esmaspäev, veebruar 27, 2012

Uus sonks

Pingviinide paraadi vaadeldes märkasin, et ilgelt popp on omada porgandivärvi soengut. Või siis pisut heledamat, aga vähemalt oranži. Vaatasin mina siis peeglisse ja märkasin, et minu juustes on oranži moevärvi häbemata vähe. See-eest märkasin seal aga liialt palju sädelevat hõbedat. Hõbedane juus on küll väärikas ja austustvääriv, aga ehk mitte kõige sobivam noorele emale, kes soovib oma tiitlile vastav ka välja näha. Johtuvalt sellest külastasin täna juuksurit ja värvisin halli ära. Kuna ma pole kunagi eriline moetrendide järgija olnud, siis ka sel korral jäi oranž valimata. Ja siilisoengut ka ei tulnud, kuigi vahepal oli küll plaan lehvivad lokid maha ajada. Hoopis patsid sain.
Mis siis veel huvitavat juhtunud on? Mida siin kodusel naisterahval ikka põnevat juhtuda saabki. Mähkemavahetus on paeluv küll, aga sellest ülemäära pikalt ei kirjuta...
Eile üritasin oma poega ja järeltulijat taas veidi vannis ujutada. Tema aga andis endast kõik, et seda püha üritust saboteerida. Esimese asjana ujus ta korgini, haaras selle ketist kinni ning tõmbas korgi eest. Seejärel üritas ta läbi järada kätt, mis teda veepinnal hoidis. Üleüldse on ta otsustanud, et ükspäev saab emme maha murtud... Mõtlen hirmuga, mis siis saab kui saabuvad hambad!

kolmapäev, veebruar 22, 2012

Eluslooduse mitmekesisus

Täna ilusa ilma puhul käruringi tehes kohtasin alevi peal vähemlevinud liike: oravat ja rahvaloendajat. Päris elus olid. Vaatasin neid huviga kuid küpsist ei pakkunud - mine sa tea, pärast ei saa enam lahti neist

teisipäev, veebruar 21, 2012

Ehhee, teisest toast kostub lustlikku naeru. Minu meespere mürab seal. See on ikka äraütlemata armas.

neli küünalt ja neli korda neli kuklit

Vastlapäeva ja Tõrukese 4. minisünnipäeva puhul küpsetasin täna vastlakukleid. Minu arust tulid need väga head ja ilusad. Paremad kui poe omad. Või noh, mulle vähemalt meeldib nii mõelda. Igaks juhuks ma võrdlusmomenti poest ei toonud. Kuigi äärepealt oleks ehk pidanud. Eile polnud meie kohalikus Alti Otsas kaubanduskeskuse ei pärmi ega vahukoort. Tänaseks oldi siiski õnneks varusid pisut täiendanud, nii et sai ikkagi kukeluseplaani teoks teha.
Liugu laskamas me ei käinud, aga ukerdasime niisama pisut vankriga vihmas. Ei olnut teab mis mõnus, nii et jalutuskäik jäi lühikeseks. Loodame, et linade pikkus seetõttu ei kannata.
Ahjaa, oma sünnipäevahommikul õnnestus poisil see, mida ta juba pikemat aega üritanud on, kuid senini edutult - keeras teine end iseseisvalt kõhuli. Aplaus. Küll on andekas laps. Järgmiseks konstrueerib kosmoselaeva.
Mida veel? Väsinud olen.

pühapäev, veebruar 19, 2012

Uinumisest või õigemini mitte

Meie beebipurikas on väga kapriisne kui jutuks tuleb uinumine. Möödunud nelja kuu jooksul on olnud mitu erinevat tehnikat tema magamasaamiseks.
  • Päris alguses oli asi lihtne. Torkasid talle tissi suhu ja selle asemel, et sööma hakata jäi ta lihtsalt magama. Söömise koha pealt halb, aga magamise kohalt imetabane.
  • Seejärel saabus aeg kus ainus võimalus poissi unele suigutada oli vankrikorvis kiigutamine. Meetodi heaks küljeks oli selle töökindlus ning kasvavad musklid, halvaks küljeks aga see, et mul tegelikult puudusid vajalik muskulatuur. 
  • Kolmas faas oli minu lemmik - võtsin Tõrukese kaissu ja ta uinuski. Pärast tuli ainult vaikselt end kaisust välja nihverdada. Selle meetodi puuduseks oli aga see, et poiss tabas kiiresti ära, et temaga tehakse sohki ning seetõttu jäi see faas lühikeseks.
  • Neljas faas, mis kestis umbes üleeilseni oli küll kurnav, kuid siiski töötas. Nimelt nõudis poiss, et teda magama kussutataks. Ja nii ma traavisingi mööda korterit ringi pamp süles ja laulsin indiaani unelaulu või tuiasin niisama ringi kuni poiss silma kinni pani ja mul õnnestus ta tema voodisse sokutada.
Asja kurb külg on see, et üleeilse seisuga sai neljas faas ka läbi. Kussutamine enam ei kõlba. Süles visatakse silda ja karjutakse nii et naabrid arvavad, et meil suitsuandur tööle läinud. Eriti halb on aga asja juures see, et ma pole välja suutnud mõelda, et milline võiks olla uus meetod poisi magama panekuks (ettepanek, et pane poiss lihtsalt voodisee, küll ise uinub, ei ole hea - testitud, ei tööta). Võibolla tahab ta, et ma kätel kõnniks ise kalevipoega deklameerides või siis ühel jalal hüppaks ja samal ajal žongleeriks. Igastahes katsetame ja üritame uut meetodit välja mõelda. Kui kellelgil on häid ettepanekuid, siis võtan need meeleldi vastu.
Tänase seisuga olen igastahes täitsa väsinud ja läbi nagu läti raha...

Ahjaa, alati töötavad uinutitena ka auto- ning vankrisõit, aga olles lumevangis pole kumbagi võimalik rakendada.

reede, veebruar 17, 2012

Tihase kohev unistus, see olengi mina

Lugesin Anna-Liisa blogist kuidas ta kujutas ette, et mida võiks näha ja mida arvata tihane, kes tema aknast sisse vaatab. No mõtlesin minagi end korra selle tihase sulelisse kehasse ning kiikasin enda aknast sisse
No ja nüüd ei saa ma silme eest pilti, kuidas minu aknalaual istub tihane, nokk ammuli, ila voolamas kollasele rinnaesisele, silmad hüpnotiseeritult mind jälgimas ja peas keerlemas mantra: "pekk, pekk, pekk, pekk, pekk..."

Leidsin ükspäev oma vanu faile uurides 5 aasta taguse dokumendi, kuhu olin märkinud nii enda kaalu kui ka kõiksugu ümbermõõdud. Kaal oli täpselt sama, aga sentimeetreid on praegu igalpool paar tükki rohkem. Järeldus? Ma olen praegu kohevam. Ja tihastele meeldin ka.

neljapäev, veebruar 16, 2012

Näljane

Tõruke toitub valdavalt minust. Peamiselt limpsib piima, aga vahel järab liha ka kõrvale. Magustoiduks lutsib oma käppasid. Siin siis väike filmike sellest kuidas ablas poiss end üleval peab.
Sry, et vidiots on kummuli. Ei osanud seda keerata. Ja imetabane operaatoritöö on ka minu süü.
P.S See ninnunännuhääletoon tuleb emadusega kaasa ja lülitub automaatselt lapsega rääkides sisse. Seda välja lülitada ei anna. Kannatage ära.

Kõik on hukas

Üritasin täna üle mitme aasta jälle leiba küpsetada ja see kõrbes nurgast ära. Häbematune. Mul oli just kaval plaan, et küpsetan imemaitsva leiva, nii et alevi teises otsas hakkab inimestel puhtalt leivalõhnast ila voolama nagu Tõrukesel. Ja mina siis serveerin nagu presidendiprovva valgel linal ahjusooja leiba, mida  Mps siis kahe suupoolega pugib ja vahepeal kiidab, et küll tal on ikka naisega vedanud.
Ja mis siis on? Toit on kõrbenud, toad on sassis ja laps jonnib... Ma räägin, kõik on hukas...

Aga vähemalt oli täna ilus soe ja päikesepaisteline ilm. Tõruke magas tükk aega õues.

kolmapäev, veebruar 15, 2012

Sõbrapäevapiknik ja seitsmejalgne õudus

Mõtlesime Mpsiga eile sõbrapäeva puhul, et paneme poisi varakult magama ja siis teeme veidike romantikat jäätise ja veiniga. Kahjuks unustasime plaanid Tõrukesega kooskõlastada. Igastahes keeldus ta kategooriliselt meid sel teemal jutule võtmast ning teatas, et eii-eei-eeeeiiiiii, mina küll magama ei lähe. No kui ei lähe, siis ega vägisi ei pane. Nii ta siis istus koos meiega suuretoa vaibal (meil oli piknik) ja võttis vestlusest aktiivselt osa, laites kõik meie seisukohad maha (ei-eeei-eeeiii). Minule, kes ma olen juba rohkem kui aasta sisuliselt alkoholivaba elu elanud (paar lonksu šampust on ikka joodud), piisas poolest klaasist veinist küll, et jutupaelad lahti põimida ja hakata Mpsile intrigeerivaid küsimusi esitama. No näiteks, "Oled sa vahel mõelnud, et mis siis oleks saanud kui sa poleks minu kasuks otsustanud?" või "Kes on kõikse kaunim maa peal?" või "Mis sa arvad, kellega sa kõige paremini kokku sobiks, kui mind kõrvale jätta" või "Mis siis saab, kui sa kohtad kedagi, kes on muidu nagu Pille, aga ei jonni ega tüüta?" Ja ikka samas vaimus edasi. Mps va libe  latikas vingerdas iga küsimuse puhul end välja.

Aga eilse päeva vapustus tabas mind siis kui avastasin enda tassi seest jäleda ämblikuvolaski. Võeh, siiamaani tulevad külmavärinad peale kui seda meenutan... Kuidas ta julges... Või noh, mis temal julgeda, aga mina kartsin küll hirmsasti. No ei suuda ma kuidagi veenda end, et ämblikud on väga head loomad... nad võivad ju südamest head olla, aga siis ärgu ehmatagu niimodi süüta inimesi.

teisipäev, veebruar 14, 2012

Sõpradest

Kellest teisest peaks sõbrapäeval rääkima.
Ma arvan, et mul on sõpradega vedanud. Tegelt ka. Ega ma neid ära ei vahetaks, nii et ärge isegi üritage mitte.
Ainus asi, mis mulle muret teeb on distants punkti A (kus olen mina) ja punkti B vahel (kus asuvad sõbrad). See teeb logistiliselt keerukaks selle kui oleks näiteks vaja kohe ja praegu südant puistata või kellegi õla najal nutta või juua tassike teed ilma millegita ja lusikaga või lihtsalt pisut juttu ajada või kedagi külla kutsuda koogi pakkumise eesmärgil või lihtsalt läbi põigata, et partii malet mängida.
Distants punktide A ja B vahel on süüdi ka asjaolus, et mul on täna õnnestunud vaid kaht inimest kallistada. Neid õnneks korduvalt. Seega ülejäänud peate leppima internetiseeritud kallidega. Valige endale ise sobiv:
Kalli
kalli
Kalli
kalli
Kalli
kalli
Kalli
kalli
Kalli
kalli
Kalli
kalli
Kalli
kalli

Kui puudu jääb toodan kiirelt juurde.
Aga need kaks keda mul täna on õnnestunud kallistada on siiski mu suurimad lemmikud (kuigi üks on neist päris pisike veel) ja neid armastan ma kohutavalt (isegi kui ma seda pehmete, karvaste ja vilkuvate roosade südamekestega ei väljenda). Vot nii.

esmaspäev, veebruar 13, 2012

Väsitus

Täna sai siis minu ametlik puhkus* läbi ja algas jälle palgatöö**. No puhkus tõesti. Ma kohe tunnen  end hirmus "puhanuna" eriti peale seda kui poiss keeldub magama jäämast ja laulab teises toas valjuhäälselt mingit eii-eii-eeeiiiiii laulu.  Ma ei taha mitte teadagi, mis see töö siis endast veel kujutab. Palka oleks muidugi päris tore üle pika aja saada.
Igastahes puhkuse lõpuks olen väsinud. Perioodi, kus inimene puhkab end välja nimetatakse puhkuseks. Kuidas nimetatakse perioodi, mis väistab? Väsitus?

*rasedus-sünnitus puhkus
**emapalgaga tasustatav töö

pühapäev, veebruar 12, 2012

Vesiklosett

Meil on tõeline vesiklosett. Lisaks tavapärasele võimalusele potti veega loputada, kuulub meil komplekti ka kerge värskendus ülevalt poolt. Nimelt on boiler lekkima hakanud ja poti peal istudes tilgub vesi ilusasti pähe. wc-s ajalehe lugemist ja muidu argielu askelduste eest rahusse ja vaikusesse põgenemist see muidugi ei soodusta. Edaspidi peab hakkama vihmavarjuga tualettruumis käima...
Üldiselt tundub, et meie wc on  nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis sei saa. Mäletate, see polnud sugugi ammu kui ma kirjutasin suurest wc-remondist. Ja veidikese aja pärast kirjutasin kuidas tänu torutöödele lammutati värskelt remonditud ruumis tagumine sein ära ja sai uuesti remontida. No nüüd seoses vannitoa remondiga tehti jälle väike auk wc seina, mille tagajärgede likvideerimisega ma alles eelmisel nädalal ühele poole sain. Tundub, et see ruum ei saa iial valmis - kõikseaeg miskised jamad.
Või mis veel hullem, äkki nüüd saigi valmis ja vee tilkumine näitab, et Ülemiste vanake tuli seda üle ujutama...

EDIT: Vaatasin, et ma pole rohkem kui aasta otsa ühtegi pannpead joonistanud, aga see teema oli nii inspireeriv...
Täna avastasin poes pomeloriiuli juurest sildi: "Tähelepanu, pomelohooaeg hakkab läbi saama. Kasutage viimast võimalust!"
Mismõttes?!? Millest ma siis teie arvates nüüd toituma peaks hakkama? Kasutasin küll võimalust ja lükkasin kaks pomelotšikut oma ostukärusse, aga ikkagi...

neljapäev, veebruar 09, 2012

Igav inimene

Kirjutaks midagi, aga näikse, et olen nii igav inimene, nii et midagi kohe kirjutada pole. Minu päeva suursündmus oli see, et Laulu tänava rähn oli hoopis tänava teises otsas võrreldes tema tavapärase asukohaga. Lisaks on Kase tänavale ilmunud uus ja lahe postkast ning Pargi tänaval võis kohata hommikumantlis meest.
Põnev kas pole?
Perekondlikest sündmustest niipalju, et läksime täna Tõrukesega riidu, kuna ta ei tahtnud kuidagi kuulda võtta minu õpetussõnu, et toiduga ei mängita.
Tegelikult läheb poiss muidugi iga päevaga aina asjalikumaks. Pidevalt seletab midagi ning viskab nalja, mispeale naerab ise suure häälega.

esmaspäev, veebruar 06, 2012

Minu esimesed pisikudumid

Minu esimesed katsetused pisikudumite tegemisel sai tehtud mõeldes laisikubeebile. Plaan polnud sugugi nii pisikesi asju teha, aga kukkus niimoodi välja. Papudega jäin ise suht rahule, aga mütsikese osas jäi kõvasti soovida. Aga arvestades, et keegi mind ei õpetanud ja täitsa ise spikerdasin oskajate poolt tehtud asjade pealt maha, siis ehk polegi kõikse hullem tulem.

laupäev, veebruar 04, 2012

Punk-beebi ja öine matemaatika

Pisut titejuttu ka. Sest kuigi mu blogi üritab saada käsitööblogiks, siis tegelikult on tegu ikkagi pigem titeblogiga.
Kuna minu enda juuksed on otsustanud minust lahkuda, siis tuleb mul oma juuksurikihu rahustamiseks oma poja ja järeltulija paruka kallal nokitseda. Täna tegin talle peale vanni sellise mõnusa kukeharja. Ja nüüd kammi palju tahad, ikka on juuksed püsti. Ta näeb selle harjakesega muidugi väga punk välja
Lisaks olen avastanud, et öösiti olen ma matemaatikas ikka täiesti tuhm ja numbreid ka ei tunne. Väike näide sellest. Täna öösel kui ma taas jõletu pöidlalutsutamise hääle peale üles ärkasin vaatasin kella ja imestasin, et see on juba neli. Tegin siis kiire arvutuse ja leidsin, et kuna poiss sai viimati süüa kell kümme, siis järelikult on ta olnud kaheksa tundi söömata.  Tankisin ta siis silmini piima täis ja vaatasin uuesti kella. Nüüd vähe selgema peaga sain aru, et kell oli hoopis kaks. Järelikult oli kuus tundi söömata... Hommikul uuesti arvutades jõudsin alles tõele jälile. Nii et kui mult öösel küsite, palju on kaks pluss kaks, siis võite kindlad olla, et saate vale vastuse.
Eile käisime ka pisikest draakonibeebit külastamas. No mina ei tea. Kuigi meie poiss oli sündides enamvähem samas mõõdus ja kaalus, siis ikkagi pole ta kunagi nii väike olnud. Ma piltide pealt ka vaatasin. No ei olnud nii pisike. Tellisin omale miljon triljon titepilti ja lapin neid nüüd albumisse. No et kui külla tulete, siis lisaks pulmaalbumile on kohustuslikus kirjanduses ka titealbum...värisege!

kolmapäev, veebruar 01, 2012

Tahan ka käsitööblogiks

Tahan, et minu blogi oleks ka käsitööblogi, isegi kui ma suurem asi käsitööline pole. Aga ma ikka püüan. Seetõttu eksponeerin kõike, mis olen vähegi suutnud valmis meisterdada.
Kuigi Tõruke on igati käsitöövastane, siis enne tema saabumist õnnestus mul siiski üht-teist valmis nikerdada. Näiteks selle väikese albiinopullikese tegin.
Tegelikult pidi see tulema klassikaline dalmaatsiatõugu lapiline lehm, aga kuna kohalik kaubandus ei suutnud mind musta värvi vildiga varustada, siis tuli selline valge.
Viimasel ajal olen katsetanud kudumise ja isegi heegeldamisega. Kudumisega on kehvasti ja heegeldamisega veelgi kehvemini (no ei õnnestu kuidagi). Alustasin soki kudumist ja see edeneb kiirusel umbes sentimeeter nädalas. Nii saan võibolla ülejärgmisteks jõuludeks sokipaari valmis. Eks ma siis teen oma järgmise käsitööalase sissekande.