teisipäev, detsember 31, 2019

aastalõpu kohustuslik postitus

Aasta lõpus on ikka kombeks midagi ilusat öelda. Ma siis ütlen:

"Kullakallis sõnajalaõis öös!"

No kas polnud ilus? Rahvusringhääling valis aasta alguses kõige eestilikumaid sõnu ja need kolm moodustasid esikolmiku.

Lisaks tehakse aasta lõpus kokkuvõtteid möödunud aastast ja antakse katteta lubadusi uueks.

No möödunud aasta on olnud täis muudatusi. Kõige suurem neist kisab hetkel Mpsi süles ja üritab mulle selgeks teha, et blogimine on iganenud ja ebavajalik tegevus ning tõeline tulevik peitub tissitamises. Eks seal vist tõetera sees ole. Seega liigun kiiresti edasi lubaduste juurde.

Luban alla võtta 10 kilo. Nagu igal aastal.*

*  olgu täpsustuseks öeldud, et igal aastal luban alla võtta, mitte ei tee seda, muidu oleks juba miinuses

teisipäev, detsember 24, 2019

Jõulusoovid, soojad ja kohevad

Kallis blogilugeja. Nii see, kes on läbi aastate hoidnud mu kirjutistel silma peal, (isegi siis kui neid tuli kiirusega 4 postitust aastas), kui ka see, kes alles hiljuti on liitunud minu lugejaskonnaga (mis pole küll suur, kuid see-eest koosneb eranditult toredatest inimestest), kui ka see kes täiesti juhuslikult siia sattus ja enam kunagi tagasi ei tule. Tahan teile kõigile soovida meie pesakonna poolt kaunist jõuluaega!
Ma pole küll mingi suunamudija-influentser* (mis kõlab nagu influentsa aka gripp), aga kui saaks, siis mudiks teile kõigile ühe tubli toatäie esmaklassilist jõulutunnet. No sellist nagu mäletate lapsepõlvest. Ja paar lumehange akna taha!

P.S Jõulukaardi võite välja printida ja ära värvida!

*ja mul pole ka mingit püüdlust selleks saada.

esmaspäev, detsember 23, 2019

Lõpuks ometi

Eile saabus lõpuks see ajalooline päev, mil ka meie majja jõudis jõulupuu. Ma juba kartsin, et see päev ei tulegi. Või kui tuleb, siis kusagil kolmekuningapäeva paiku, mil teised oma kuused välja viskavad (mõni ikka jäätmejaama toodaks, siis saaks nagu taaskasutust teha või nii). Võiks ju arvata, et inimesel, kes elab keset metsa on jõulukuusk juba jaanipäeval välja valitud ja hiljemalt detsembri alguses toas. Arvata ju võiks, aga reaalsus on see, et koguaeg on kas liiga pime, et kuuske otsima minna või mõni muu asjatoimetus ees.


Eile saabus lõpuks päev, mil tekkis võimalus metsa minna. Läksimegi kogu perega. Ütleme nii, et metssead olid andnud endast parima, et vankriga liiklemise võimalikult keerukaks teha. Aga õnneks olen ma tugev ja osav ning sain hakkama. Ühiste jõududega toodi metsast ka kuuseke ära. Üldiselt on meie metsa kuused õrnad ja hõredad (teadagi suurte puude all kasvanud metsakuused), aga see konkreetne eksemplar osutus täitsa asiseks! Ja mets oli imeline nagu muinasjutus. Mitte küll päris talvevõlumaa, aga ilmselt mõnest teisest muinasloost. Selline udune ja salapärane.

Tõime kuuse koju ja ehitisime ära (tõsi tänaseks on kass juba pooled ehted maha võtnud). Võite nüüd nuputada, kuhu me oma pisikeses majakeses küll kuuse panime. Vihjeks võin öelda, et kuni kolmekuningapäevani ma ilmselt puhtaid sokke jalga ei saa, kuna sokisahtel on blokeeritud ning vaene Tirts koliti rõdule magama.

Aga nüüd polegi enam muud teha kui lapsed ümber kuuse reastada ja "oo tannenbaum" lauda.

teisipäev, detsember 17, 2019

Töökoda

Kasutasin juhust, et üks laps magas, teine oli tormakal sünnipäeval* ja kolmas oli nutimaailmas lõksus** ning avasin päkapikutöökoja. Pooled kingitused said pakitud, pooled ootavad veel oma järge. Mulle nii meeldib kingitusi pakkida. See tekitab sellise mõnusa sooja tunde. Nagu piimavahuna kakao või kassipojad korvis. ☺

*no see pidi olema tormakas kui koju tuldi verise kleidiga. Aga noh laste sünnipäev, kus verd ei valata, polegi mingi õige sünnipäev.

** ja see on palju kindlam viis lapsi eemal hoida kui ükskõik mis muu (sh kümne km kaugusel peol olemine).

teisipäev, detsember 10, 2019

Halb luule

Otsisin netist lapsele luuletust, mida sobiks jõulupeol kingi vastu vahetada. See on ikka jõletu kui palju halba jõululuulet olemas on. Mitte ainult sisult magedaid või isegi labaseid, aga elementaarsest rütmist ja riimist on ka vähesed kuulnud.
Mõtlesin, et kirjutan siis ise. Üks halb jõululuuletus ees või taga. Aga sain vaid ühe salmi valmis ja siis jooksis muusa karjudes metsa ning tuul viis inspiratsiooni merele. Lapsel pole ikka midagi lugeda.

Killukesi

Tõruke tõi koju oma esimese tunnistuse. Tore oli vaadata, et  enamuses oli hindeks ilusasti "väga tubli". See meenutas mulle valusalt mu enda esimest tunnistust, kus sammuti olid valdavalt hindeks "väga tubli", ainult üks tõrvatilk oli mesises potis. Nimelt oli mul müramise hindeks pandud "rahuldav". Läbi elu on mind painanud küsimus, et mis siis valesti oli. Kas ma mürasin liiga palju, liiga vähe või oli müramise kvaliteet vilets? Mis arvate?

Täps hakkas haldjaks. Nikerdas endale haldja võlukepi, mis kasutamisel puistab üle ilma tõelist haldjatolmu. Tänu sellele sädeleb meie elamine nagu jõuluehe juudi jõulupuul. Eriti sätendav on aga meie kass. Ei teagi kelleks Täpike Jussikest võluda tahtis. Võibolla printsiks. Või siis konnaks. Kass jäi kassiks aga on nüüd küll üle küla kõige säravam tegelane.

Tirts sai aga vahepeal kahekuuseks. Sel puhul kinkis ta mulle ühe öö, kus ta magas sisuliselt hommikuni. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii kaua magada sain. Tavaliselt nõutakse süüa 4-5-6 või "parimatel" öödel mustmiljon korda.

Eile käisid meil ideaalsed külalised. Üks hoidis Tirtsu ja kussutas teda ja masseeris ja suigutas unele. Teine aga tegi meile süüa. Mul ei jäänud muud teha kui ainult istuda, kohvi juua ja juttu ajada. Kohviga seoses. Ma ostsin endale varajase jõulukingi  - kohvimasina. Ajaloo annaalidest (blogist) saab teada, et kohvi hakkasin ma jooma alles 2016.a. juunis. Ja 3,5 aastat hiljem ostsin juba kohvimasina! Kuhu ma jõudnud olen?!?

Veel üks killuke tänasest päevast. Täpike käis duši all ja selle käigus kulus mingil veidral kombel ära vähemalt kaks pudelitäit dušigeeli. Võibolla ka rohkem. Igatahes kui oli Tõrukese kord pessu minna, siis oli ta väga nördinud ja teatas, et tema ei saagi nüüd pead pesta, kuna üks PROUA on kõik ära kulutanud...

pühapäev, detsember 01, 2019

Üksildaselt kodus

Ükspäev tuli Täpike lasteaiast ja teatas, et täna peab telekat vaatama, sest sealt tulevat äraütlemata naljakas film nimega "Üksildaselt kodus". Loomulikult tundsin ma selles ära kultusliku jõulufilmi (kuulsaim jõulufilm, kohe Visa hinge kõrval) mida mäletan juba enda varasest noorusest.
Ma mäletan küll kuidas seda aaaastaid tagasi vaatasin ja naersin kõht kõveras. Iga aastaga aga läksid naljad järjest magedamaks ja juba aastaid ei ole mul mingit probleemi kalanäoga kanalit vahetada kui kusagil jälle Culkinit karjumas näen. Kuna aga lapsed hirmsasti vaadata soovisid, siis no kes olen mina, et neile seda keelata.
Esialgu oli Täpike pisut pettunud, et see polnudki eesti keeles. Kuigi ta on verbaalselt väga andekas, on tema lugemiskiirus veel madalavõitu. Sellegipoolest jäi ta seda koos vennaga vaatama. Mina ei kannatanud välja ja läksin kööki toimetama.
Natukese aja pärast kostus teisest toast juba kilkeid ja homeerilist naeru. Silmad säramas elasid nad sellele jubedale loole kaasa. See oli nii ehe ja nakkav, et ajas mindki naerma. See on üle pikkade aastate esimene kord, kus ma "Üksinda kodus" filmi tõttu naersin.

neljapäev, november 28, 2019

Logistilised väljakutsed

Lubasin kirjutada meie pere logistikast. See on ju teadatuntud tõde, et mida rohkem lapsi, seda suuremad on logistilised väljakutsed - lasteaiad, koolid, huviringid ja sõbrad ning kõik see tuleb muu asjaajamise vahele ära mahutada. Lisaks veel maalelamise rõõmud ja beebi söögiajad.
Minu olukord pole kaugeltki kõige hullem. Jah, ma elan maal, mis tähendab seda, et ükskõik kuhu vaja minna, tuleb seda teha autoga. Õnneks mul on auto ja abikaasal on ka. Mis teeb meie olukorra küllaltki mugavaks. Ühe autoga saaks ilmselt kuidagi läbi häda ka hakkama. Kuigi see ilmselt muudaks mu suures osas sunnismaiseks. Aga üldse ilma autota...vat see oleks tõeline väljakutse.
Teiseks olen ma kodune, mis teeb logistika taas pisut lihtsamaks. Palju keerulisem oleks keset tööpäeva lapsi transportida. I klassi juntsudel lõppeb päev ju nii varakult ja üksi koju ka sellist veel ei jäta. (Kuigi Kevin filmis üksinda kodus on sama vana kui minu Tõruke. See pole küll lohutus. Eriti kui arvestada milliste toredate ideede peale ta seal tuli).
 Kolmandaks on kõik ringid kooli/lasteaia juures, mistõttu pole vahepeal vaja kedagi kuhugi viia.
Neljandaks on minu kolmas lapsuke alles imik ja ei liigu ilma minuta. Küll aga lisab turvahälli pidev tassimine paraja portsu lihaspinget. Lisaks tuleb arvestada söögi- ja magamisaegadega ning väikeste ootamatute üllatustega mähkmetes kõige kiirematel või  ebasobivamatel hetkedel.

Seega nagu polegi erilisi väljakutseid ja virisemiseks pole põhjust. Mis aga ei tähendaks, et oleks lihtne.
Meil on argipäeviti asjad korraldatud nii:
* hommikul viib Mps lapsed aeda/kooli. Mina aitan hommikuste protseduuridega niipalju kui Tirts laseb. Enamasti tahab ta aga samal ajal süüa. Täps on hommikuti eriti kuri ja no Tõruke on koguaeg tõrges.
*Lõunal tuubin Tirtsu silmini piima täis (et ta magaks), pakin autosse ning suundun laste kokkukogumismissioonile. Kui veab, siis Tirts magab kõik see aeg. Kui ei vea, siis... noh, siis ei vea. Eriti kõrvadel.
*Esmalt muidugi tuleb teha autode vahetus, sest turvatoolid on abikaasa autos ja autosid on lihtsam vahetada kui toole ümber tõsta.
*Seejärel sõltub kõik päevast. Heal päeval käin magava beebiga poes, seejärel toon Täpikese lasteaiast ja korjan Tõrukese kooli juurest peale. Halval päeval on vahepeal vaja kusagil aega surnuks lüüa ja lõpuks olen kolme jonniva lapsega poes. Ja mis oleks toredam kui see?

Need on tavapärased päevad. Aga alati saab igapäevarutiini vürtsitada väikeste vintidega. Nagu näiteks autoparandus, abikaasa komandeering (mis tõstab mu koheselt üksikema staatusesse), mõni kooliüritus või väljasõit lasteaiast. No et igav poleks.

kolmapäev, november 27, 2019

Päkapikud juba piiluvad

Ehk selle asemel, et kasutada lapse uneaega millegi asjaliku tegemiseks (loe koristamine) või vähemalt magamisekski (täna oli jälle raske öö) tegeleb mõni siin viletsa photoshopiga.

esmaspäev, november 25, 2019

Kirjutaks midagi*, aga pole eriti midagi kirjutada. Päevad on nagu ühemunakaksikutest vennad. Peamiselt keerleb kõik une, mähkmete ja söötmise ümber. Vürtsiks sekka koristamist ja logistilisi väljakutseid.
Aga kui ükski teema neist teile erilist huvi pakub, siis andke teada, võin neist pikalt heietada.

*On haruldane hetk, mil lapsel kõht täis, mähe kuiv(emapoolne) ja ise magab, toad on enamvähem talutavas seisukorras ja ei pea kusagile kiirustama. Tõenäaoliselt lõppeb see kõik kahe minuti pärast kui pisikääks üles ärkab.

esmaspäev, november 18, 2019

Piimakooma

Tirtsu puhul on tegemist tõelise muutumise meistriga. Enne ja peale söömist on kaks täiesti erinevat last.

Enne söömist on tüdruk nagu nälg ise. Kogu tema olemus kisendab piima järele. Ta väike näoke on kitsas nagu kitse jälg. Käed jalad vehivad nagu pisikesed virelid. Tilluke suuke üritab igalt poolt tissi leida (valdavalt kusagilt enda kukla tagant). Ja see kisa! See on nii vali ja nõudlik. Veidi veel harjutamist ja kaugel pole aeg, mil isegi vorst läheb külmkapist vabatahtlikult leiva peale, et ainult sellest hirmsast lärmist pääseda. No ja kui ta lõpuks süüa saab, siis ahmib nagu oleks teda nädalaid näljutatud. Seda on lausa kuulda, kuidas piim kolinal kõhtu kukub.

Peale söömist on pilt hoopis teine. Kidurast konnapojast on saanud ootamatult pontsakas põrsake. Nägu on ümar kui täiskuu. Ootamatult on kusagilt ilmunud lõualott. Põsed on piima täis ja väike nire lõualgi. Silmad poolkinni ja õnnis naeratus näol. Just nagu sultan patjadel lebotatakse emme kõhul. Igast keharakust kiirgab küllastumust ja rahulolu.

Pool tundi hiljem on Tirtsul muidugi jälle näljanägu ees ja käsi südamel vannutakse, et mitte kunagi pole süüa saadud.

Lõpetuseks väike tore videoke sellest, kuidas üks andekas isa oma tütre piimakooma nägusid järele aimab. Ma naersin tükk aega (osalt äratundmise rõõmust).

kolmapäev, november 13, 2019

Maga siis kui...

Maga siis kui beebi magab. Milline noor ema poleks kuulnud seda soovitust. Eriti meeldib mulle aga see täiendus:
Aga mis siis kui beebi keeldub magamast kauem kui viis minutit? Ja kui nõustubki, siis ainult süles. Praegugi kirjutan vasaku käega, sest parema peal nohiseb, luriseb ja ägiseb väike soe hapupiimalõhnaline nunnupall. Need notsu söömist meenutavad helid tulevad sellest, et pisipreilil on nohu. Seetõttu on ka uni olnud katkendlik ja öösel ärgati umbes miljon korda. Mul läks kusagil viie või  kuue juures lugemine segamini, aga vaevalt, et palju alla miljoni tuli.
Igatahes on väga raske magada beebit  süles hoides. Ja kõike muud on nii veelgi keerulisem teha.
Ainus, mida ma suudan vabalt beebiga samaaegselt teha on nutmine. Kuigi isegi mina, tuntud piripill, ei suuda nii palju nutta kui see väike inimene.


teisipäev, november 05, 2019

Gaasirünnak

Arvake, kelle beebi on gaase täis kui õhupall? Õige vastus! Aegajalt ma tõesti imestan, et kuidas ta ikka veel  õhku ei tõuse ja minema ei hõlju. Äkki peab tõesti igaks juhuks nööri sappa siduma.

esmaspäev, oktoober 28, 2019

Käsitöötu

iKäsitöö pole kunagi olnud minu tugevaim külg, kuid lapseootus on iga kord sütitanud minus väikese pesapunumisinstinkti.  Tõrukesele õmblesin teki. Täpikesele kudusin teki. No ja Tirtsule.... Kuna ma ei tea isegi seda mispidi heegelnõela käes hoitakse, siis jäi heegeldamine valikust välja. Valikusse jäigi ainult tikkimine. Ristpistes, sest see on mu võimete lagi. Aga minu meelest tuli täitsa kena välja. Tirts pole ka vähemalt seni kaevelnud. Kuigi mine sa tea, võibolla ta selle pärast kriiskabki aegajalt, et nii jõletu teki all peab magama. Ja mina rumala peaga mõtlen, et äkki gaasid...

reede, oktoober 25, 2019

Väikesed maailmaparandajad

Ilusa ilma puhul käisime oktoobrimatkal. Täps oli sellest juba pikemat aega unistanud, aga ilmad on na viletsad olnud. Täna hommikul paistis aga päike ja saigi Täpikese plaan ellu viidud. Tõsi, mitte sajaprotsendiliselt. Viimane oleks eeldanud ka telkimist.
Egas midagi. Ajaseme aga käru kuuri alt välja ja asusime teele.  Päris pikk ring tuli kokku. Lapsed olid väga eeskujulikud kõndijad. Lisaks näitasid nad üles ka suurt hoolivust ümbritseva suhtes ning kogusid teeäärtest kokku paraja portsu prügi. Täitsa omaalgatusikult. Ma pidin  nende indu isegi pärssima, kuna täiesti mõtlematult ei olnud ma taibanud kilekotti kaasa võtta ja prahti polnud enam kusagile panna.
Vot sellised tublid maailmaparandajad kasvavad mul kodus.

teisipäev, oktoober 22, 2019

Eile sai minu esmasündinu 8 aastat vanaks. Taas on asjakohane rääkida aja kuulumisest eriti kärmete lennuvõimeliste linnukeste kategooriasse. No tõesti. Alles ta sündis ja lasi oma kõlaval häälel üle Kuressaare haigla kõlada. Ja nüüd? No hääl on endiselt kõlav. Aga muus osas on 10 korda suuremaks kasvanud (no olgu pikkuse mõttes mitte. Muidu oleks ta 5 meetrine...) ja ikka jupp maad targemaks muutunud (kuigi aegajalt teeb selliseid lollusi, mida võiks oodata kolmeaastaselt). Vahel lülitab ta sisse hea lapse programmi ja siis on ta puhas kullatükk - koristab, aitab, on lahke ja hea. No tõeline musterlaps.  Kahjuks on see hea-lapse-nupp selline, mis kergesti välja lülitub.
Tõruke on ka väga nutikas laps. Teda huvitavad kõikvõimalikud asjad. No näiteks DNA ja bakterid ja siseelundid ja kosmos ja kuidas asjad töötavad jne. Vahel jään täitsa hätta tema küsimustele vastamisega.
Viimasel ajal on ta hakanud oma karjäärivalikus kahtlema. Kevadel arvas ta, et tahab saada detektiiviks. Nüüd on ta aga avaldanud arvamust, et tore oleks olla kokk (talle meeldib süüa teha. Mulle see väga ei meeldi, sest koristamine jääb ju mulle. Kuigi see kook, mis ta täna tegi, oli üllatavalt maitsev) ja siis arvas, et tahaks teadlaseks saada.... Pildil on Tõruke omavalmistatud "sihikuga".
Muide, paberite järgi oleks pidanud eile ka Tirtsu sünnipäev olema, aga tegelikkuses on tirts juba suur tüdruk. Läheb varsti kooli ja puha.... Arvestades aja lennukat tempot võib nii öelda küll.





teisipäev, oktoober 15, 2019

Oh, mis hurmavad helid!

Kujutage nüüd korraks ette eelajaloolist lagedat kõnnumaad. Silmapiiril on kõrgumas noored teravad kaljud, mis justkui küünistavad punakat õhtutaevast, Päike, nagu pannkook, venitab pikaks kivirahnude varjud, mille vahel sibab väike hiiretaoline loomake (meie kõigi kauge esivanem). Järsku ta kangestub ja tardub surmahirmus. Üle taevalaotuse libiseb tume vari ning vaikuse rebestab ürgse röövlinnu verdtarretamapanev kriise.

Aga ei, see pole mitte mõni juura ajastu lendsisalik. Kaugel sellest. Tegemist on hoopis meie väikese Tirtsuga, kelle hääl on nii terav, et sellega võiks teemantit lõigata.
Kõik mu lapsed on valjuhäälsed ja nõudliku nutuga olnud (mäletate, mul oli äriplaan Tõruke mõnele operatiivsõidukile sireeniks maha parseldada. Või siis vähemalt udupasunana leiba teenima panna), aga no Tirtsu vastu ei saa keegi...

neljapäev, oktoober 10, 2019

EME MEOLEME KURVAT SESTSAOLETLIKA KAUAÄRAOLT

Vot sellise sisuga kaardi oli Täps mulle koostanud. Mulle ka tundus, et olin liiga kaua ära ja suur rõõm oli eile koju jõuda. Mõnes mõttes oli haiglas muidugi tore. Kolm korda päeavas toodi süüa ja üldse ei pidanud muretsema igapäevaste asjade üle (nagu koristamine ja laste korrale kutsumine ja koolitööd jne), aga noh, nii põrgulikult igav oli.
Kodus igav pole. Siin saab alati koristada. See töö ei lõppe iial. No ja nüüd on lisaks tavapärasele veel see lõputu tissitamine. Minu meelest veedan ma poole päevast imetades. Tirts muud ei tee, kui ainult sööb, magab ja kisab (vahel harva vaatab eriti mõistmatu ilmega ringi justkui imestades, et kuhu ta nüüd ometi sattunud on). Magab päeval ja kisab öösel. Juba haiglas sai selgeks, et tegemist on äraeksimatult meie pere lapsega, kellel on võimas ja nõudlik hääl ning kes ei karda seda kasutada.
Aga eks me nüüd vaikselt harjume eluga viiekesi. Ma pean tunnistama, et ma ei ole veel päris harjunud mõttega, et meil ongi päriselt beebi majas ja nüüd keerleb elu mõnda aega tema rütmi järgi.

esmaspäev, oktoober 07, 2019

Tirtsu sünnilugu


Panen siia ajaloo annalide tarbeks kirja meie pesamuna lühikese sünniloo. Ainult pikalt kirjutatult (sest ma olen kergekujuline grafomaan). Peab küll tõdema, et telefonis on pikka teksti ilgelt tüütu toksida. Aga siit ta tuleb: 
Teadupärast diagnoositi mul hepatogestoos, mistõttu juba mõnda aega ähvardati sünnituseesilekutsumisega (haigus võib olla ohtlik emale kui lapsele ja mul olid näidud väga viletsad). Käisin aga iga päev usinalt haigla vahet proove andmas. Eks see tüütu oli, aga kui vaja siis vaja. Mõtlesin küll, et beebi võiks juba ise tulema hakata, vastadel korral lähen järgmisel korral jala haiglasse. Selle peale ikka tuleb. Tõenäoliselt kusagil Hellamaa kandis juba...

Haiglasse jõudes andsin vereproovid ja tehti KTG. Viimane ei näidanud suurt midagi.  Näidud olid pisut paremaks läinud, kuid siiski mitte oluliselt. Kontrolliti ka emakakaela, mis võrreldes eilsega oli vähe pehmem, mis võimaldas esilekutsumist ka vete avamise läbi. Arst küsis, et kas tahan veel ühe päeva oodata või teeme ära. Ma mõtlesin, et eile ma juba andsin neiule võimaluse ise tulla, aga ta ei soovinud seda kasutada, mis see homme paremgi on.

Mõeldud tehtud. Ronisin jälle pukki ja arst urgitses tükk aega enne kui lootekoti katki sai. ÄSeejärel öeldi, et iga 2 tunni tagant teeme KTG ja 4 tunni tagant manustame mingit rohtu (jutuks hea). Seejärel saadeti perepalatisse ja pandi KTG peale. Kohe hakkasid ka regulaarsed valud iga 2.5 minuti tagant. Esimesed tund aega olid need täiesti talutavad ja kergesti ülehingatavad. Selleks ajaks aga kui abikaasa saabus hakkas vaikselt valus-valus ka. Hingamine ja mõte, et iga valu aitab beebile lähemale, töötasid siiski. Veidi enne ühte käis arst ja kontrollis avatust (mis oli 5), ütles et edeneme kenasti ja tuleb kahe tunni pärast tagasi. Selle peale teatasin resoluutselt, et üle tunni aja pole ma nõus valutama ja kavatsen enne ära sünnitada.

Pool tundi hiljem oligi tunda jõledat survetunnet ning saatsin Mpsi (kes seni oli mulle vett ulatanud ja selga masseerinud) ämmakat kutsuma. Kuidagiviisi koperdasin koridori teise otsa sünnitustuppa. Ühe valu hingasin sünnituslaua najal kuidagi üle, aga kui külili lauale heitsin, siis tuli hirmus press ja küsisin ämmakalt (kes oli pähe võtnud, et KTG masin tuleks mulle külge installida), et kas võib. Ta ütles, et võib, viskas KTG rihmad nurka, ja juba pistiski neiu pea välja (nagu abikaasa kommenteeris). Kohe otsa tuli teine press, millega ka ülejäänud keha välja sai pressitud. (Vaatasin kella - 13.32) Küsisin igaks juhuks üle, et kas siis ikka on tüdruk. Abikaasa kinnitas, et plika jah. Sain beebi rinnale ja seal ta oligi - maailma kõige nunnum ligane väikese tigeda vanamehe nägu kergelt sinaka jumega ufobeebi (ilmselt sai pisut muljuda kiire tuleku käigus). Mps lõikas lindi läbi ja oligi Tirts sündinud. 
Seal kõhu peal pikutas ta mul mingi tunnikese. Sel ajal sai platsenta sünnitatud (käkitegu) ja ämmakas demonstreeris minu peal uusimaid ristpistevõtteid (mõned kiirest tulekust tingitud õmblused). See viimane oli ikka vastik küll. Kui sünnitus läks paari karjatusega, siis õmblemise ajal käis küll pidevalt üks aih ja uih ja asi kippus ooperilauluks juba. No selline öökuninganna aaria... Lisaks värisesin üle kere kontrollimatult. Siiani imestan kuidas ämmakas üldse nõelaga õiget kohta tabas. Need "vaprusevärinad" on mulle tuttavad juba varasemast ajast, aga nii võimsaid ma ei mäleta.

Seejärel sain lapse rinna otsa. Alguses ei tahtnud hästi imema hakata, aga sai siiski kiirelt nipi kätte.

Tirts kaaluti (3640g) ja mõõdeti (52 cm, peaümbermõõt 36 cm) ja riietati ning saingi ta uuesti oma kaissu. Sünnituspalatis logelesime kokku pea 2 tundi, millest sünnitus ca 5 minutit ehk.

Apgariks sai 10/10

Nüüd õpime üksteist tundma. Üks on juba selge - nagu kõigil minu pere lastel, on ka Tirtsul võimas ja nõudlik hääl ja mingist haledast vigisemisest pole lõhnagi.

pühapäev, oktoober 06, 2019

Haiglatoit

Olen nüüd pea iga päev haiglas proove andmas käinud. Need tuleb anda söömata ja joomata. Seega jõuan hommikusöögini nii kella üheteistkümneks alles. Täna võtsin kaasa Täpsi poolt tehtud võileivad. Üks oli klassikaline singi ja juustuga. Teine aga banaaniga....

neljapäev, oktoober 03, 2019

Pensionäride dieet ning tulevikuperspektiivid

Teate, ma järgin uut toitumiskava. Tavaliselt nimetatakse seda pensionäride dieediks. Hommikusöögiks neelan peotäie pille ja õhtusöögiks teise samasuure veel ning  peale seda on kõht juba nii täis, et enam nagu muud eriti ei mahugi. Vaid lõunane ports on veidi väiksem. Siis tuleb ikka midagi külmikust kõrvale ka vaadata.
Jah, lood on sellised, et mu hepatogestoos ei taha kuidagi ravile alluda ja näidud lähevad aina kehvemaks, seega suurendati veelgi ravimite kogust. Lisaks leiti, et ka vererõhk on kuidagi lubamatult kõrgeks kerkinud (ausõna, mul pole kunagi vererõhuga probleeme olnud) ja seega sain seetõttu ka veel täiendavad rohud peale. Lisaks olen täiendava jälgimise all. Nii saab pea iga päev linnas käia. Eile käisin ja ülehomme lähen ja esmaspäeval jälle (eeldusel, et ma niikaua ikka ilusasti 2 in 1 püsin).
Kui esmaspäevased proovid näitavad  suurtest kogustest manustatud medikamentidest hoolimata endiselt halvenemise märke, siis tõenäoliselt kasutatakse kõikvõimalikke jõuvõtteid ja lõpetatakse see nali ära. Ehk siis taas ähvardatakse esilekutsumisega.
Täpikese puhul ähvardati ka, aga Täps oli kiirem (Tõruke oli lausa nii kiire, et ei jõutud isegi haiguse diagnoosimiseni, kuigi ma arvan, et ka siis oli mul see). Eks ma tol ajal aitasin kõvasti ise kaasa ka. Terve eelmise päeva tuiasin mööda linna ringi.
Kuigi mul on sellest rase olemisest üsna kõrini, siis mõte esilekutsumisest iseenesest väga ei vaimusta. Seega peaks nüüdki ühe eriti aktiivse nädalavahetuse tegema ning beebi heaga välja meelitama. Kahjuks on minu energiatase nii nullis, et äärmisel juhul jaksan panustada vaid aktiivsesse norskamisse. Huvitav, kas see võiks beebi välja pelutada...
Igatahes võib juhtuda, et mul on jäänud veel vaid loetud päevad ringi veereda,. Sellega seoses. Palun siis endiselt ilusaid nimesid pakkuda!

laupäev, september 28, 2019

Sünnipäev, ultraheli ja hepatogestoos

Mul oli vahepeal sünnipäev. Tavaliselt reklaamin ma seda juba mitu nädalat ette, no et keegi juhuslikult suursündmust ära ei unustaks ja taipaks juba varakult õnnesoovid sooja panna. Sel korral polnud nagu erilist jaksu ega tahtmistki suurelt tähistada. Õnnesoove (eelkõige läbi fb, kes reklaamimise oma kanda võttis) kogunes siiski täiesti märkimisväärses koguses. Ma väga tänan.

Palju enam köitis mind selleks päevaks sätitud viimane ultraheliuuring. No oli see ju viimane võimalus (enne sünnitust) teada saada, kas tulemas on väike poisiklutt või hoopis plikatirts. Mitte, et mul väga vahet oleks. Aga noh, siis teaks mis värvi riided välja sorteerida*.

Nii juhtuski, et kui ma olin hommikul piisavalt usutavalt magajat teeselnud, et lapsed saaksid mind nagu kord ja kohus üles laulda ja kingitused üle anda, oligi aeg linna poole kihutada. Ultrahelis on ikka tore käia. Mitte, et sealt halliseguselt häguselt ekraanilt midagi aru saaks (kui arst just ei näita mis kus on), aga ikkagi kuidagi reaalsem tunne. Näe, vaata siin on varbad ja siin on käed ja siin on juuksed!!! Kujutage ette, isegi juukseid nägi uh-s. See oli mulle uudis. Need nägid välja naljakad, nagu stalaktiidid... Ehk siis ükskõik, kas on poiss või tüdruk, vähemalt pole kiilakas!

Ahjaa, seda kas on poiss või tüdruk me ikka 100% kindlusega ei tea. Hoidis teine oma jalga strateegilise koha ees (ja kätt hoidis näo ees, häbelik tegelane). Arst küll piilus ühelt ja teiselt poolt varvast, ja arvas, et vist pigem ikka tüdruk, aga päris kindlalt saame teada alles siis kui beebi ükskord käes.

Võib juhtuda, et päris kolme nädalat ei peagi ootama. Nimelt sain täna kinnitust, et mul on taas hepatogestoos. See on rasedusaegne maksahaigus. Sama diagnoositi mul ka Täpikest oodates ja siis oli ju plaan sünnitus esile kutsuda, aga Täps oli pisut kiirem. Eks ma järgmisel nädalal lähen annan uued proovid ja siis kuuleb ja näeb, mis nad minuga teha otsustavad. Kuigi ma ei viitsi üldse enam rase olla, siis tegelikult ma esilekutsumist väga ei soovi. Võiks ikka ise tulema hakata. Aga kui vaja, siis lepin ka esilekutsumisega. Igatahes tuleks nüüd hakata aktiivselt beebit välja kutsuma. Täpikese puhul kasutasin selleks jalutamist. Aga praegu ei jaksa ma kõndida rohkem kui neli tiiru ümber maja. Ja noh, vihma hakkas ka sadama... Lubas terve järgmise nädala sadada.


*Olgu öeldud, et riiete sorteerimiseni pole ma veel jõudnud. hoopis puid lappisin kuuri. Riideid võib ka vihmase ilmaga sorteerida.

kolmapäev, september 25, 2019

Mu käed on lühikeseks jäänud!

Tegelikult ka! Mu käed peavad olema vähemalt poole lühemaks jäänud, sest muud selgitust ma viimasel ajal avaldunud fenomenile ei leia.  Ja seda mitte klassikalises mõttes, et ei näeks enam lähedalt väikest kirja lugeda. Näen küll. Kaugelt ei näe, aga see ei puutu asjasse.  Häda on hoopis selles, et  saapaid ja sokke ei ulata enam jalga panema.
Võimalus on muidugi ka, et jalad on hirmus pikaks veninud. Emb-kumb. Võis siis äärmisel juhul nende kahe kombinatsioon.

Aga vähemalt leiab kasutust Taadu tarbeks hangitud vähemalt meetri pikkune kingalusikas, mis muidu enamiku ajast nukralt nurgas seisis.

Lisaks on viimaste nädalatega süvenenud mind juba varasemalt vaevanud Tuhkatriinu kasuõe sündroom. Teate küll, kõik kingad on väikesed.  Teine võimalus on muidugi, et mingid väärastunud huumorimeelega pisimutakad on käinud ja minu käimad paar numbrit väiksematega asendanud...

teisipäev, september 24, 2019

Rutiin

Olen nüüd poolteist nädalat kodune olnud ja välja on kujunenud täiesti arvestatav rutiin. Siin väike ülevaade minu päevakavast

  • Ärkan ikka enamvähem samal ajal - lapsed on vaja üles peksta ja kooli/lasteaeda kupatada ning vaadata et kõik vajalikud asjad kaasa saaks. Ega see pole lihtne. Tõruke on olnud üllatavalt tubli ja kuigi hommikuti hirmus unine, saab ta ikka kuidagi voodist välja, aga no Täpike on hommikuti nagu väike kuri zombiekaru keset sügavaimat talveund. 
  • Kui uks lahkuva seltskonna selja taga sulgub hakkan koristama. Kõigepealt koristan ära magamistoa, siis köögi ja seejärel lastetoa. Ja seda iga päev. Kui mõni päev vahele jääb, siis on vaja juba suuremat sorti kraamimist.
  • Kui koristamine on kabedamalt läinud, siis võtan ette mõne suurema projekti. Näiteks ükspäev (tegelikult läks sellele kolm päeva) lähenesin suure musta prügikotiga laste mänguasjakastidele, teine päev sorteerisin ära laste joonistused eraldades šedöövrid niisama kritseldustest. Paberikonteiner täitus ülima kiirusega. Väärtuslikuma kraami panin mälestustekasti jaoks kõrvale. Täna sorteerisin pööningul laste jalatseid. Üks eriti suur töö on veel ees ootamas. Nimelt on vaja kõik väikeseks jäänud lasteriided ära sorteerida ning valida välja mida säilitada, mis "Aafrikasse saata" ja mis tolmulapiks teha. See aga ootab seda, et kõhubeebi selge sõnaga ütleks, kas ta eelistab sitse, satse, roosat vahtu ja pitse või on pigem maskuliinsema maitsega...
  • Siis ongi kell nii palju, et aeg on hakata põrsakesi (loe lapsi) linnapealt kokku korjama. Vahel astun ka Mpsi juurest läbi ja targutan natuke.
  • Koju tagasi jõudes uimerdan pisut, siis loen pool lehekülge raamatut ja ongi lõunauinaku aeg. Tegelikult loeks pisut rohkem, aga no silmad vajuvad lihtsalt kinni. Lõunauinak on täiesti kohustuslik. Ilma selleta naljalt õhtuni välja ei vea.
  • Peale tunnikest iluund ärkan üles ja oigan vaadates millise segaduse lapsed on suutnud organiseerida. Siis löön käega (homme ju jõuab jälle koristada) ja hakkan süüa tegema. Seejärel riidlen/mängin vahelduva eduga lastega.
  • Teeme Tõrukesega kodutöid, pakime kooliasjad. Tõruke on muidu väga tubli ja oskab kõike, aga kui kasvõi üks kriips valesti läheb on meeleheide kerge tulema ja siis on vaja kõrvale minusugust, kelle peale oma frustratsiooni välja elada.
  • No ja siis hakkan ma varakult rääkima lastele, et oleks aeg pessu minna. Lihtsalt endal on selline uni, et jube. Lapsed üldiselt ei jaga minu entusiasmi varajase uinumise teemadel. Peale paart tundi juttu on lõpuks lapsed voodis ja igalt poolt kostab vaikset norskamist. Minu poolt ilmselt kõige valjemat. 
Ja niimoodi päevast päeva...

laupäev, september 21, 2019

APPI, KUU AEGA VEEL!

Tänase seisuga on kõhubeebi sünnitähtajani täpselt kuu aega jäänud*. Kuu aega! KUU AEGA!!!
Hmm, oli see nüüd "appi, ainult kuu veel" või "appi, tervelt kuu aega veel"?
Hetkel kaldun pigem selle teise variandi juurde. Ma ei saa öelda, et ma beebi sünniks valmis oleks. Hunnik titeriideid on vaja sorteerida ja välja otsida ja nendest töödest, mida plaanisin enne sünnitust teha on valdav osa tegemata ja mul on tunne, et neid tuleb juurde kiirema tempoga kui tehtud saab.
Täna pesin ära esimese laari kõige pisemaid neutraalsetes toonides titeriideid. Valdavalt on ootamas küll kas roosad või sinised, aga kuna ma ei tea, kas mul on tulemas roosa või sinine beebi, siis suurem sorteerimine jääb kaugemasse tulevikku. Aega kus antud küsimuses on selgus saabunud. Pole sugugi välistatud, et see saabubki alles kuu aja pärast (väike lootus on siiski järgmise nädala jooksul selgust saada).
Tulles aga tagasi algse küsimuse juurde, siis hetkel on tõesti pigem see appi-ma-pean-veel-terve-igaviku-rase-olema-ja-ma-tõesti-ei-jaksa-enam-faas käes. Kõik kohad valutavad, on paistes, surevad ära või jäävad lihtsalt ette. Energiatase on nullis, aga ümbermõõdule (ja kaalunumbrile) on seevastu paar nulli juurde tulnud.  Kaadrid minust sobiks ideaalselt mõnda kuivale jäänud sinivaalade raskest elust vändatud dokfilmi.
Lisaks tekkis huulele hiiiiiigelohatis. Niuniuniu.
No ja kui praegu juba nii raske on, mis siis veel kuu aja pärast on. Siis ei saa te siit lugeda muud kui nuttu ja hala teemal, et läheks sünnitama küll, aga  näe ei mahu enam uksest välja...

*Mis pole küll mingi näitaja. Kumbki minu järeltulijatest ei ole tähtajani oodata mallanud. Samas on kolmandal võimalus kõiki ületada ja näiteks kaks nädalat üle tähtaja mõnuleda. Raudselt on sellise kiusliku iseloomuga ja passib novembrini kõhus. Aga no sellisel juhul peab ta endale mõne teise kõhu otsima, ma lihtsalt keeldun kauem ootamast.

reede, september 20, 2019

Enam ei logise

Kruvid on leitud!

neljapäev, september 19, 2019

Hirmus inimene see hambaarst

Käisin eile mõlema oma lapsega hambaarstil. No oli see vast katsumus! Algus läks hästi. Tundus, et lapsed lausa ootasid seda külastkäiku. Tulid ilma mingite probleemideta kaasa ja kepsutasid lustlikult kuni arsti kabinetini ja siis ukse vahel järsku tekkis mingi tõrge. Kumbki polnud nõus sisse minema. Aga minemata jätta ka ei saanud - mõlemal laiutasid hammastes augud.

Olime kokku leppinud, et esimesena läheb Tõruke. Ta tükk aega puikles, aga lõpuks võttis julguse kokku ja ikkagi nõustus arsti tooli istuma (tubli!). Edasi ei läinud muidugi kergemaks. Ta väitis, et kardab kõike, alates õhu puhumisest ja lõpetades plommi kõvastamiseni valgusega. Siinkohal tuleb kiita meie kohalikku hambaarsti - no nii rahulikku ja kannatlikku inimest ikka annab otsida. Ta seletas Tõrukesele kõik rahulikult ära, näitas, mida ja millega teeb, lubas katsuda ja proovida ja oli muidu väga tore. Erakordne kannatlikkus. Ma oleks selle aja peale kolm korda juba kannatuse kaotanud ja tõenäoliselt loobunud. No ja Tõruke muidugi lasi endale kogu protsessi viimse detailini selgeks teha. Seejärel krabas selle õhu ja vee pritsimise tarviku ja lasi endale ise õhku suhu. Tundus, nagu tahaks ise hambaid parandama hakata. Järgmisel korral ilmselt võtabki juhtimise üle.
Paratamatult meenub siin Mr Beani kuulsusrikas hambaarstilkäik:

Lõpuks pika veenmise peale teatas trotslikult: "No olgu, teeme selle ära! Aga hästi kiiresti." Ja imekombel saidki tal mõlemad hambaaugud parandatud ja lõpuks tunnistati rõõmsalt, et üldse polnud hull! Kahju, et see väike kuid väärtuslik fakt järgmiseks korraks ära ununeb.
Seejärel saabus Täpikese kord. No ta oli vahepeal kõvasti mängu jälginud ja oskas nüüd väga hästi Tõrukest imiteerida. Väitis, et kardab ja poetas isegi mõne pisara (et draamat lisada). Lõpuks sai siiski ka tema üks auguke parandatud. Teine hiiglaslik auk, kust plomm oli ära tulnud, jäi järgmiseks korraks. Nii et see lõbu ei lõppe veel niipea.
Aga ühest asjast ma aru ei saa, kust see hirm hambaarsti ees üldse alguse saab. Ma ei usu, et neil oleks varasemast hammaste parandamisest mingeid hirmsaid kogemusi ja kohe kindlasti ei räägi me kodus sellest kui jube inimene  hambaarst on ja kuidas ta elab selle nimel, et väikestele kommimaiastele haiget teha. Ei ähvarda, et kui liiga palju komme sööte, siis tuleb hambaarsti juurde minna. Ei midagi sellist. Aga näe, ikka kardavad.

Millised olid minu õppetunnid?

  • Hirmul on suuuuuured silmad, aga hea ja kannatlik selgitustöö võib teha imesid.
  • Hambaarsti juures tuleks käia lastega ükshaaval
  • Eriti hea kui lapsed viiks arsti juurde mõni autoriteetsem inimene kui emme!
Selle viimase punkti osas kavatsen jälle eksida. Panin endale ka koos Täpsiga hambaarstiaja. Nüüd tulebki lahendada dilemma, kumb enne peaks minema. Kui esimesena läheks Täpike, siis saaks see "kole" osa kiiresti läbi ja ta ei jõuaks end üldse paanikasse mõeldagi. Kui aga mina esimesena läheks, siis saaks ta vaadata kui vapper emme on ja üldse ei karda (sest ma tõesti ei karda hambaarstilkäiku) ja saaks positiivset julgustust? Eks me näe. Veidike on aega veel mõelda ja selle aja sees tuleb hoopis üks teine asi ära teha - Täpikese hammas välja kangutada. Kangutamine on muidugi selge kirjanduslik liialdus. Mul on tunne, et see ainult ausaõna peal seal suus kinni ongi...




esmaspäev, september 16, 2019

Telefon ei ole kala

Arvake ära, mis ma täna tegin?
Õige vastus on, et korraldasin oma telefonile ekstreemsed sukeldumiskursused. Loomulikult wc-potti.  Sulps! Selgus kurb tõsiasi, et ega telefon ikka eriline veeelukas ei ole. Isegi kahepaikse mõõtu ei andnud välja. Kerge suplus ja juba ujubki kõht taeva poole.

Teisalt on see hea meetod tagamaks, et peale töölt tulemist keegi enam tööasjadega ei tülitaks.

Igatahes on mul nüüd uut telefoni vaja. See peaks olema odav (sest ma lõhun ja uputan neid üsna regulaarselt), võimaldama sihtotstarbelist kasutamist (helistamine), tegema mõistliku teravusega beebipilte ja internetiseeruma viisakal kombel. Üle ühe rakenduse võiks ka mahutada. Telefonide valik on aga üüratu. Võite kindlad olla, et ma ei viitsi iial ülemäära põhjalikku taustauuringut teha ja tervet internetti läbi kammida. Nii tegingi kiire valiku. Valisin sinise. Suht üki-kaki-kommi-nommi meetodil.

Teine tagasilöök oli veel.
Mõtlesin siin, et oleks viimane aeg titevoodi kokku panna. Hea plaan. Tassisin kõik jupid ilusasti aida alt välja. Või peaaegu kõik jupid. Need kõige pisemad (loe kruvid) on ilmselt kusagile misjonäritööd tegema läinud. Voodi lahtivõtmisest on möödas päris mitu head aastat ja vähemalt üks kolimine. Mis te arvate kui suur tõenäosus on kruvid üles leida?
No ise-enesest poleks see ju maailmalõpp. Meil on tõenäoliselt peres veel mõned nõukaaegsed voodid ootel, aga mulle meeldis just see - valget värvi. Nüüd siis mõtlen, et mida teha. Korraldada, klaperjaht kadunud kruvidele? Otsida uued? Leppida mõne vana näritud pulkvoodiga? Osta mõni hirmkallis disainivoodi?  Igatahes tuleks see küsimus nüüd kiiremas korras ära lahendada.

Või samas, kes üldse ütles, et laps peab voodis magama...

reede, september 13, 2019

Vot nii ma lähengi!

Viimane tööpäev sai läbi!

neljapäev, september 12, 2019

Füüsiliselt ja vaimselt kurnatud

Kas teate, mul on homme viimane tööpäev!
Ma olen juba kuid päevi lugenud, nüüd on jäänud vaid tundide lugemised.
Kas mul on kahju ka? Arvestades, et tänase tööpäeva lõpuks kõik kohad pikast istumisest valutavad, kõhuelanik üritab kusagilt vasaku roide alt varbaid läbi torgata ja pea on paks otsas, siis hetkel tõesti ei ole. Ainus, mida sooviks, on koju voodisse magama saada. Tunnike und ja ma võiks peaaegu jälle inimese moodi funktsioneerida. Tõsi küll sellise uimase ja taaruva inimese moodi, aga ikkagi parem kui see zombi, kes ma praegu olen. Lõpurasedana tööl käia pole ikka naljaasi.

Täna veetsin pool päeva ka oma asendajat (Mpsi noh) välja õpetades. Ma kahtlustan, et ma ei ole sugugi parim õpetaja ja arvestades kui laialivalguv ja mitmetahuline see ametikoht on, siis kahtlustan, et ta ei saanud suurt midagi aru, mida ma seletasin. Aga ma usun temasse! Pealegi olin ju ise ligi 12 aastat tagasi peaaegu et samas seisus (ehk ei teadnud ööd ega mütsi sellest, mida ma tegelikult tegema pean). Mäletate? Hüppasin pea ees tundmatus kohas vette ja kui mõningased rängad ajukahjustused kõrvale jätta, siis polegi ju ära uppunud....

Aga homme on viimane tööpäev!

Halleluuja!

esmaspäev, september 09, 2019

Kelleks sina lapsena saada tahtsid?*

Küll on hea, kui inimestel on varakult siht silme ees. Mina ei teadnud veel gümnaasiumi lõpuski mida oma eluga peale hakata (olgem ausad, isegi ülikooli lõpus ei osanud ma kindlalt öelda, mis must saab või kus ma olla tahaks). Täpike seevastu on juba lausa kaks ametit enda jaoks reserveerinud. Nagu ta ise ütles: "Iluuisutajaks olen ma alati tahtnud saada, aga hooneid projekteerin ma juba neljandast eluaastast!"
Tõsi, tema viimase aja lemmiktegevus on erinevate hoonete kavandamine. Meie õue peale on planeeritud juba nii palju hooneid, et nende ehitamisega võime vabalt kogu oma ülejäänud elu sisustada. Järgmine hoone on "Suvemaja", mis iga päevaga järjest suuremaks kavandatakse. Viimati lisati üldalale ja lastealale ka beebide osakond.
Nüüd on ta aga hakanud ka väljapoole meie krundi ahtaid piire mõtlema ja ühiskondlikke hooneid kavandama. Viimati pandi paberile "Muusa Maja" kavand. Selle kõige silmatorkavamad elemendid olid  lõbustuspark katusel, sfinksi kuju fassaadil ning kaks gloobust ja hiigelpingid, kust kogu seda ilu vaadata.
Lisaks kadutab ta oma projektides uudseid keskkonnasõbralikke tehnoloogiaid. Näiteks ühe basseiniga hoone juurde (mis ka kusagile meie õuele tulema pidi) nähti ette "päikesekiire painutaja" installeerimist. Ikka selleks, et basseini juures oleks mõnusalt soe ka kargemate kraadide juures.
Nii, et kui otsite noort, uljast, uudsete ideede ja unikaalse käekirjaga arhitekti, siis julgen vabalt Täpikest soovitada.

Ja ega projekteerijate töö siis iluuisutamisega vastuollu lähe...


Aga tõesti. Kelleks sina lapsena saada tahtsid?

* mina tahtsin salapolitseinikuks.

pühapäev, september 08, 2019

Tiliseb-tiliseb aisakell

Nonii, nüüd arvate, et täitsa segi läinud - keset suve laulab jõululaule.
Ma ütleks, et viimane aeg. Täpike näiteks kirjutas jõuluvanale juba kirja valmis. Ma arvan, et see on temast väga hooliv ja ettemõtlev tegevus. No ega jõuluvana elu pole ka lihtne. Viimase hetke tellimused... pikad tarneajad... meeleheitlik šoppamine viimastel tundidel.

reede, september 06, 2019

Oh neid raseda emotsioone ja hormoone

Oijah, ei ole lihtne olla rase (ma vist olen niimoodi juba alustanud üht lähimineviku postitust). Lisaks kõikidele füüsilistele hädadele tuleb võrrandisse lisada veel hormoonide möllust tingitud emotsioonide virrvarr. No võtame näiteks tänase hommiku. Kell polnud veel kümmegi (et oleks saanud poest närvide rahustuseks kangeid alkohoolseid jooke osta*) kui mul oli juba närv must ja silmad punased.
No kõigepealt kool, kus on sada pisiasja, mida justkui peaks loomulikust intelligentsist teadma (või siis omama mingeid sensitiivseid võimeid nende tunnetamiseks), aga mida minusugune algaja koolilapsevanem sugugi ei tea. No võtame kasvõi mingid kirjutamata sisekorrareeglid, mille puuduseks on see, et neid pole kusagil kirjas ega pole ka lastele (ja nende murelikele vanematele) tutvustatud. Aga täitmist ikkagi oodatakse. Ja siis on laps segaduses, kuna ta ei saa aru mis toimub ja tunneb, et on hirmus valesti käitunud ja mina omakorda häiritud, kuna tean kui raskelt Tõruke selliseid asju võtab.
Ja siis lasteaaed... Ohjah. Mul ei ole midagi selle vastu kui lastega suheldakse konkreetselt ilma suurema ninnunännutamiseta. Aga selline prauhti pealelendamine ja kärkima hakkamine, nagu täna  Täpikese osaks sai, seda ei leia minu silmis küll heakskiitu. Jah, laps virises, aga enne selle eest pea otsast hammustamist oleks õpetaja siiski võinud selgeks teha, kas tal oli mingi tõsiseltvõetav mure. Täna hommikuse näite põhjal oleks piisanud kahest sõnast ja asi oleks lahenenud rahumeelselt. Selle asemel pidin ma aga kümme minutit nutvat last lohutama. Mis te arvate, kas ma suutsin ise rahulikuks jääda? Kaugel sellest. Need on need rasedahormoonid, mis kõiki tundeid võimendavad. Ja sel hetkel tundsin end abitu ja kurva ja vihasena. Minu esmane reaktsioon  kõikidele neile tunnetele on teadupärast pillima hakamine. Mul on silmad alati liigniiske koha peal olnud, aga nüüd rasedana näikse olevat saabunud suuremat sorti üleujutus. Varasemalt hakkasin kergesti raamatut lugedes või filmi vaadates nutma. No kui ikka vähegi kurvem koht oli. Nüüd nutan lahinal isegi valimisreklaami peale...

Igatahes on see hirmus tüütu. No kuidas sa tuled punaste silmadega tööle. Ja siis tuleb kolleeg ja küsib, kas kõik on korras ja mina nutan jälle lahinal ja siis tuleb järgmine ja uurib, kas kõik korras ja mina jälle nutan. Isegi praegu seda kirjutades tunnen kuidas kurk kibedaks läheb. Silmad on niikuinii punased kui küülikul. Ometigi ei juhtunud ju midagi katastroofilist või suures plaanis  võttes isegi märkimisväärset.



*See on muidugimõista nali. Kange alkohol ei aita kuidagi muresid leevendada. Kuigi ma olen kuulnud, et ega ka alkoholivabad joogid selles osas erilist abikätt paku.

teisipäev, september 03, 2019

Helge nägemust uuest ajajärgust.... Või ka mitte.

Tere kool! Siin suures majas. 
Tähtis töö meil algab nüüd.
Õppida on hästi vaja. 
Targaks saada on me püüd.

Sellised aegade algusest pärinevad lauluread kerkisid täna üles minu mälusügavikest. Nimelt toimus meie elus eile suuuuuuur muutus. Minu esmasündinu läks kooli! See on uue epohhi algus.
Olgem ausad, esimene koolipäev tekitas minus hirmu ja õudu tuleviku ees ning nägin juba vaimusilmas süngeid murepilvi kooli kohale kerkimas.
Algus läks ju kenasti. Laps oli rõõmus ja elevil. Läks aga kekseldes sügislilli väikesesse pihku surudes kooli poole pilk täis ootusärevust ja uudishimu. Aktus läks ka kenasti. Värsked koolijütsid istusid ilusasti oma toolidel ja kõlgutasid jalgu. Tõrukese punased kingapaelad hakkasid eriti silma.
Asi keeras viltu siis kui algas klassijuhataja tund, kus jagati palju lapsevanematele olulist informatsiooni. Et lastel igav ei oleks, anti neile pildid värvida. Tõruke tüdines sellest ära, ütles, et see on nõme ja hakkas üleüldise korralduse vastut häält tõstma. Kuna ta oma tahtmist ei saanud, siis läks ta torssi ja miski ei suutnud enam tema tuju tõsta. Turtsus ja paukus ja keeldus kaasa tegemast. Juba jõudsin järeldusele, et kõik on hukas ja järgmised  12 aastat saavad olema üks rist ja viletsus.

Juuresolevalt pildilt on näha, millise entusiasmiga kooli tervitati.

Õnneks oli laps täna hommikul jällegi täis entusiasmi ja tegutsemislusti ja läks rõõmuga kooli. Isegi ära tulles oli veel entusiastlik. Torm tõusis alles siis kui hakkasime koju jõudma ja ta sai kuulda, et hoolimata sellest, et ta on nüüd suur ja koolipoiss ja puha, ei lubagi kuri ja kalgi südamega ema tal üksi mööda tiheda liiklusega põhimaanteed jalgrattaga ca 10 km kaugusel asuvasse poodi minna. Karjuv ebaõiglus mõistagi.

Ootame põnevusega, mida head homne päev toob....

.

laupäev, august 31, 2019

Töö, mis kiidab

Minu igapäevatöö seisneb peamiselt paberimäärimises ja sedagi suurel määral kujundlikult väljendatult, sest suurem osa paberist jääb reaalselt tindist puutumata, kuna töö käib valdavalt digitaalselt. Ainus, mis määrdub, on klaviatuur. Seega ei jää mu tööst muud silmaga nähtavat märki kui hunnik faile arvutis ja mõned kaustad riiulis. Ehk siis rabada võib päevast päeva, aastast aastasse, aga reaalset tulemust on väga harva näha.
Täna aga tegelesin tõelise kontoriroti unelmatetööga - ladusin puid meie uude puukuuri! Puuriit kerkis silmnähtavalt ja nii tore oli näha kuidas töö tulemusel midagi käega katsutavat ja meetriga mõõdetavat sündis. Nii hea on vaadata ja öelda: "Tubli Maailmaparandaja, näe kui palju tehtud sai". See on töö, mis kiidab!
Tõsi, ega ma ülemäära palju jaksanud seda tööd teha. Selg hakkas tunda andma. Aga olgem ausad, praeguesl ajal hakkab selg ka kontoritööd tehes kiiresti tunda andma. See annab tunda isegi siis kui üldse mingit tööd ei tee. Aga homme on jälle päev. Nii võib juhtuda, et saan talvepuud ilusasti katuse alla juba enne dekreeti minekut.
Enne dekreeti minekut on palgatöölgi päris mitu otsa vaja veel kokku tõmmata ja asjad ära lõpetada enne kui oma istme järgmisele üle annan. Kuigi kui aus olla siis möödunud töönädala lõpus oli kange tahtmine päeva pealt koju jääda, jätta kõik nii nagu on ja öelda, et vaadake ise kuidas hakkama saate. Kuulsin nimelt taas (kahjuks mitte otse, vaid ikka ringiga, nagu siinkandis kombeks on), kuidas ma saavat ebaproportsionaalselt palju palka oma töö eest, aga kuidas sellegipoolest oodatakse, et ma teeks laitmatult ära oma töö ja siis veel valitud teiste oma ka (ise muidugi olen loll, et ma seda teinud olen).
Kusjuures tegelikult ei ole absoluutselt midagi (peale näruse kohusetunde), mis oleks takistanud mul seda tegemast (rasedus- ja sünnituspuhkus võetakse 30-70 päeva enne tähtaega, ma jään ilusasti sinna vahemikku). Oleks võinud ju. Mõelda kui palju rohkem puuriitasid ma jõuaks selle ajaga laduda!

neljapäev, august 29, 2019

Ülekaaluliste zombi-jõehobude kurtmised

Ei ole kerge olla rase. Hakkan selleks naljaks vist liiga vanaks jääma. Ma ei mäleta, et 8 aastat tagasi oleks ma nii palju vingunud ja hädaldanud kui nüüd. Kooberdan ringi nagu suur aga hädine vanainimene ja puhkan iga kolme sammu tagant. Tõrukest oodates käisin ma sama suures rasedusastmes veel aktiivselt matkamas ja elu oli nagu lill.

Aga mis mul siis häda on? Olen juba pikemat aega plaaninud kõik oma hädad kirja panna.
Siit nad tulevad:
  • Saba valutab - see sabakondivalu saadab mind juba päris mitu head kuud. Kohe kui ennast veidikenegi rohkem liigutan (no näiteks koristan tuba, korjan õunu, jalutan wc-sse või  käin poes) on saba valus ja liigun kui reumahaige pingviin. Eriti hull on olukord õhtuti, kui olen korra pikali visanud ja tekib mõte, et oleks vaja veel üles tõusta (et wc-sse minna nt), siis on olukord päris hull. Keerata  ega pöörata ei saa, püsti ei saa ja pikali pole ka hea. Kutsu või päästeteenistus vintsiga kohale. Muide, tänu sabavalule olen muutunud selleks veidrikuks, kes keset suve sõidab ringi auto istmesoojendus põhjas - see soojus mõjub seljale hästi. Mmmmõnus.
  • Sümfüüsivalu - no see on ilmselt puhtalt tasakaalustamiseks. No et kui saba selja taga valutab, siis oleks ju hea kui miski eespool ka valutaks. See ise-enesest nii hull pole kui sabavalu, aga kõnnakule lisab see eriti kaunilt graatsiat juurde. 
  • Kõht on üüratult suur - seda ei saa küll hädaks ja vaevuseks nimetada, sest olgem ausad, rasedusega üldjuhul käibki kaasas suur kõht, aga elu see lihtsamaks sellegipoolest ei tee. Ma pole kunagi eriti painduv olnud, aga nüüd... tasakaalukese on totaalselt paigast ära. Hea on, et mul on lisaks suurele kõhule ka äraütlemata suur tagumik, see hoiab natukenegi balanssi, aga see-eest näen profiilis välja nagu oleks mõnelt tumedasilmselt arbuusimüüjalt tema kõige suurema arbuusi ostnud ja pool sellest püksi toppinud ning teise poole pluusi alla sättinud. Kaunid S-kurvid.  Aga eks see kõht kipub ette jääma küll. Kui juba maha olen istunud, siis naljalt püsti ei saa. Kui midagi maha kukub, siis sinna see jääb, sest mina selleni ei küündi (va juhul kui see on toit, siis see maha ei kuku, vaid maandub mu kõhu peal ja kaugelt on näha, mida Maailmaparandaja jälle söönud on). Lemmikjalatsiteks on kalossid, sest midagi muud naljalt jalga ei saa ja vähegi kitsamatest kohtadest ma ka enam läbi ei mahu. Varem keerasin külje ette kui vaja, nüüd pole sellest ka enam abi.
    Ahjaa, kas ma juba mainisin, et see kõht on ka raske. Öösel külge keerates on päris suur ettevõtmine kõhtu ühelt poolt teisele keerata...
Nende kolme punkti tulemusena on mu kõnnak muutunud niivõrd nõtkeks ja elegantseks, et võiksin vabalt hakata runway-modelle välja õpetama. Seda küll mingite ülekaaluliste zombi-jõehobude maailmas, aga eks igale ühele ole kusagil oma koht.
  • Tursed - viimase nädala-kahega on mu kenadest saledatest klaverimängijasõrmedest (see siin oli soovunelm, ärge laske reaalsusel end segada) saanud mõnusalt töntsakad viinerid. Ainus lohutus on see, et pole veel päris sardellid. Aga mul on sünnitustähtajani ka veel 55 päeva minna. Selle ajaga jõuavad veel sardellideks või "Saksa vorstideks" muutuda küll. Paar päeva on ka jalad turses olnud.  Mu sääred on alati olnud toekad kui tammepakud (väärt omadus mõnisada aastat tagasi), kuid nüüd on see tamm, kust need pakud pärit, küll mõni 300-400 aastat vana hiiepuu olnud.
  • Lakkamatu uni - Ma olen nagu anti-okasroosike, kes pole sada aastat magada saanud. Kui mulle lõunauinakut ei võimaldata (ja tööaja sisse ei ole seda veel arvestatud mingil põhjusel), siis olen õhtuks täitsa läbi omadega. Vahel olen proovinud raamatut lugeda, aga juba poole lehekülje pealt vajub silm kinni ja juba kostubki nurgast norinat. 
  • Olematu võhm - ma väsin igal sammul ja no mitte midagi ei jaksa teha. Iga veidikese aja pärast on vaja puhata. Mis te arvate, kas mu kodu näeb välja nagu seapesa, sest ma ei jaksa üle ühe toa päevas korda teha (ja mul on kaks minust  palju võimekamat ja vastupidavamat kaosemeistrit kodus). Kusjuures hemoglobiinitase on mul vereproovide andmetel imeline, nii et selles asi olla ei saa. Lihtsal jõud on otsas.
  • Valud roiete all - Kui ma vähegi kauem istun (ja mis tea arvate, mis minusugused ametnikud päevad läbi teevad), siis hakkab vasakult ribide alt hirsmasti valutama. Ei tea mina, mis siseelundid sinna nurka kokku surutud on, aga valu nad igatahes teevad. 
  • Tihe peks siseelunditele - kuigi olukord ei ole kõige hullem, siis aegajalt saan ikka seestpoolt korralikult peksa. Togitakse nii et maa must.
  • Kõrvetised - esimest last oodates küsiti mult, et kas mul ka kõrvetised on. Ma vastasin, et ei tea, mis need endast kujutavad. Nüüd tean. Ilgelt tüütu jällegi.
  • Herne suurune põis - no tegelt ka. Mul on pidevalt pissihäda ja kui siis wc-d külastan, siis suudan pissida tubli teelusikatäie (vähemalt tunne on selline). Eriti tüütu on see muidugi öösiti, sest wc-ni jõudmiseks tuleb enne Mpsist üle ronida ja siis redelist alla ukerdada ja pärast jälle tagasi. Ja nii vahel 3 korda öö jooksul. Ma ikka iga kord mõtlen, et miks ma ei võiks sinna smasse köögidiivanile magama jääda, oleks poole lihtsam, aga ei saa. Keegi pole tekile tekikotti ümber pannud ja öösel ei viitsi ma seda tegema hakata. Päeval ei tule meelde.
  • Oa suurune magu - kõht saab hirmus kiiresti täis (ja läheb sama kiiresti tühjaks). Seega söön tihti ja väikestes kogustes (mis tähendab, et ma ei tee korralikku toitu). No ja siis on kogu aeg veel vilets olla. Süda kergelt paha ja iiveldab, aga mitte nii hullusti, et oksendama hakata. 
  • emaka toonused - need on minu saatjateks juba poolest rasedusest. Pole küll otseselt valulikud, aga tüütud ja ebamugavad ikka.
  • Emotisonaalne virrvarr niikuinii. Sellest võiks eraldi postituse teha.
Näe, saidki peamised vaevused üles loetud (kuigi kindel olla ei saa, mälu on ka vilets). Ei midagi erakordset, aga  kurta on ikka nii mõnus. Muidugi on veel paar häda, mis mind senini tabanud ei ole, kuid tuginedes varasemale arvan, et võivad veel tulla. No pean simas rindade lekkimist ja nahasügelust, krampe ja muud sellist lõbu.

Tegelikult peaks tänama taevast, et mul pole veel kõiki hädasid, mis rasedusega kaasas võivad käia. Hemorroide näiteks. Või venitusarme. Või rasedusdiabeeti. Või midagi muud toredat. (Samas ärgem unustagem - 55 päeva veel tähtajani. Jõuab nii mõndagi veel.

teisipäev, august 27, 2019

Elu õied

Ma pole suurem asi botaanik ja vahel tundub, et minu elu õiekesed (loe lapsed) on valede hooldusvõtete tõttu suisa umbrohtu kasvanud. Aegajalt (näiteks nagu täna) on siiski hetki kus mul jääb lausa sõnadest puudu kirjeldamaks kui armsad need võsukesed mulle on.
Näiteks täna sokutas Tõruke minu töölauale sellise väikese kingituse. "No et sul meist natuke rõõmu ka oleks," selgitas ta. Minu meelest oli see ütlemata armas üllatus.

Või siis võtame Täpsi. Ma olen viimasel ajal kogu aeg tohutult väsinud. Pea iga päev olen võimalusel teinud väikese (või noh oma tunnise) lõunauinaku, sest silmad lihtsalt ei seisa lahti. Ja niimoodi poolunes olles tunnen kuidas Täpike paneb mulle teki peale ja toob kaisulooma kaissu ja asub ise tuba koristama. Lihtsalt supernunnu hoolitsus.

Raske on selliseid nupsukesi mitte armastada.

No et asi liiga roosiliseks ei läheks, siis eks neid hetki, kus minu nunnude kultuurtaimede asemel näikse olevat kasvamud ohakad ja nõgesed, on küll ja rohkemgi veel...

laupäev, august 24, 2019

Mõru iseloom


Täpike: "Ma tahan toorest sibulat maitsta."
Mina: " No maitse, aga see on kibe."
Täps pistab sibulatükikese suhu, maigutab natuke ja teatab: "See on mõru, aga mitte nii mõru kui minu iseloom!"

reede, august 23, 2019

Veemängud väikestele ja suurtele ning välguta välk-fotosessioon

Mis te arvate, kui lastel on võimalus end purskkaevus märjaks teha, siis kas nad teevad seda või mitte? Niipalju kui mina lapsi tunnen, siis sellele küsimusele on vaid üks vastus. Loomulikult! Isegi kui nad esialgu lubavad, et ainult vaatavad kaugelt. Teadagi. Veidi aja pärast vaatavad juba natuke lähemalt ja lõpuks nii lähedalt, et kõik kohad on kummalisel kombel märjaks saanud.
Kuressaare uuel keskväljakul on sellisteks veemängudeks nüüd imelised võimalused. Eile linna peal laiates jäi meil veidi vaba aega üle ja astusime ka siis korraks purskkaevude juurest läbi. Üsna pea sai selgeks, et tuleb järgida Laisiku kuldseid õpetussõnu ning kiiresti kõrval asuvast kaltsukast läbi astuda - ikka selleks, et lapsukestel pärast midagi selga panna oleks. Usun, et nende käive on seoses purskkaevu avamisega oluliselt kasvanud. Siinkohal väike üleskutse ka kohaliku Humana varustajatele. Paluks varuda veidikene suuremas koguses eelkooliealise laste suuruses riideid. Ma tõesti ei tea, kas asi oli selles, et need olid kõik juba pisikeste supelsakste poolt ära ostetud, igatahes oli päris keerukas sealt midagi sobilikku lastele selga leida.

Aga ega lapsed pole ainsamad, kes vett armastavad. Vahel ronivad ka suured riietega vette (nagu allpool olevalt pildilt näha võib).

Nimelt oli meil plaan pulma-aastapäeva puhul minna restorani sööma. Kuna aga lapsi hoidu viies söödeti meie kõht kenasti täis, ei olnud sellel plaanil enam sugugi jumet. Selle asemel otsustasime, et läheme teeme ära need rasedatele peaaegu kohustuslikud kõhupildid. Loomulikult jäime sellega küllaltki hilja peale, nii et mere äärde jõudes oli päike kohe-kohe loojumas ja pildistamiseks kõlbulikku valget aega ei olnud sugugi palju järele jäänud. Paar kiiret klõpsu sai siiski tehtud.

Ja kui juba mere ääres, siis ikka varbad vees. Muide, kleidivalik ei tulene mitte eeldatavast lapse soost vaid on valitud puhtalt selleks, et harmoneeruda vees miljonite kaupa ulpivate millimallikatega. Mõnes kohas polnudki nagu enam vesi vaid hoopis tarretis.

Ma pean tunnistama, et jäin piltidega küllaltki rahule. Arvestades, et see on tehtud kiirustades ja ilma ettevalmistusteta. Ei mingit fotomeiki ega peent kleiti (see konkreetne on pigem kostüüm, mille kunagi 10 minutiga kokku õmblesin). Soengust rääkimata (võimalik, et ma siiski mingi hetk päeva jooksul oma kiharaid kammisin. Aga kindel ei saa olla).

Loomulikult ei jäänud ma kõikide piltidega rahule. Eks nende hulgas oli ka kaadreid loodusdokumentaalist, mis kujutasid kaldale uhutud sinivaala, aga paar päris viisakat ikka sai.

Muide, pildi tegemise hetkel oli täpselt kaks kuud eeldatava sünnitustähtajani. Mis tea arvate kui suureks ma selleks ajaks veel paisun?

neljapäev, august 22, 2019

Muutuste tuuled

Minu elus on toimumas suur muutus. Ja praegu ei räägi ma uue beebi peatsest tulekust. See kindlasti on ka suur muutus, aga ma olen selle juba kaks korda läbi teinud. Täiesti esmakordselt aga on meie peres varsti koolilaps. Jah Tõruke läheb esimesse klassi ja ma pole üldse valmis selleks.
Ikka muretsen, et kas ta saab seal ilusasti hakkama või tuleb sellest üks kurnav olelusvõitlus.
Tõruke on väga terane ja nutikas (loeb, kirjutab ja arvutab nii et tolmab), seega oskuste pärast ma ei muretse sugugi. Pealegi kui ta vähegi on emmesse, siis peaks tulema ju tark ja usin laps. Alati on muidugi võimalus, et ta on ka ississe. Sellisel juhul peaks tulema tark ja andekas laps.
Teisalt on ta tõeline maksimalist ja heitub kergesti kui millegagi hakkama ei saa (ei tea kellest see on?), mis võib jällegi tekitada trotsi ja vastumeelsust kooli vastu.
Ma nii väga loodan, et talle hakkab koolis meeldima! No vähemalt paar esimest aastat. Teadupärast tekib mingil hetkel ikka suur koolivastasus. Hiljemalt põhikoolis. Aga tore oleks ju kui vähemalt alguses läheks kõik sujuvalt.

Materiaalsest küljest oleme vist enamvähem varustatud. Enamus pikast koolinimekirjast sai nagu ostetud (kuigi tuleb üle kontrollida. Raseda mälu on veel hullem kui kuldkalakesel). 
Pea täielikult tuli uuendada noormehe garderoob. See oli raske. Meie veendunud dressipüksimees peab hakkama kandma teist sorti pükse ja enamuste kohta ütleb ta, et need on otsatult ebamugavad. Lisaks ostsime kolm paari uusi jalatseid! Teate kui raske see on. Tõruke on töntsjalg (jälle emmesse) ja enamus jalatseid on kitsad. Need mis jalga lähevad on pikad kui suusad. Midagi õnneks ikkagi saime, kuigi lõpuks olin läbi nagu läti raha (euro?!?).

Egas midagi, nädalake veel ja tulebki juba tahvel ja krihvel kotti pakkida ja peenralt mõned astrid pihku noppida (vanasti vähemalt tehti nii). Kui jutt juba vanadele aegadele läks, siis siin üks pildike minu esimesest koolipäevast. Mina olen see keskmine - pilk täis ootust ja uhkust. Ikkagi koolilaps!

kolmapäev, august 21, 2019

Pellava-pellava kellavad pulmakellad!

Jah, kujutage ette, juba 9 aastat on möödas sellest päevast, mil Mpsile perekonnaseisuametniku ja veel ca 60 tunnistaja juuresolekult ütlesin, et olen lahkesti nõus olema kapten meie ühises abielulaevukeses nii tormistel meredel kui täielikus tuulevaikuses. Mps omakorda nõustus kindlalt tüüri hoidma ja meie paadikese igasugustest salapärastest veealustest karidest, hirmuäratavatest mereelukatest ning ahvatlevatest sireenidest kindla käega kõrvale juhtima.

No kuidas meil siis läinud on? Hea uudis on see, et seda paati pole tehtud linnuluust ja põhja pole see laevuke veel läinud. Meeskond on kah kahe junga võrra suuremaks kasvanud (iseasi kas see kursihoidmisel kasuks või kahjuks  - aegajalt suudavad nad isegi täielikust tuulevaikusest tormi välja võluda) ja kuulujutud räägivad, et üks väike laevajänes olla ka end pardale peitnud.
Tore on ka see, et suuremaid mässe pole laevameeskonnas olnud (lihtsalt pidevad pisirahutused) ja piraatidega pole ka mitte kohtunud. Samuti pole me ulgumerel lootusetult ära eksinud. Ikka vilgub kusagil kodune majakas.

Seega ilusat pulma-aastapäeva meile ja ikka samas vaimus edasi. Muide mingitel andmetel on tegu linapulmaga. Lina olla suur sõpruse ja läheduse sümbol. Sel tähtsal päeval on paslik kinkida linapruutpaarile (või siis teineteisele)  järgmisi asju: käterätik, hommikumantel, saunatarvikud, laudlina, mikser, espressomasin, jäätis, ilutooted, koduelektroonika, treeningvahendid, mullivann...

Kahtlane. Mina jällegi soovitaks kinkida hea libisemisega kelgu (millele on Eesti heitlikele ilmadele mõeldes ka rattad külge monteeritud). No et tuleva aasta vastlapäeval ikka korralik linakasv tagada!

Õnnitlused ja kingitused saata ikka tavapärasel aadressil. Kui mullivanni tahate kinkida, siis hoiatan, see meie postkasti ära ei mahu.

teisipäev, august 20, 2019

Reeglid olgu paigas!

Täna tuli Täpike, kes on suur arhitekt ja disainer, välja uue ideega - kohe kui puukuur on valmis saanud on vaja  ehitada suvemaja!* Suvemaja peamine erinevus elumajast olla see, et seal on reeglid! Ilmselgelt meie tavalises elumajas neid Täpikese arvates ei ole. Peamised reeglid kõlasid mulle kuidagi tuttavalt:
  • enda järelt tuleb koristada
  • kui midagi võtad, pane see pärast oma kohale tagasi
  • vanemate sõna tuleb kuulata
  • jalatseid ei tohi esikus laiali loopida vaid tuleb korralikult ära panna
  • ...

Seda nimekirja võiks pikalt jätkata, aga ega mul kõik pärsi meelde ei jäänud. Samas tulid need reeglid kahtlaselt tuttavad ette. Kas ma mitte ise umbes sada korda päevas neid ei korruta? Ilmselgelt tulemuseta. Võibolla peaks tegema nii nagu Täps soovitas: reeglid välja kirjutama ja siis igale poole kleepima...


*Eelnevalt oli tal plaan rajada vaalamaja. Tema nördimus oli suur kui kuulis, et Eesti seadusandlus ei luba tal soovitud unistust ellu viia. Tükk aega istus ja nuttis mu süles ja kurtis, et see oli üldse ainumas asi, mis talle elus natukenegi rõõmu oleks pakkunud.
Illustratsioonil on näha vaalamaja esialgne kavand. Tänaseks olid kavandid omandanud juba palju pompöössemad mõõtmd.

Puhkus õunapuu all

Teadupärast ei oska eestlased puhata. No hädasti on vaja ju ära teha kõik need miljon tööd, mida tööpäevadel kuidagi teha ei jõua - ehitada, koristada, parandada, sorteerida, rohida, muru niita ja lisaks lugeda läbi terve riiulitäis raamatuid. Seda viimast üldjuhul ei jõuta.
Ma olen muide ka täiesti tüüpiline eestlane. Loomult olen laisk ja sooviks veeta päeva kusagil diivanil hea raamatu ja klaasi veini seltsis, aga näe ei saa. Esiteks ei sobi veiniklaas mu kumera kõhuga kuidagi kokku ja teiseks hakkavad niimoodi lebotades tööle ilged süümekad. No et peaks ikka midagi asjalikku tegema. Samas no mitte kuidagi ei kutsunud koristama (mida oleks küll hädasti vaja teha, aga selle tulemus on alati nii lühiajaline).
Otsustasin hoopis värskes õhus veidi heakorratöid teha ja korjata õunapuude alt pisikesi ubinaid ja mädasid õunu. Meil on sel aastal kohutavalt palju õunu, aga pooled neist on sellise keskmise ploomi suurusega ja ülejäänud poolest pool on juba puu otsas ära mädanenud. Seega  tuleb seda "metssigade salatit" sealt puude otsast ohtralt.
Ehk siis mõte õunu korjata oli ise-enesest hea. Kahjuks oli arvestamata jäänud faktor, et ma olen ise praegu üsna õuna kujuline. Ma pole kunagi olnud eriti painduv, aga praegu olen nõtke nagu keskmine tammevaat. Igasugune kummardamine on välistatud. Nii ma siis hoopis ukerdasin käpuli mööda aeda ringi.
See oli peaaegu et sama mõttetu töö kui koristamine. Iga järgnev tuulehoog tõi kaasa uue laadungi õunu ja praeguseks on hommikune olukord ilmselt taastunud. Oleks hoopis pidanud Tuha-Juhanist ja Omletist eeskuju võtma.

esmaspäev, august 19, 2019

Sa ei vääri oma lapsi, ehk kuidas me reisil käisime

Pool puhkusest on läbi ja ma olen endiselt väsinud. Pole ka ime kui kõik see aeg mööda ilma ringi tuuritada. Käisime nimelt perekondlikul autoreisil. Kui me möödunud aastal käisime Laisiku perega Soomes Muumimaal, siis sel korral külastasime üheskoos minu perega Rootsi Pipimaad (tegelikult on see küll Astrid Lindgreni maa, aga keegi ei viitsi seda nii pikalt nimetada).

Alustuseks kaeblemine.

Nii pika maa sõitmine koos lastega ei saagi olla teab mis puhkus. Vähemalt mitte minu jaoks. Esiteks hakkab lastel igav ja siis nad hakkavad üksteist togima ja kiusama. Teiseks on palju uut ja huvitavat ja infot ning emotsioone voolab silmist ning kõrvust sisse, mis aga kurnab vaimu ja väsitab keha ning see omakorda päädib ärritumise ning vingumisega (esimene siis Tõruke, teine Täps). Kolmandaks tuleb siiski meelde tuletada, et ka mina lapsena nähes suurt puud või kivi (või antud juhul kaljusid) lausa kibelesin sinna tippu ronima, et siis serva pealt maailma vaadata, nägemata sealjuures kõiki neid miljonit ohtu, mida emasilm märgata ning vaimusilmas ette manada suudab. Seega elasin pidevalt väikese südamerabanduse äärel.
Ma ikka vahel loen teisi blogisid, kus samuti kirjeldatakse elu koos lastega ja neist jääb tihtipeale mulje, et elu on lill ja lustipidu ja ainult mina olen suutmatu vanem, kes ei saa oma lastega mängeldes hakkama vaid unistab aegajalt rahust ja vaikusest (kasvõi valges pehmete seintega toas). Või nii nagu mu esmasündinu mingil hetkel reisil mulle teatas, et minusugused lapsevanemad ei väärigi lapsi...
Aga siis ma mõtlen jälle, et ega ma ju tegelikult ei tea kuidas nende blogijate elu tegelikult on. Eks saan ju lugeda ainult seda, mida tahetakse välja näidata. Olgu siis teadlikult või alateadlikult.

Keskele veidi muljeid

Majake, kus ööbisime, oli üliarmas. Natuke nukumaja sarnane (nagu pooled Rootsi majakesed, kui kaasaegne linnaarhitektuur välja arvata, mis minu meelest on kole). Meie saime oma pere kasutusse terve ärklikorruse, ülejäänud reisisellid said teise korruse. Toad olid ilusad. Kuigi näiteks seal kasutatud tapeetidest oleks ma ehitusmaterjalide poes kindlal sammul möödunud, pidades neid ürgkoledateks. Aga mingil kummalisel kombel sobisid nad sinna jällegi ülihästi.

Pipimaa oli tore. Seal oli igatsorti tegevusi nii lastele kui suurematele ja kui pileti enda hind välja jätta, siis ei jäänudki muljet, et sind üritatakse igal sammul rahast lagedaks teha. Puudujäägiks loen seda, et minu lapsepõlve lemmikraamatu (kuulsa superdetektiivi Kalle Blomkvisti seiklused kõigis variatsioonides) olid nad lihtsalt maha vaikinud ja sellest polnud seal midagi. Samas, metsa oli seal küll, mille arvelt ehk tulevikus ka veidike kriminaalset põnevust pargile lisada.

Käisime ka Ölandil. Mulle kui saarlasele ei ole lagedad alvarid ja kiviaiad just teab mis suur vaatamisväärsus, nii et looduse koha pealt väga suurt emotsiooni ei tekkinud. Suure majakahuvilisena nautisin siiski Rootsi kõrgeima majaka tippu ronimist. Parandus. Ronimist ma ei nautinud. Mu füüsiline vorm pole praegu just suurem asi ja kerakujulist objekti (nagu ma praegu olen) on üsna keeruline torni veeretada. Iga natukese aja tagant pidin tegema lõõtsutamise pausi. Aga üles ma jõudsin ja seda nautisin ma küll.

Kui Ölandi loodus minus suuremat sorti vaimustust ei tekitanud, siis need uhked "Ronja metsad" võlusid mind küll. Minu arust on need salapärased ja pisut müstilised metsad lihtsalt lummavad. Need kaljused, suurte sammaldunud rändrahnude ning kõrgete kuuskedega, sõnajalgade ja mustikavartega laaned tekitavad tunde, et Ronja ja Birk on tõenäoliselt kohe järgmise kaljunuki taga ning  tötskääbused peidavad end sealsamas. Mulle väga meeldis. Hea meelega oleks seal pikemaltki ringi hulkunud.

Trollikoopad olid ka väga toredad. Tõsi, mina ei mahtunud ühestki koopasuust sisse. Ma muidugi ei katsetanudki, sest vaimusilmas nägin juba kuidas karupoeg Puhhi kombel kusagil urus kinni olen ja edasi ega tagasi ei suuda liikuda. Meespere siiski ronis ühte käiku, kuid tulid kiirelt tagasi teatades, et liialt klaustrofoobiline. Tõsi, pärast infotahvlilt lugesin, et vaja oleks olnud võimsat taskulampi, kiivrit ja sobivat kaitseriietust. Aga isegi koobastesse sisse minemata oli seal väga vahva ja põnev. Trollipargis sai samuti käidud ja mäe otsa ronitud (mõni hingeldas jälle nagu astmaatiline eesel).

Lennundusmuuseumis käisime ka. Mina, täieliku lennundusvõhikuna, nautisin seda igati. Mps, kes pole sugugi nii võhik tegi mulle giidituuri ja vaadata oli seal palju. Lapsed nautisid ka. Mulle tundus, et kõige kõrgemalt hindasid nad näitusesaali siledaid ja libedaid põrandaid, mis lasi neil tegeleda iluuisutamise ja muude kaunite kunstidega (mis valdavalt tähendasid põrandal libistamist või väänlemist). Ma teesklesin, et ei tunne neid.

Kuningalossis tegime ka tuuri. Lastele anti seal ülesanne leida üles hunnik loomapilte ja lubati ka auhind. See andis tuurile hoopis uue sisu. Oleme väga uhked, et leidsime üles kõik loomad. Auhind oli muidugi pettumustvalmistav - postkaart printsessi ja tema kihlatuga. Eriti pettunud oli Tõruke. Tema eeldas, et saab auhinnaks kuldse karika! Sellega kaasnes palju draamat, aga reisi lõpuks ta siiski oma karika sai.

Lõpetuseks veel veidi hädaldamist

Lapsed said oma karikad ja minu karikas, see kannatuste oma, sai ka üsna servani täis.  Kuigi üldkokkuvõttes võib öelda, et oli ikkagi tore reis, oli ka ääretult meeldiv taas koju jõuda. Istusin kohe tükk aega õunapuu all ja lasin mõnusal soojal meretuulekesel end jahutada. Ja siis algas üks suuuuuuuur pesupesemine, mida jätkub ilmselt puhkuse lõpuni. Pesupesemise, koristamise ja kooliks ja võibolla ka beebiks ettevalmistamisega kavatsengi veeta oma teise poole puhkusest.

pühapäev, august 11, 2019

väsinud

Ja algaski puhkus :)
Vähemalt paberite järgi. Vaevalt on kaks päeva möödunud ja juba tunnen end nii väsinult, nii väsinult. Ja oleks siis midagi teinud. Pisut koristanud (mis kusagilt välja ei paista, sest lapsed on palju kiiremad sedaminiajamises kui mina koristamises), veidike pakkinud (mis ei edene kuidagi), veidike linnas laianud ja pisut vees sulistanud. Ongi kõik. Tunne on nagu oleks maratoni jooksnud, kuigi tegelikult ma ei tea, mis tunne oleks maratoni jooksu lõpus. Hetkel sureks ma ilmselt juba esimesel kilomeetril ära. Või vähemalt otsiks kiiresti mõne kraavi, kuhu pikali visata ja lõõtsutada. Minu vorm, mis on hetkel ümmargune kui arbuus, on lihtsalt nii vilets. Isegi öösel wc-s käimine ajab südame puperdama ja paneb hingeldama. Ja öösel käin oma kaks korda juba wc-s. Rase on tore olla.

teisipäev, august 06, 2019

põhjalikult loetud päevad

18 päeva veel tööl käia. Ma arvan, et ei möödu päevagi, mil ma ei arvutaks ja loendaks päevi, et millal ometi see nali läbi saab. Siit muidugi ei tasu järeldada, et ma juba augustis koju jääks. Mul on kaks nädalat puhkust ka vahepeal. Aga septembris on lootust juba asendajat koolitama hakata. Täna toimusid vestlused mulle asendaja leidmiseks ja olen lootusrikas, et vähemalt tühjaks see koht ei jää.
Jah, ühest küljest tahaks juba koju jääda, teisalt on pikk nimekiri asjadest, mis tuleks enne koju jäämist korda ajada. Aga selle nimekirja ärategemiseks läheks vaja palju rohkem aega kui ainult 18 päeva.

esmaspäev, august 05, 2019

Lögaburger ja lõunauinak

Raske on rase olla. Täna tuli lõuna ajal ilge isu burgeri järele (siinkohal olgu öeldud, et üldiselt ma burkse ei armasta). No sellise klassikalise vanakooli lögaburgeri järele. Teate küll, see on see, kus on vahel ohtralt salatit ja kastet ja mida pole võimalik süüa nii, et kõrvuni sellega koos poleks. Õnneks meie bensukas müüakse sellist. Ostsingi. Mis te arvate, kas mul õnnestus pool kastet endale kõhu peale ajada või mitte. Sellise esileulatuva kõhu puhul pole lootust ka, et see mööda kukuks...
Aga ma kahtlustan, et seda burgerit oli vürtsitatud unerohuga. Miks muidu mul peale selle manustamist selline unekas peale tuli, et äärepealt oleks keset protokolli kirjutamist magama jäänud.

Uni on üldse viimasel ajal kuum teema. Eile näiteks magasin poole päevani, siis tegin kaks (!) lõunauinakut ja lapsi magama pannes jäin ise ka hetkega magama. Võiks ju arvata, et nii pika magamise peale vähkren terve öö üleval ja loen lambaid kuni numbrid otsa saavad. Aga ei. Magasin terve öö nagu karuott talveunes ja hommikul oli ikka raskusi ärkamisega.

reede, august 02, 2019

Head ööd musi!

Mina: "Täps, pane silmad kinni ja jää magama!"
Täpike: "Ma ei saa, mu silmad ei lähe ilma issi musita kinni!"

Vot nii võib juhtuda, kui issi laste magamaminekurutiini rikub ja head ööd muside asemel kusagil saare teises otsas pilli tinistab (või põristab).

neljapäev, august 01, 2019

Uni tuleb lepareega

Juba mitmendat päeva (vabandust, siiski pigem ööd) tekib kella viie paiku  (mis on ju sulaselge öö) vastupandamatu vajadus pissile minna. Vot ja siis on uni läinud. Eks oma osa on selles ka kõhubeebil, kes minu siseorganitega jalgpalli mängida üritab. Proovi sa uinuda, kui iga natukese aja tagant üritaks keegi  justkui läbi kõhunaha välja trügida. Huvitav, kas ta hiljem hakkab ka samal kellaajal ärkama...
Igatahes uni tuleb tagasi alles pool tunnikest enne äratuskella helinat ja tabab siis sellise hooga, et kuidagi ei saa silmi lahti. No ja siis tuleb uni uuesti kella kolmest päeval. Ja taas ründab nii hullusti, et kirjaread hakkavad silme ees virvendama ja hajuma ning silmade avatud hoidmiseks on vaja kasutada mehhaanilisi abivahendeid. Tikke näiteks. Mittesuitsetajana mul tikke pole. Seega ärge üllatuge kui jalutan teile vastu  klaviatuurijäljend näos. Patja mul ka tööl ei ole.
Kolmas kord tabab suur uni mind umbes tund aega enne seda kui on laste magamamineku aeg. See on eriti raske. Magama ei saa minna, sest kes siis lapsed pessu ja voodisse organiseerib, aga üleval olla ka ei jaksa... Igavene häda.

Ja kell viis öösel, kui oleks hea aeg magamiseks passin mina üleval....

kolmapäev, juuli 31, 2019

Matkasellid

Eile tuli Tõruke jooksuga koju ja teatas, et nad lähevad naabrilastega matkale ja ta peab pakkima hädavajalikud asjad. Tõrukese hädavajalike asjade hulgas olid järgmised esemed:

  • Seljakott - loomulikult kogu varustuse tassimiseks
  • Võileivad - juhuks kui peaks tulema nälg
  • veepudel - janu kustutamiseks
  • plaastrid - igasuguste vigastuste raviks
  • pintsetid - puukide ja pindude tarbeks  (sellest lõpuks loobuti, sest pintsettide asukohta ei suudetud tuvastada
  • taskurätid - isikliku hügieeni tarbeks
  • väike rätik - higi pühkimiseks
  • binokkel - loodusvaatluste läbiviimiseks
  • padi - juhuks kui matkamine väsitab ja on vaja millegi peal istuda ja puhata
Vanemast vennast inspireerituna tahtis ka Täps matkama minna ja sellest lähtuvalt asus oma matkaplaani kokku panema. See oli Tõrukese omast oluliselt keerukam:
  • Seljakott - ikka kraami kandmiseks
  • veepudel - janu kustutamiseks
  • taskulamp - sest tõenäoliselt läheb matk nii pikale, et jäädakse pimeda kätte ja selle abil saab uurida ka haruldasi taimi ja metsaelanikke
  • luup - kuuldavasti kasvavat meie metsas eriti haruldane minipuu. Luup on vajalik loodusuuringute tegemiseks. Luup jäi siiski maha, kuna seda ei leitud,. See muidugi ei takistanud sugugi loodusuuringute läbiviimist. Matka käigus leiti väga haruldasi piibelehti, sarapuid ning paar väljasuremisohus noort tamme, mida kõiki äärmise põhjalikkusega uuriti.
  • tikud ja puud - sest mis matk see on, kus lõket ei tehta ja lõkkepuud tuleb metsa kaasa võtta, sest ega metsas puid pole. (sellest suutsin õnneks ümber veenda)
  • gps - no et matkasellid  oskaks ikka õige tee leida. Ma küll ei usu, et need sellid oleks osanud gps-i kasutada.
  • kaart - juhuks kui tehnika alt veab. Kaardi joonistas Täps ise ja terve tee hoidsid tüdrukud pilku peal, kus kaugel nad parajasti on. Minu vana kartograafi  kaardilugemisoskusest jäi antud juhul küll väheks.
  • lapsevanem - no kui gps ja kaart alt veavad ja ikkagi on vaja koju jõuda. Pealegi peab keegi ju võileibu ka tassima.
  • mitu head rusikasuurust kivi - ei, see polnud lihtsalt ballast, vaid "haruldased mineraalide näidised"
  • portselannukk ja mängukaru - kaasavedamise eesmärk on seni teadmata. 
  • plastmassist liblikad - Need olid haruldased putukaliikide esindajad, mida matkalised said põhjalikult uurida. Luupi küll polnud, aga taskulamp ikka oli.
Siin on näha kahte erinevat lähenemist matkamisele. Tegelikult mul ükskõik, vedagu või tiibklaverit kaasa, peaasi, et näitavad matkamise vastu huvi üles. Ehk ei olegi noorus veel täiesti hukas!

teisipäev, juuli 30, 2019

Kuumaharakas või palavapart?

Kui külmapelguri kohta öeldakse külmavares, siis kuidas kutsutakse palavapõlgurit?

Võeh, küll see nädalavahetus oli jõletult kuum. Tundsin end kui praemuna pannil. Higi voolas kõikseaeg kärestikulste koskedena ja peale kahe kolme keskmise pikkusega sammu astumist lõõtsutasin juba nagu  astmaatiline eesel. Selle asemel, et aga jõuetult  kaelast saati vees liguneda tuli tavapärasest rohkemgi liigutada.

No esmalt oli vaja Täpsi sünnipäevapidu maha pidada. Ma tõesti üritasin istuda puu all varjus seljaga laste poole ja ignoreerida igasugust hädakisa, aga mõningased seigad (tark plastiliin mitte nii targa lapse juustes või kulmudes, poiste kaklus, maailma parim aardejaht* jne) sundisid siiski end aegajalt jalule ajama. Kui viimane laps lahkus, olin higist märg nagu kalts ja ainus millele mõelda suutsin, oli mõnus jahutav meri. Merre ma sain. Jahutust sealt aga eriti ei leidnud.

Seejärel tuli pühapäev, mil meie saarekesel oli kodukohvikute päev ja kuna me sel aastal otsustasime ise mitte kohvikutada, siis tuligi ette võtta kohvikute külastamine. Meie esiklaps teatas, et tema tahab minna ainult LaMuhu kohvikusse (kus saab käia absoluutselt iga päev) ja teistesse mitte ei taha, sest seal on teised inimesed ja külla on ta nõus minema ainult siis kui on kellegi sünnipäev. Talle teadaolevalt polnud aga ei Pädastes ega Paenasel sel päeval kellegi sünnipäeva. Ma ei teadnudki, et ta meil nii suur sotsiofoob on. Ainult läbi häda õnnestus ta siiski Avenüü kohvikusse meelitada. Täpike sotsialiseerus seevastu hetkega ja suhtles kõigiga nii mis jaksas.
Mps tegi ka tutvust uute ja huvitavate pillimeestega ja kiiresti pandi kokku väike pop-up bänd, millega kohvikukülastajaid lõbustada. Mütsi unustasid nad ainult maha panna. Mine sa tea, äkki oleks veel mündi või paar teeninudki. aga jah, ega mütsi saagi maha panna sellise palavusega. Võib päikesepiste saada.

Mina lõõtsutasin puu all kiviaia varjus ja üritasin mitte üles sulada. Ma pole niikuinii kunagi liigset  palavust armastanud, aga nüüd, mil olen vähemalt sama lai kui pikk**, on seda eriti raske taluda. Kohvikuretkelt koju jõudes tegin lastele jumalavallatu ettepaneku korraldada perekondlik veesõda. See ettepanek võeti hõisetega vastu. Aga leevendus oli vaid hetkeline.

Kujutage siis ette minu rõõmu, kui ma esmaspäeva hommikul kuulsin akna taga tuult mühisemas ja tundsin värsket jahedat õhku mind paitamas!


*Kuigi selles osas oli ka üks eriarvamusele jääv isik - sünnipäevalaps
** ja teadupärast olen keskmisest pikem

reede, juuli 26, 2019

Põgenev telefon

Minu telefon üritab minu juurest põgeneda. Paar päeva tagasi poetas end mereäärest tulles kõrge rohu sisse ja passis seal võimalikult vaikselt lootuses, et ma teda ei märka. Ega kohe märganudki, tükk aega pidin otsima. Täna aga üritas end rahvast täis poes massidesse ära peita. Mida järgmiseks? hüppab wc-potti ja üritab kanalisatsiooni kaudu põgeneda? Poeb kellegi teise taskusse ja palub end lapsendada? Plahvatab tuhandeks tükiks ja laseb tuulel end ära kanda?

Igatahes tundub, et on viimane aeg kõik telefoninumbrid ja pildid ja muu väärtuslik telefonist varundada...

neljapäev, juuli 25, 2019

Kuhu aeg lendab?

Seda küsimust esitan ma umbes täpselt kaks korda aastas - siis kui pudinate sünnipäev on.
Eile möödus kuus aastat sellest kui ma viimase beebi kätte sain. KUUS aastat! Ei ole võimalik. Tänaseks on see beebi kasvanud hulga suuremaks. Kuigi kui päris tõsi olla, siis kasvamisele Täps eriti ei panusta. On teine ikka veel selline väike jupike. Aga juttu on tal see-eest kolme eest. Ilmselt emmesse - pläkutab vahetpidamata.
Näiteks ükspäev mainis issi, et järgmisena ehitame talle mängumaja. Seejärel oldi sunnitud kuulama pikalt tema soovidest nii sise- kui välislahenduste osas. Ja iga kord kui ta uuesti rääkima hakkas, muutusid plaanid aina pompöössemateks. Meres asuv klaaspõrandaga maja, kus saaks kalu jälgida ja ööbida (no need, kes magamisasjad maha unustasid ja kelle vanemad peavad ära minema), kus on vaalakujuline vaip ja meritähtedega wc-pott... Viimne kui sisekujunduslik detail oli paigas.
Nädalavahetusel ootab mind ees veel üks katsumus - Täpsi  sünnipäevapidu ja ka selles osas on Täpikesel väga peened ja detailsed ideed. Näis, paljudest mul õnnestub kõrvale hiilida.

Täna aga käis meil külas minu vahmiili kõige värskem liige -väike nunnu vennapoeg (ülejäänud pere oli ka ühes). Pidas end väga viisakalt ülal.

Mina aga olen täiesti läbi omadega.