jalgrattamatkast

Saabusime tagasi järjekordselt jalgrattamatkalt. Tõrukesest tulenevalt oli minu "jalgratas" motoriseeritud ning nelja rattaga, ehk minu panus oli olla saateautojuht. Sellest hoolimata oli esimene matkapäev päris tore. Jalgratturid liikusid kiiresti kui tuul, nii et meil ei tulnudki neid enamasti kaua oodata (vahel ootasid nemad lausa meid). Külastati mitmeid kauneid mõisaid ning noorendavat allikat (jah, ma olen nüüd kümme aastat noorem, nii et kui mu juubelile tulete, siis paluks seda meeles pidada ja sapised märkused kõrge vanuse kohta endale hoida). Veskis tutvusime täpsemalt selle töömehhanismidega ning hankisin sealt endale ka veidike värsket jahu. Ongi aeg taas leiba küpsetada. Käisime ka P-järves ujumas. Kohalikud väitsid, et vesi olla külm. Kohalikud ei tea, mis asi on külm. See vesi oli täitsa soe. Ja ainult pisut märg. Soola oli muidugi vähe lisatud. Õhtu veetsime aga meeldivas seltskonnas sooja sauna ja maitsvate söökidega. Ja laps pidas ennast ka hästi üleval.
Teine matkapäev kujunes oodatust lühemaks. Ilm oli nigelavõitu. Meil autodes polnud väga vigagi, aga ratturid kurtsid, et pisut niiske on. Õnneks vaatas Mps ilmateatest, et kella kuuest alates ilm muutub ja saabub vahelduv pilvisus. No meie siis istusime katuse all, mängisime kaarte ja ootasime ilma paranemist. Paranemist ei tulnud ja no kella kuuest saabus küll vahelduv pilvisus - vihmapilved vaheldusid äikesepilvedega. Muide, uurides ajalugu selgub, et meie loendamatutest rattamatkadest on vaid üks möödunud sisuliselt ilma vihmata. Kuigi ega me päris kuivaks ka siis ei jäänud. Mulle just meeldis, et korraks me Hiiumaal ikka vihmakeebid selga panime, aga see sadu ei olnud märkimisväärne.
Sellise ilmaga ei tekkinud kellelgil suurt soovi allikaid vaatama minna ja seejärel soos telkima hakata. Seega pöörati ümber ja ratturid väntasid läbi vihma tagasi sihiks silme ees soe saun ja kuiv küljealune.
Seega sai õhtu taas veedetud meeldivas seltskonnas sooja sauna ja maitsvate söökidega. Laps ei pidanud ennast eriti hästi üleval - nimelt tabas teda keset ööd mingi suur mure ja lahke inimesena tahtis ta seda kõigiga jagada. Ma usun, et lisaks meie maja elanikele (va üksikud õnnelikud erandid, kes ilmselt olid saanud uneliivast üledoosi ja olid seetõttu meelemärkuseta) kuulis kogu alevik poisi raskest elust.
Kolmas matkapäev oli kah lüheldane ja juba varajasel pärastlõunasel ajal koguneti puuvilja tänaval, et varandust ja kallistusi jagada.
Muide, ma sõitsin ka oma 500 meetrit ikka ratttaga. Ütlemenii, et see on 500 meetrit rohkem kui möödunud aastal. Eks sellise spordiga tulebki ettevaatlik olla ja hakata väikese koormusega. Järgmisel aastal kihutan võibolla terve kilomeetri maha!
Ja ikka tore oli, kui järgneval hommikul ei pidanud kangete jalgade ja hella tagumiku pärast muretsema... Kuigi kui nüüd üdini aus olla, siis tegelikult oleks ma ikka eelistanud rattamatka ratta seljas kaasa teha.