kahel jalal ja vastupidiselt kardetule polnudki veel siruli maas. Hoolimata sellest, et me pidevalt õhupallidesse takerdusime. Loomulikult ei saa arvata, et ma üleöö tantsimise selgeks sain, kaugel sellest, kohmakas oli see sellegipoolest, aga mitte täiesti lootusetu. Peale avavalssi jätkus tantsulka mille tipuks esitasid Mpsi õde ja vend imetabase tantsuetteaste. Ei tea, kas tantsuannet jagades said vanemad õed vennad kogu ande endale ja Mpsile ei jäänud nii palju või on asi ikkagi põhiliselt minus, et ma ka Mpsi tantsuoskust allapoole vean - igastahes neil kahel tuli imetabaselt välja. Kutsuti tagasi ja puha.
Siis oli aeg mängude käes. Kuna ma pole kunagi eriti suur lusikas-läbi-riiete mängude austaja olnud, siis sel korral üritasime teha mänge, mis meile endile meeldisid.
Kõigepealt jaotasime Mpsiga omavahel ametid ära. Selleks haarasime laualt kahvlid ja lõhkusime ära need õhupallid, mis meie avavalssi pärssisid. Iga õhupalli seest saime teada, mis meid ees ootab. Näiteks võin ma iga kuu kolmandal kolmapäeval oodata Mpsilt oma lemmikroa valmistamist. Ja iga pühapäev saan pannkooke. Ja nõusid ning aknaid peseb tulevikus ka Mps. Mina aga laulan vaesele Mpsile igal õhtul unelaulu (ma usun, et Mps on nõus iga päev aknaid pesema, et mitte ainult minu unelaulu kuulda), vahetan kolmikute mähkmed, pesen kaks korda aastas ta auto ning viin prügiämbrid välja.
Seejärel jagati kõikidele inimestele välja paberilehed ja pliiatsid. Eesmärk oli siis kirjutada paberile ilusad õnnesoovid noorpaarile, paber lennukiks voltida ning teele saata. Kõige kaugemale lennutatud lennuk sai loomulikult auhinna. Unistaja lennuk kihutas sel korral kõikse kaugemale. Järgmisel päeval aga kodus lugesime kõik õnnesoovid üle. Valdav soov oli see, et meil tuleks palju lapsi ja mida rohkem seda uhkem. Küll nad tulevad. Varem või hiljem.
Järgmisena tuli traditsiooniline ämmade ja äiade proovikivi. Ei pannud me neid karutleid koorima vaid kasutasime ära hoopis praktilisemal moel. Nimelt lasime neil joonistada endist perekonnapildid. Silmad kinni. Oi, kui kaunid pildid meist tulid. Kunstniku ega fotograafi juurde pole igastahes minna vaja.
Kontrollimaks kui hästi tunnevad pulmalised pruutpaari koostasime viktoriini. Viktoriin oli valikvastustega ja küsimused olid kõik imekerged (seda peaks ju igaüks unepealt teadma, kas me oleme koos elanud 875 või 786 päeva). Kogu protsess vajas vaid pisut füüsilist aktiivsust ning oskust õigel hetkel sammukese paremale või vasemale teha. Kõik kes valesti astusid langesid välja. Võitjaks osutus Laisik. Aplaus ja kiitus talle imetabaste teadmiste eest.

(päris raske on kirjutada, mul on ju kõik sassis, mis järjekorras toimus, nii et kui midagi on vahetuses, siis tuleb mulle andeks anda, mul oli sel päeval muulegi mõelda kui sõrmega ajakavas järjeajamisele).

Kuna viktoriini jaoks sai niikuinii inimesed üles rivistatud, siis polnud mingi kunst seda uuesti korrata ja seejärel teineteise järel hüplema panna. Ja juba vihtuski pea kogu pulmaseltskond jenkat tantsida. See oli lõbus, ainult kahjuks kaotas pruut (st mina) selle käigus oma loori. Pikk loor ja hoogsad tagumise naabriga kooskõlastamata hüpped lõppesidki sellega, et sääsevõrk visati nurka ja sai edasi hoopis vabamalt tantsu vihtuda. Jenka tantsitud jätkati veidike rahulikemate tantsulugudega. Ühel hetkel aga toimus "pruudirööv". Vältimaks etteennustamatut pruudiröövi, kus vaene pruut tundide kaupa külmas keldris istub, samal ajal, mil peigmees teatab: "kui rööviti, ei karjunud, järelikult tuleb ise tagasi", korraldasime asja ise ära. Nii et pruut "röövis" end ise ära ja peitis teenindusruumi, kus libapruutpaar end juba valmis sättis. Stsenaarium nägi ette, et peigmees tuleb oma pruuti otsima ja peatselt teatatakse peorahvale õnnelik uudis sellest, kuidas kõik on imeliselt lahenenud ja pruut ja peigmees jälle õnnelikult koos. Selle teate peale pidid sisse marssima libapruutpaar, kes siis minu ja Mpsi kohale astuksid ja seal veiderdaks ning erinevaid ülesandeid täidaks (a´la kolmikute mähkimine). Kuidas see kõik läks, ma täpselt ei tea, sest olin peidus, aga kui see oli kasvõi veerandi võrra nii naljakas kui see, mis ma libapruutpaari ettevalmistuste ajal nägin (mil ma pidin suurest naerust peaaegu otsad andma), siis õnnestus see jant küll. Libapruutpaar nägi lihtsalt vaimustav välja. Eriti sobisid "pruudile" mu klaaskontsaga kingakesed. Kord elus on ka suurest jalanumbrist kasu.
Lõpuks marssisime ka meie saali sisse ja nõudsime oma kohta ja privileege tagasi. Tõelise pruutpaari väljaselgitamiseks korraldati "kibevõistlus". Mingil põhjusel ei soovinud libapruutpaar (mille mõlemaid osalisi mängisi mehed) eriti musitada ja andsid meile loobumisvõidu. Nii saigi nad häbis minema saadetud ja peotrall võis jätkuda.
Ega enam väga pikka pidu olnudki, kell lähenes häbemata kiirusega keskööle. Jäigi veel läbi viia oksjon. Müügis olid kõik väga hinnalised asjad. Alustades minu oma vaaritatud moosidedst, Mpsi loodusfotost, Mpsi tehtud keskkonnasõbralikust vaagnast koos minu valmistatud trühvlitega, Hiina mingi dünastia vaasist (jälle minu tehtud) ja lõpetades punase maaliga sinilinnust. Viimane müüdi maha täiesti ulmelise hinna eest. Minu esimene müüdud maal. Nüüd olen kuulsate kunstnikega samal tasemel (teatavasti müüs Vincent van Gogh oma elu jooksul ka ainult ühe maali). Ühesõnaga kordaläinud üritus. Ma loodan, et moosid kõlbasid ikka süüa ka, ülejäänud asjade osas olen veendunud, et tegu oli hea kaubaga.
Kui inimesed olid rahast tühjaks pigistatud hakkasime tasuta kraami jagama. Ühesõnaga loterii. Loteriikivikesed olid varasemalt välja jagatud ja nüüd sai asuda peaauhinna ja lohutusauhindade väljaloosimise juurde. Peaauhinnaks oli täisvarustuses piknikukorv (ise õmmelesin veel piknikulinale pitsi äärde) ja selle sai endale Murueit. Murueidele peaks piknikud juba nimepoolest sobima.
Kui auhinnad olid jagatud ütlesime Mpsiga paar tänusõna. Esmalt oma vanematele, keda ei jõua me kuidagi ära tänada. Kõigepealt abi eest meie pulmade korraldamisel ja siis üldse laiemas plaanis. Teate ju küll vanemate roll selliste suurepäraste isiksuste kasvatamisel on hindamatu. Aitäh! Tänatud sai ka meie ainsamat allesolevat vanaema ja kõiki ametimehi, eriti aga libapruutpaari, kes (nagu võib pulmakroonikast lugeda): astusid oma etteastega lavakasse ja siis sealt kohe jälle välja. Tänasime ka pulmaõde ja pulmavenda, ilma kelleta poleks pidu ilmselt pooltki seda olnud. Lisaks tänasime kõiki pulmalisi ka.
Ja oligi aeg pruutpärja mahamängimise käes. See läks libedalt. Pulmalaulikus olid sõnad olemas. Muide, väiksed lapsed olid äärmiselt nördinud, et pruudikimpu ei visatudki. Nad nii oleks tahtnud püüda. Need väikelapsed olid üldse ühed igavesed aktivistid. Veidike hiljem korraldasid nad ise pruudiröövi. Haarasid mu ühel hetkel kambakesi kinni ja vedasid õue ning käsutasid: "Sina peida end siia auto taha, me läheme ütleme peigmehele, et sa oled röövitud." Õnneks peigmees päästis mu kiiresti.
See oli väike vahepala. Tegelikult järgnes pruudipärja mahamängimisele minu põlletamine ja tanutamine. Selle viis läbi minu ämm (kusjuures kasutati sama põlle ja tanu, mis kunagi omal ajal talle tema ämma poolt anti). Ma pean tunnistama, et ma ei käitunud kombekohaselt ja ei tõrkunud üldse, ega kiskunud tanu peast. No aga mis sa kisud, kui nii ilus tanu on. Ma nägin sellega välja nagu lumivalgeke, kes oli teatavasti kõige kaunim ilma peal.
Nüüd mil kõik olulised asjatoimetused olid tehtud jäi vaid üks - südaöine tordi lahtilõikamine. Mina ja Mps haarasime kätte suure noa ja urgitsesime tordi keskelt välja ühe tükikese. Keskmine tükk on ikka kõige parem (kuigi tuleb tunnistada, et mu isa oli teinud imemaitsva tordi, mis ilmselt ka äärepoolset tükkide puhul keele alla viis).
Teatavasti on tort ka parim määre keelepaeltele, sest peatselt otsiti välja kitarrid ja "Öölaps" võis kõlada üle terve saali. Sellele järgnes imetabane taburetilaul gängi etteastes. Lihtsalt suurepärane etteaste. Vaimustav! Kui ma kunagi selleni jõuan, siis riputan sõnad siia üles. Minu arust igastahes äärmiselt vaimukas!
No ja nüüd, mil kõigil olid hääled lahti lauldud võis tõeline laulupidu alata. Ükski laul pole varem nii kaunilt kõlanud. Ja isegi kui ma mööda laulsin, siis kõlas see ikka kaunilt. Mingil hetkel otsustati, et kõige õigem on kolida kõlakotta ja seal mõned isamaalised laulud laulda. See oli võimas. Meie ühendkoor kõlas võimsamalt kui eelmise õhtu ühtelaulmine (mille kõrghetk oli see kui murdjalapsuke purskkaevu kukkus). Mul oli kül koguaeg väike hirm sees, et peatselt saabuvad mundrimehed ja väidavad, et me rikume öörahu, aga seda õnneks ei juhtunud. Ehk oskasid nemadki kõrget kunsti hinnata. Et mitte oma hõbekõridele liiga teha kolisime siiski varsit siseruumidesse tagasi. Hoolimata asjaolust, et kalleid külalisi järjest vähemaks jäi, püsis meie lauluviis siiski võimas ja nii pea kella viieni välja, mil haigutamine laulmist juba rängalt segama hakkas. Veel viimased singirullid põske ja viimased unelaulud lahkujatele järgi ja võiski postkasti seinalt haarata* ning hakata uksi sulgema.
Pidu läbi ja väsinud kuid äraütlemata õnnelik noorpaar võis oma hotellitoakese poole jalutama asuda. Niimoodi vastuhommikuses värskuses loori mähituna kallima embuses tundus maailm täiusliku kohana.

Nii, nüüd sai küll üüratult pikk kirjeldus. Aga kuidas ma siis ise üritusega rahule jäin? Väga jäin rahule. Minu isikliku arvamuse kohaselt oli väga ilus ja tore pidu. Minul oli väga lõbus ja ma loodan, et teistel ka. Ja kõik oli nii ilus ja armas ja kui saaks aja tagasi keerata ja uuesti pulmasid korraldada, ainult tänase päeva pulmakorraldamise kogemustega, siis ega ma suurt ei muudaks. Põhiplaanilt teeks samamoodi.
Igastahes kirja see lugu nüüd sai. Kindlasti jäi palju nüansse välja ja niikuinii pole ma nii osav kirjamees, et õiget pilti edasi anda, aga ma andsin endast parima. Kes kohal oli, see teab niikuinii kuidas tegelt asjad olid ja keda polnud, no ega sellele ei saagi seda selgeks teha.

Nüüd jääb üle ainult oma uue nimega harjuda. Jah, olen nüüd kümnes omanimeline Eestimaal.

P.S Muide, pesunaine saadab terivisi ja lubas helistada sellele, kes oma telefoni numbri talle huulepulgaga salvrätile kirjutas. Olge valmis need, kelle telefoninumber algab 52...

*Kuna minul ja Mpsil on kõik olemas, siis ei suutnud me kuidagi pulmakingisoovinimekirja kokku panna, nii et küsisime ümbrikuid. Et aga oleks põnevam tegime sellise pisikese postkastikese, kus oli mitu lahtrit, kuhu neid ümbrikukesi postitada ja iga lahtri juures oli siis kirjas mis otstarbeks ümbrku sisu läheb ("aadressid" olid alates pulmareisist ja lõpetades peigmehele uue kidra ostmise toetamisega). Vihjeks võib öelda, et kõige enam toetati pulmareisi, millele napilt järgnes toetus ühise kodu tarbeks. Kõige vähem peeti abikõlbulikuks Kreeka majandusraskuste leevendamiseks mõeldud toetust.

esmaspäev, august 23, 2010

Nii, nüüd olegi ametlikult proua Maailmaparandaja. Kunagi kui aega saan, siis panen kirja kuidas kõik täpselt oli. Praegu aga tahan öelda vaid seda, et kõik oli lihtsalt imetabane ja vähemalt mina jäin kogu päevaga väga rahule.

laupäev, august 21, 2010

Ja hakkabki pihta....

reede, august 20, 2010

10 asja milleta ma ellu ei jää

Lubasin siin lahkelt, et ühel ilusal päeval postitan siia ka nimekirja kümnest asjast, ilma milleta ma ellu ei jää. Siin mu nimekiri on.

10 minu arvates ellujäämiseks vajalikku asja.

Kuna kutses polnud täpsustatud millised ohud minu elu ähvardavad, siis üritasin võimalikult laiahaardeliselt mõelda. Üldiselt on nii, et pole ühtegi asja, milleta ma elada ei saaks. Palju rohkem on asju, milleta ma hea meelega elada ei tahaks. Kuigi inimeste kohta asjad öelda, pole ehk kõige korrektsem. Kuna aga minu pere ja sõbrad on hulka suurem number kui 10 siis jätame ned esialgu kõrvale. Seega, 10 ellujäämist soodustavat asja:

  1. Ilma igasuguste kahtlusteta on kõige olulisem ellujäämise vahend paanikašokolaad! Ükskõik, mis ka ei juhtuks, siis oluline on säilitada kaine mõistus ja selge pea ning mitte paanintseda. Parim lahendus on konsumeerida paanikašokolaad.

  2. väike šampus – kui kaine mõistus ja selge pea ei suuda keerulist olukorda lahendada, tuleb võtta mõned lonksud kihisevat märjukest ja peagi on pea täis huvitavaid mõtteid ja geniaalseid lahendusi.

  3. Kui mu elu peaks ohtu sattuma vesises keskkonnas või lihtsalt ähvardavad (elumere) lained peakohal kokku lüüa, siis ilma vajaliku hädaabivarustuseta (täispuhutav päästerõngas) kõlban vaid kaladele söödaks. Seega ohutus ennekõige.

  4. Peegel – oma suures edevuses ei saa ma kuidagi ilma peeglita hakkama. Pealegi on peegilst palju kasu, kui ootamatu oht peaks seljatagant ründama.

  5. Tikud – kamon beibi laigt mai faier! Eestimaa külmadel talvedel võib olukorras, kus minu tulevast abikaasat pole käeulatuses mind soojendmas, ähvardada mind surnukskülmumise oht. Sellisel juhul on karbike tikke lausa hädavajalik. Soojendava lõkke tegemiseks pole palju muud vaja. Ja alati saab hädapärast tikkude peale kaarte mängida.

  6. Käterätt – Douglas Adams on oma raamatus "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" imetabaselt kirjeldanud käteräti voorusi ja vajalikkust. Tsiteerin:
    "Käterätt, ütleb see, on üks kõige võimsamalt kasulik asi, mis tähtedevahelisel hääletajal võib olla. Osaliselt on tal praktiline väärtus. Sa võid soojenduseks ennast sellesse sisse mässida, kui hüppad läbi Jaglan Beeta külmadelt kuudelt. Sa võid sellel lamada Santraginus V suurepärastel marmorliivastel randadel, hingates sisse pärlendava mere aure. Sa võid selle peale võtta, magades Kakrafooni kõrbemaailma tähtede all, mis paistavad nii punaselt; kasutada purjena miniparvel, tulles aeglaselt alla rängast Moth'i jõest; niisutada teda kasutamiseks käsitsivõitluses; mähkida ta ümber pea, et kaitsta end kahjulike aurude eest või vältida Traali Jampsliku Putukamäägur Elaja gaasi (üks üle mõistuse loll loom, ta oletab, et kui sina ei näe teda, siis tema ei saa ka sind näha - hull nagu hari, aga väga väga jampslik). Sa võid lehvitada ohu korral oma käterätti hädasignaalina ja loomulikult lõpuks ka kuivatada ennast, kui ta ikka veel piisavalt puhas paistab.
    Palju olulisem, et käterätil on määratu psühholoogiline väärtus. Kui hulgus (hulgus - mittehääletaja) mingil põhjusel avastab, et hääletajal on käterätt kaasas, oletab ta automaatselt, et tolle omanduses on veel hambahari, vahetuspesu, seep, plekktoos küpsistega, plasku, kompass, reketipall, sääsetõrje šifoon, vihmakindel keep, kosmoseskafander jne, jne. Pealegi võib hulgus sel juhul õnnelikult laenata hääletajale mõnda neist asjust või tosinat muud eset, mille hääletaja võis õnnetuseks olla "kaotanud". Mida hulgus võib mõelda, on see, et igaüks, kes võib hääletada hingetõmbega läbi Galaktika, karmi elu elada, räpane olla, võidelda kohutavate imeolenditega, võidukas olla, ja ikka veel mäletab oma käteräti asukohta, on kindlasti mees, kellega tuleb arvestada. "

  7. Pakk turbonuudleid – külmalt või soojalt kuivalt või keedetult. Turbonuudlid on nii mõnelgi korral hädast välja aidanud

  8. 1 rull wc-paberit. Pole vist vaja kommenteerida.

  9. Lusikas/nuga/kahvel/korgitser – Tudengil oli teatavasti kaasas alati kaks asja – lusikas, äkki saab kusagilt süüa ja matrikkel, äkki saab kusagilt mõne arvestuse. Mul matriklit enam vaja ei lähe. Seega võtan oma kahvel/nuga/lusikas/korgitser komplekti. Nuga on küll väike, sellega siga tapma ei lähe, aga väikese seaprae mõrvaks juba küll ära!

  10. Ja kõige lõpuks on eluks vajalik väike daamilik ridikül, kogu selle eluksvajaliku kraami kaasatassimiseks.