Küsi spetsialistilt!

Eile oli meil Tirtsuga sõnavahetus toitumise teemadel. Mina tahtsin, et ta sööks kõigepealt soolast toitu ja siis saaks magustoidu, tema tahtis alustada (ja lõpetada) magusaga. Jäin endale kindlaks, mispeale Tirts karjus veidi mu peale, jooksis õue ja jätkas seal pahandamist. Häält oli tuppagi kuulda. Kellega ta seal täpselt rääkis, ei tea, aga üks hetk tuli tuppa, ise püha viha täis, silmist vesi purskumas ja teatas:

"Emme, minu toitumisnõustaja ütles, et alati ei tohi soolast enne magusat süüa!"

Ma ei osanud selle peale muud teha kui naerda. Ilmselt käiski õues toitumisnõustajaga aru pidamas. Nüüd jääb vaid välja uurida, et kes meie kodakondsetest on endale toitumisnõustaja paberid teinud. Koer? Kass? Siil?

Siil üritas küll üks öö tuppa trügida. Oli teine verandale tulnud ja podises nurgas toitumisalaseid instruktsioone...

Sead, värisege!

Eile oli vastlapäev. Lund ei olnud, seega liulaskmine oli raskendatud. Jälle on oodata kehva linasaaki. Ma mõtlen, et pole vist mõtet lina külvatagi. Täiesti mõttetu tegevus. 

Samas muus osas oli vastlapäev nagu vastlapäev ikka. Lõunaks sõin hernesuppi ja vastlakuklit. Õhtul tegin ise ka kukelusi. Tavaliselt teen terve suure ahjutäie ja siis ägisen neid süües. Sel korral tegingi ainult 6 kuklit. Esiteks sai piiravaks kodus olnud jahu hulk ja teiseks tuli kaine mõistus korraks koju - mul plikad niikuinii vahukooresaia usku ei ole (neile tegin kaneelikukleid) ja kui palju siis minagi jaksan süüa. Ja väga õige otsus oli. Esimest korda saja aasta jooksul ei äganud ma kuklikoomas.

Lisaks sain esimest korda elus vurri tööle. Lasteaias nad vurritasid ja siis sain ka proovida. Varem pole mul kunagi õnnestunud. Juu on olnud viletsad vurrid ja oskamatud vurritajad. Tirtsule meeldis vurr ka ja ta nõudis, et me peame endale ka ühe tegema. Tal oli plaan valmis mõeldud. Kui lasteaiapäev saab läbi, siis läheme sigu taga ajama ja kui ühe kätte saame, siis sööme liha kontide ümbert ära. No ja siis tuleb leida veel jupp nööri ja paar puupulka ja ongi vurr valmis...

Eile ma seajahile ei jõudnud (ma ei teagi, kas meie saarel üldse mõnd kodusiga ongi, juu peab metssigu taga ajama), aga täna on ju ka päev!

Armastuses ja võimlemises on kõik lubatud!

 Just sellise tarkuseteraga tuli Tirts täna lagedale. Sellele ei olegi kohe midagi lisda.

Murtud südamega printsess

 Mul on kodus kasvamas tõeline draamaprintsess. Võtame näiteks tänase. Tirts tahtis vastu ööd limonaadi saada, mis oli mõeldud aga homseks õe sünnipäevaks. Seega keeldusin. Tirts jooksis teise tuppa, nuttis seal lahinal ja hädaldas. Mõne aja pärast tuli kööki ja teatas pisarad silmist purskumas: "Väikest südant on kerge murda!"

Ametnike laps

Eile rääkis lasteaiaõpetaja, et Tirts laulvat lasteaias tuntud lastelaulu "Ehitame maja" nii: "Ehitame maja, ehitame maja, seaduslikku maja".

Üle minu ametnikupõse veeres heldimuspisar. 

Rist (ja viletsus)

 Täpike tuli ükspäev koju ja teatas mulle, et tal tuleb issiga üks tõsine jutuajamine paha pidada. Just nii ütleski. Nimelt olevat jõulud varsti käes, aga meil pole ikka veel kuuske.
Nüüd õnneks on. Eile tõime, panime püsti ja kaunistasime ära ka.
Jõuluehted on pööningul. Läksin neid ära tooma.

Täpike: "Tee siis ruttu!"

Mina: "Mul võib natuke aega minna, võtan raamatu kaasa. Nii paar kolm tundi."

Täpike: "Emme!!!"

Mps: "Emme teeb nalja, ta on humorist"

Tirts: "Ei ole! Emme on lihtsalt rist!"

Hamba mööda kellad

Kas sina oled jõululaulude ekspert? Tunned juba esimeste nootide põhjal ära, mis lauluga tegu? Piisab vaid üksikutest sõnadest ja juba võid terve loo ette siristada? Ma arvasin, et mina samuti. Aga kui Tirts tuli reedel lasteaiast koju ja nõudis, et ma laulaks talle laulu "hamba mööda kellad", siis jäin küll hätta. Väidetavalt oli ta seda lugu lasteaias kuulnud ning minagi olla alles hommikul seda laulnud (ta muidugi ei täpsustanud millisel hommikul). Ta isegi laulis selle mulle ette, aga abi oli sellest vähe.

No ei suutnud välja mõelda, mis laul see on. Ma sain aru, et seal on sees fraas "löövad kellad", aga edasi enam ei saanud. Lõpuks kirjutasin lasteaia õpetajale ja küsisin, et mida nad seal lastele mängivad. Õpetaja saatis mulle terve jõululaulude listi. Nii me siis kuulasimegi koos Tirtsuga jõululaule kuni lõpuks läks ta nägu särama. See ongi!

Ka peale 20. korda laulu kuulamist on ta veendunud, et õiged sõnad on "hamba mööda kellad" ja iga kord kui ma laulan teisiti, siis saan koledal kombel riielda.

Aga mis seal imestada. Kui ma ise väike olin, siis laulus "tiliseb tiliseb aisakell" sõitis saan minu arvates üle sooja karjamaa... kusjuures mul oli väga selge ettekujutus, miks see karjamaa keset talve soe oli. Loogiline, sest karjamaa oli kaetud paksu lumevaibaga ja lumekiht toimib soojusisolatsioonina, nii et lumevaiba all on karjamaa soe...

Ei tea, mis loogika võiks olla hamba mööda kelladel?

pilt on loodud Bingi pildiloojaga

jutukas frananna

Tirts on naljanina. 
Varem rääkis ta pidevalt, et on üht või teist asja kusagilt kuulnud. Näiteks. "Ma kuulsin, et bakterid on lillad". Nüüd, ilmselt minu pidevate päringute peale, et kust kuulis, on ta oma informaatorit natukene täpsustanud. Nüüd kõlavad tema väited nii: "Üks võõras poiss rääkis mulle, et..."

Eile otsustasin välja selgitada, kes see võõras poiss on ja miks tal iga asja kohta oma arvamus on. Selgus, et see võõras poiss on Luisa frananna*. Ja nagu ka Tirts ise kinnitas, siis talle tõesti meeldib iga päev midagi rääkida.

* Ma kahtlustan, et frananna on sama mis sõbranna, ainult vähe peenem versioon.

Lihtsad lahendused

 "Mul on põlv nii haige, ei tea, kas saan üldse kõndida," kaebasin hommikul Tirtsu lasteaeda viies lapsele.

"Kui sa kõndida ei saa, siis proovi tulla hüpates!" andis laps head nõu ja keksis demonstratiivselt edasi. "Kand ja varvas, kand ja varvas, vot niimoodi!"

Küll on hea, kui on lahendused kohe olemas. See ikka meenutab seda kui Tõruke oli väike ja ma kurtsin, et mul on jaks otsas. Tema vastus oli, et aga võta siis otsast ära...

Ongi kogu aeg piinlik

 Käisime möödunud reedel perega Juu Jääbi festivalil. Oli tore - meie Mpsiga nautisime muusikat, Tõruke vahtis telefoni ja plikad leidsid endale uued sõbrad, kellega ringi rullida. Tore oli seni, kuni Tirts kontserdi kõige pidulikumal hetkel oma uue sõbraga lava ees kaklema läks ja artistist üle karjuma hakkas. Olin sunnitud toore jõuga oma kriiskava lapse lava eest ära lohistama. Piinlik oli. Tõruke ütles selle peale elutargalt: "Emme, sul on väikesed lapsed, siis ongi kogu aeg piinlik!"

Igal juhul järgmisele üritusele ma neid kaasa ei võtnud. Saatsin hoopis vanavanematele hoida - olgu neil ka vahelduseks piinlik.

Järgmine üritus oli sajanditagune Muhu pulm. Mina olin seal pruudi sugulasena. Sai süüa, juua, laulda ja tantsugi lüüa. Muuhulgas sain targemaks vanade Muhu pulmakommete osas ja nautida silmipimestavat värvidemängu. No need muhulased on ikka edevad olnud. Ja kui edevusest rääkida. Siis sain minagi oma uue rahvarõivakomplekti esimest korda selga. Ainult sukad olid laenatud.

Minu tehtud on kõik tikandid (nii päris kui petukaup). Ja põlle õmblesin ka ise valmis. Pätid on kohalike meistrite kätetöö, nagu ka vöö (sealjuures eritellimusel peremärkide ja tammelehtedega pannal). Särgi õmbles ja pitsid heegeldas minu ema. Seeliku lasin teha naabersaare käsitöömeistril ning tanu on vana, aga teadmata päritoluga (ostetud osta.ee-st).

Aga muidu on elu lill. Mul hakkas puhkus. Olen täna juba suure hooga eestlaslikult puhanud. Värvisin ära väikese kuuri ja akna piirdelauad ka peaaegu (ainult kaks jäi värvimata, sest päike lõõskas peale). Tegin nimekirja töödest, millega puhkuse ajal tahaks ühele poole saada. Nimekiri tuli nii pikk, et võta või palgata puhkust juurde, et tehtud saaks...

Kurnatud makaron

Täps: "Emme, miks sul nii suured kotid silmade all on?"
Mina: "Sest te olete mind ära kurnanud!"
Täps: "Aga sa oled mul ikkagi armas kurnatud makaron!"
Mina: "Makaron!?! Tuled solvama jah?"
Täps: "Said naljast aru?"
Mina: "Möh?"
Täps: "No makarone ju kurnatakse!"

Ausalt, ei saanud esimese hooga aru. Juu siis olin juba nii kurnatud...

Probleemi lahendus on oravad

 Pole endast ammu elumärki andud. Pole aega olnud. Igal pool on hullumaja. Tööl on jälle saabunud tormilised ajad. Nagu mingi jooksuvõistlus -  üks tööülesanne ajab teist taga, aga tundub, et võistluse võidavad tähtajad, sest need kipuvad käest lipsama.
Lastel õnnestus mingi kõhuviirus kinni püüda ja seega kooli-lasteaeda ei saanud. Istusid kodus nelja seina vahel ja üritasid meid hulluks ajada. See vist peaaegu et õnnestus neil. Täna tundsin küll, et närvid olid viimseni pingul. Samas lastelt on nii mõndagi õppida ja miks mitte ka tööelus rakendada. Näiteks  kaalusin ma tõsiselt võimalust, et kui tuleb järjekordne tähtis töökoosolek, kus tuleb lahendada lahendamatu probleem, siis ühel hetkel tõstan Tirtsu kombel sõrme püsti ja teatan: "Plobleemi lahendus on olavad!" Siis saadetaks ehk kiiresti puhkusele mõnda vaiksesse raviasutusse. Seal oleks kindlasti soe ja kuiv. Viimasest tunnen tõsiselt puudust. Ma mõtlesin, et meie majake on ikka enamvähem kuiva koha peal, aga praegu on küll tunne, et kunagised ehitajad on oma elamise suisa sohu ehitanud. Kui satun kogemata teerajalt kõrvale astuma, vajun kohe silmini mudasse. Siinkohal patsutan endale õlale ja kiidan tubli tüdrukut, kes möödunud aastal kõnnitee valmis ladus. Hästi tehtud, Maailmaparandaja!

Nii ilusasti öeldud....

Täps: "Ma joonistasin eile koolis sinust pildi."

Mina: "Oi, nii armas!"
Täps: "Nojah, ma tegin suure nina ja suured kõrvad ja imelikud kulmud ja täitsa sinu nägu tuli!"
Mina: "Aitäh, sa oled tõesti armas..."

Varesele valu, tihasele köha...

Mina: Kuule, sa köhid nagu vana hobune.

Täpike: Ei, ma köhin nagu allergiline tihane.

Suvel on maailm pann - me kõik küpseme...

...just nii teatas täna Täpike kui taas mere poole jahutust otsima sõitsime. 

Autoga sõita on praegu muidugi ilge piin. Isegi kui on konditsioneer. Ma tahaks küsida, miks ei ole autode standardvarustuses istmejahutust. Istmesoojendus on ju täiesti tavaline lahendus... 

Suvine ajaväänamistaktika

Suvel tuleb võtta igast hetkest võimalikult palju, sest nii jõuab palju rohkem ja suvi kestab sedamoodi justkui kauem!

Vot selliseid kuldseid tõdesid tuleb Täpsi suust.

Pildil Tõrupäike

P.S käisime ujumas ja meri oli südasuviselt soe. 

P.P.S õhutemperatuur on üle mõistuse palav. 

Tirtsu sõnastik

 Mul on siin kusagil Tõrukese-Eesti sõnastik. Tõruke nimelt hakkas eesti keelt väga hilja rääkima. Enne oli tal mingi tore enda välja mõeldud pudikeel. Täpike hakkas varakult ja palju rääkima ja ei ole senini vait jäänud. No ja nüüd on siis Tirtsu kord. Ta on kusagil kahe vahel. Räägib palju, aga päris kõigest aru ei saa. Mõnest sõnast siiski saab. Ajaloo huvides* talletan mõned iseloomulikumad väljendid siia:

1) kopakomm - pulgakomm- mulle meenutab see sõna sellist suurt tööstuslikku masinat, mis ise kommi lapsele suhu tõstab ja kukub siis hambasse auke kaevama...

2) kummud langa - kummikud jalga - praegu on kummud lemmikjalatsiteks

3) lammis - valmis - näiteks lauses "lammis ongi kakuke". See kakuke on ilmselgelt minu tehtud. Kerkib ilusasti ja siis vajub lössi ja ongi selline "lammis".

4) kulmnokk  - kuldnokk. See kulmnokk on ilmselgelt angry birds'i linnuke. Suure noka ja puhmaskulmudega. 

Lisaks on Tirts leidnud, et tähestikus on liiga palju tähti ning on mõned omavoliliselt välja jätnud. V-tähe näiteks. Enamasti asendatakse see m-tähega.

Lemmiksõna on "nii". "See on nii ilus", "See on nii äge", aga ka näiteks "See on nii issi!"

*näete, ma olen ajaloohuviliseks hakanud. Juba teine postitus järjest ajaloo tarbeks. 

15.08 lisandus.

Tänaseks räägib Tirts juba üsna soravalt, aga lisaks juurde mõned erisõnad:

ikakaam - vikerkaar

ükssannik - ükssarvik

kotikinn - krokodill

Eurovisioonist viitega

 Ma olen alati eurovisiooni fänn olnud. Mitte ilmtingimata selle muusika austaja ega ülepingutatud etteastete või õhtujuhtide ponnistatud naljade nautleja. Aga tuleb pattu tunnistada, et võistlust vaatan ikkagi huviga. Võibolla just seetõttu, et seal on mille üle muiata või lausa valju häälega naerda. No see palagan on lihtsalt kohati nii mitu korda üle võlli keeratud. Samas vahel satub sekka ka häid lugusid. 

Lisaks on mul pikaajaline ajalugu Euroviisu vaatamisega. Kauges minevikus vaatasime koos perega, tegime ennustusvõistlusi ja veetsime vahva õhtu teleri ees. Seejärel algas ööpiknike periood - kogunesime sõpradega peale kontserti õue ja pidasime keset ööd piknikku. Vahepeal hakkas võlu nagu hajuma, aga sel korral vaatasime koos (suuremate) lastega ja nalja oli nabani. Esiteks Täps oma tabavate kommentaaridega. Näiteks Albaania etteaste peale teatas ta: "Appi, mu silmad läksid katki!" Minu omad ka. Rootsi laulja istus pool laulu põrandal ja Täpike teatas: "No mis ta istub seal keset platsi, nagu oleks jala murdnud?" Ja ikka samas vaimus edasi.

Saate vaatamine läks aga väga käest ära kui soovitasin Täpikesel esinejatest eeskuju võtta ja ka oma esinemisse mõned elemendid üle kanda. Ülejäänud etteasted möödusid suure naeru saatel, sest ettekujutus väikesest armsast 8-aastasest tüdrukust, kes esitab oma haleilusat laulu emast kasutades eurovisioonilikke maneere oli lihtsalt ülikoomiline. Eriti naersid muidugi lapsed ise.

Hääletuse osaks peksin lapsed magama. Väga palju ei pidanud sundima. Endalgi kippus uni peale, aga vaatasin ikka vapralt lõpuni.

Eksootilised loomad

 "Kas see on laama?" küsis Tirts nähes metskitse pikkade hüpetega metsa poole minemas. Hiljem rääkis terve õhtu midagi metsakitsest.

Aga hiljuti nägime sebrat. Laamad kadakate vahel oleks täiesti normaalne...

Üritan ka päevakajaline olla

Ma olen jõle igav inimene. Üldse ei kirjuta intrigeerivatel ega päevakajalistel teemadel. Ma siis parandan end. Räägin testimisest! Ma ükspäev sattusin kuulma raadiosaadet, kus kuulajatelt küsiti, et mida te arvate kooliõpilaste masstestimisest. Vastused olid väga värvikad:

- vaktsiin tuleks leiva sisse panna ja siis saaks kõik vaktsineeritud!

- ma ei saa aru, miks trepikoda remontivad ehitajad ei pae maski kandma!

- kõigepealt koroona ja nüüd veel mingi suu- ja sõrataud ka. Kõik korraga. Tahestahtmata jääb mulje, et keegi on tahtlikult haigused lahti päästnud.

Ja nii samas vaimus edasi. Neid, kes suutsid esitatud küsimusele vastata, oli ikka häbematult vähe. Kui koolis oleks tunnikontrollis mõnele küsimusele nii mööda vastatud, siis head hinnet küll saanud poleks. 

Aga mis ma sellest koolilaste testimisest arvan?

Olles kahe esimese koroonalaine ajal ulaõppe käigus koduõpetajat mänginud, siis olen nõus üsna palju ebameeldivusi taluma selleks, et see ei korduks. Leian, et kui kolm korda nädalas pulgaga nina sügamine aitab koole lahti hoida, olen selleks igati valmis. 

Lapsed   (2. ja 3. klass) ei kurda ka sugugi. Täps lausa kibeleb end testima, õhates, et need testid on nii ilusad ja isegi Tõruke, kes titest saati igatsugu protseduuridesse umbusuga suhtub, on lahkesti nõus teste tegema. 

Mõned kommentaarid antud teemal mul siiski on. 

Esiteks - meie koolis otsustati, et testid antakse lastele koju kaasa ja seal saab igaüks rahus ja vaikuses end testida. Mulle see lahendus täitsa meeldib. Alustuseks võtame delikaatsed terviseandmed. Tänapäeval ei tohi isegi last avalikult kiita kui lapsevanem nõusolekut ei anna, rääkimata siis sellest, et õpetaja võiks teada, kes mis tulemuse sai. See esialgne plaan, et kõigil esimese tunni ajal talgu korras pulgad ninna torgatakse ning seejärel positiivse testi saajad ilusasti üles rivistatakse ning sõrmeviibutuse saatel koju saadetakse, tunduski kuidagi iganenud. Meenusid ajad oma lapsepõlvest, kus kooliõde käis kohustuslikku täikontrolli tegemas ja  siis need, kelle peast tingud või täid leiti, kutsuti klassist välja. Saladuseks ei jäänud midagi. Suuremates asulates pole see ehk probleem, aga meil siin väikeses konnatiigis jõuaks info lapse nakatumisest veel enne lapse koolist koju jõudmist saarele paar ringi peale teha. Seega kodus testimine mulle meeldib. 

Teiseks - testid. Nende testide tegemine pole sugugi keeruline. Ei, vatipulgaga ei pea aju  kõditama, piisab ninaõõnes mõnede tuuride tegemisest. Või noh, vähemalt nii ma arvan. Testidega tulid kaasa ka kasutusjuhendid. Täpike sai prantsuse- ja itaaliakeelse juhendi ning Tõrukesel läks hästi, sai saksakeelse. Ma ei saa üldse eriti keeleoskusega kiidelda, aga kauges lapsepõlves vaatasin ma palju RTL ja Pro7 kanaleid, nii et fraas: "Zu Risiken und Nebenwirkungen lesen Sie die Packungsbeilage und fragen Sie Ihren Arzt oder Apotheker" on mulle täitsa tuttav. Samas on kasutusjuhendis väga selged piktogrammid, nii et väga puusse vast ei pannud. Igal juhul on kumbki laps suutnud kaks negatiivset testi anda. "Negatiivsed koroona, positiivsed meie jaoks," nagu Täps elutargalt tõdes.

Kolmandaks tahaks natuke viriseda ka. Nende testide tegemisega kaasneb kohutaval kombel prügi. Mingid pakendid ja  topsikud ja pulgakesed ja testid ise jne. Mis rohepööret me nii teeme (näete, üritan veel päevakajalisi teemasid sisse tuua). Ma teen ettepaneku, et keegi võiks välja töötada koroonatesti, mis töötaks nagu alkomeetergi. Puhud aga peale ja saadki teada, kes sa selline oled. Kuigi jah. Praegu ilmselt tuleks peale sülitada. Või nuusata. Võeh. Ei kipu korduvkasutama.

Niipalju siis päevakajalistest teemadest. Järgmisel korral räägin poliitikast. Või siis ka mitte. Ehk jään ikka nunnude beebide ja kassipoegade juurde.