Näiteks tahaks ma kindlasti meenutada seda päeva, mil minu keskmine laps sai 10-aastaseks. See oli üks kauaoodatud päev. Täpike hakkas minu meelest napilt peale jõule juba ettevalmistusi tegema. Koostas külaliste nimekirju ja mõtles välja kõikvõimalikke teemasid ja kibeles poodlema, et peo tarbeks kaunistusi ja muud varandust osta. Mida lähemale aga tähtis päev jõudis, seda süngemaks läks Täpikese meel. Paar päeva enne sünnipäeva helistas mulle ja nuttis telefoni otsas lohutamatult: "Bääääää, mu sünnipäeval saaajaaab, bääääääää!"
Kes ei tea, või on unustanud, siis me elame üpriski pisikeses majas, kuhu Täpikese suur sünnipäevaseltskond kuidagi ära ei mahuks. Nii, et me oleme alates lapse esimesest sünnipäevast pidanud kõik peod õues. Ja mitte kunagi ei ole peo ajal sadanud (sündimise päeval (või õigemini ööl) ka ei sadanud). No ja me oleme sellega arvestanud. Sel aastal näitas ilmaennustus aga ilmeksimatult, et sünnipäeval ja kolm päeva enne ja pärast, sajab pidevalt vihma ja kui ka vihmasadu peaks peatuma, siis ainult selleks, et rahet sadada. Lisaks muidugi on kõik see vürtsitatud äikesehoogudega.
Aga ega me siis ka papist poisid ole, et esimese ilmaennustuse peale peo ära jätame. Vastupidi. Otsisime välja telgi ja panime selle üles. Selle käigus selgus, et tegemist on paraja säästutelgiga ja hea kui ühe hooaja vastu peab. Optimistid.
Paar tundi pärast telgi püstitamist saabus see lubatud äikesevihm, kus hetkega sadas maha kogu põuase juuni vesi. Ja kui ma ütlesin, et sadas MAHA, siis ma eksisin, see sadas varikatusele, kogunes sinna parajaks basseiniks ja ületas habraste tugipostide kandvõime. Ilusa raksuga kukkus kogu kupatus kokku. Õnneks on meil lähikondsete hulgas kuldsete kätega inimesi - papa otsis välja torujupid (midagi ei tohi ära visata) ja proteesis ja toestas ja lõpptulemusena sai tugevam sõrestik kui varem. Ainult katust ma uuesti enne pidupäeva peale ei pannud, sest siis poleks öösel magada saanud, sest iga vihmakrabina peale oleks ju ette kujutanud kuidas katus taas kokku kukub.
Teine asi, mis ähvardas kokku kukkuda oli tort - Täpike nimelt nõudis, et peab olema kahekordne tort. Hea, et kümnekordset ei tahtnud. Ma ei oska ühekordsetki teha. Lisaks ei lubatud tordile mitte kui midagi sisse panna (Täps ei ole tegelikult üldse tordisõber). Keeruline ülesanne. Aga ma andsin endast parima. Kaks päeva küpsetasin ja kokkasin selle päeva nimel. Ja koristasin ja kaunistasin ja vedasin jõulutulesid mööda õue laiali - nii varakult polegi ma kunagi tulesid välja pannud (Täpsi peo teemaks oli päikeseloojangupidu ja see kestis hämarani, nii et romantiline tuledemeri käis asja juurde). Ja loomulikult telliti jälle pinjata, mis tähendas lisaks käsitööd ka.
Sünnipäevahommikul säras päike ja lubatud vihma, äikest ega rahet ei olnud kusagil. Reegel kehtib endiselt - Täpikese sünnipäeval ei saja!
Pidu ise oli suht etteaimatav - lapsed jooksid mööda õue ringi, moodustasid kampasid, läksid tülli, leppisid ära, mängisid mänge, hängisid niisama, aegajalt käisid laua ääres söömas, siis lasid jälle jalga. Vahepeal peksti pinjatat ja avati kingitusi. Kõige lõpuks mindi mere äärde päikeseloojangut vaatama. Aga pidu jättis mu küllaltki külmaks. Kallasin endale kruusi veini ja distantseerisin end peomelust. Oli päris hea puhata ettevalmistustest.
Muide, mul on puhkus. Seda tunnet pole küll veel tekkinud. Lihtsalt nagu pikk nädalavahetus, mille käigus tuleb võimalikult palju ära teha. Teha on jõutud palju, aga tegemata on veelgi rohkem. Järgmiseks tuleb teha ettevalmistusi Juulilaagri läbiviimseks. Sel aastal toimub see meie juures, nii et ettevalmistuste raske koorem toetub suuresti minu (ma tahaks öelda, et habrastele, aga see oleks selline soovunelm) õlgadele.
See kõik on pisut hirmutav. Nüüd on kuni jõuludeni iga natukese aja tagant mingi pidu või üritus, mida tuleb korraldada. Mulle vist ikka ei meeldi korraldamine.
