esmaspäev, aprill 30, 2012

Või on käed ja nägu lihtsalt pesemata?

Ah, milline imetabane ilm täna oli. Soe! Mul hakkas täitsa palav kui käru mööda sissekulunud rada* lükkasin. Varsti võib jope pealt ära visata ja oma valgele ihule ka pisut päikest näidata. Kuigi sel aastal polegi ma tervenisiti valge nagu kartuliidu. Paar veidike jumekamat laiku in ikka ka - mulle on nimelt tekkinud klassikaline noore ema päevitus (sellise, kellel on sügistalvine laps). Nimelt on minu nägu ja käelabad juba märgatavalt tumedamad kui muu ihu. Ikka sellest igikestvast vankrilükkamisest. Iga päev (kui just väga hullusti ei saja või ma kodualevist kaugel ei viibi) tatsan ma ju keskmiselt 5 km maha. Selle ajaga jõuab päike isegi minusugust peegelduva nahaga luike pisut pleegitada.

*Mul on kõik kohalikud tänavad sada korda risti-rästi läbi käidud, nii et vankrijägedest on tänavasse juba roopad kulunud. Varsti võin lihtsalt vankri maja ees rööbastele panna ning hoo sisse lükata ja käru sõidab nagu tramm või rong läbides oma tavalise marsruudi ning lõpuks jõuab ukse ette tagasi...

pühapäev, aprill 29, 2012

Järgmine olümpiavõitja

Päikesepüüdja kurdab, et ta on oma pojas ja järeltulijas leidnud tõelise sdpordivastase. No me oleme jällegi avastanud, et Tõruke on tõeline spordilemb ja paljulubav atleet (ei tea, kellelt ta selle küll pärinud on...). Igatahes treenib ta praegu aktiivselt järgmiseks (või siis äärmisel juhul ülejärgmiseks) olümpiaks. Muudkui jookseks (ise veel ei roomagi korralikult). Jalad käivad vahet pidamata. Nagu võib näha ka sellelt kummuli olevalt vidiotsilt (ausalt, ei viitsi jännata selle keeramisega).
video
Eesmärgiks on tal saada noorimaks olümpiavõitjaks. Mis alal ta seda saavutada tahab me veel ei tea. Jooksmises on ta kõva käpp,  jalad käivad nagu aurumootoriga. Maad need küll ei puuduta, aga kui pisut veel kasvab, siis ulatuvad kindlasti ka maani ja saab kohalt minema. Samas meeldib talle ka hüppamine. Ta ei hüppa küll veel väga kõrgele ega kaugele, aga see-eest palju. Nii et kolmikhüpe? Võis siis pigem kolemkümnikhüpe. Ujumises on ta ka kõva käpp. Täna rassis vannis nii, et kui poisi veest välja tõstsin, oli vannis poole vähem vett kui poissi vanni pannes.
Ühesõnaga tuleb meil siin hakkama saada tõelise aktivistiga. Peaks ta korra Päikesepüüdja juurde trenni viima. Me võime seni tema magavat last hoida...

P.S Nagu videolt näha võib, on poisil pidžaama seljas, millest võib järeldada, et käes on uneaeg. Mis tea arvate kui suur on tõenäosus, et selline aktivist järgmiseks pea padjale paneb ja õndsasse ööunne jääb?

operatiivbeebi

Peaks lapsele kuidagi vilkuri külge monteerima ja siis politseile või kiirabile või mõnele muule säärasele maha ärima. Sireen igastahes töötab imetabaselt.

neljapäev, aprill 26, 2012

alternatiiv virelitele

Kui nüüd õnnestuks Tõruke kuidagi niimoodi süsteemi ühendada, et tema siputamisest ja rabelemisest tekiks elekter, siis võiks Ida-Virus vabalt ühe elektrijaama kinni panna ja ülejäänud elektri kalli raha eest maha müüa. No jalad käivad kõikseaeg nagu üritaks kusagile joosta (ise ei roomagi veel korralikult). Täna vannis avastas lõpuks ka, et kui käte jalgadega vehkida, siis tekib huvitav sulin ja plädin ja siis rabas nii et terve vannituba lainetas. Endal oli saeljuures väga keskendunud ja tõsine nägu. Ega ta siis nalja pärast sulistanud. Tal näis sellega mingi tõsisem plaan olevat. Ja kui kriiskamisest saaks energiat toota, siis viimase kahe päeva tulemusena oleks ilmselt kogu Euroopa energiavajadus järgnevaks kolmekümneks aastaks tagatud... Mitte, et ma kaebaks, aga lihtsalt muretsen, et kui see nii jätkub, siis peagi olen täitsa kurt.

Ja jätkame sootuks uuel ja ornitoloogilisel teemal. Meie suurimaks plaaniks on teid harida ja õpetada lihtsaid linnukesi ära tundma (vt ka väike linnukeste välimääraja). Hiljuti demonstreerisin teile kuldnokka. Täna võite tutvuda sellise rõõmsa linnukesega nagu punarind. Siin ta on:

pühapäev, aprill 22, 2012

paha lugu küll

Minu blogisse on jõutud otsides lahendust probleemile: "klaasipuhastusvedelik jahutusvedeliku paagis".
No mis ma oskan kosta... vähemalt on selle otsinguga siia blogisse jõudnud isikul nüüd puhas jahutussüsteem. Ma kujutan tegelikult ette kuidas see probleem võib tekkida - mul on ka autos nii jahutusvedelik kui klaasipesuvedelik roosat värvi. See aga ei tähenda, et ühega võiks teist asendada. Ainult värv ei loe. Nii et kuulake vanemaid ja targemaid ning lugege ikka pakendi pealt ka, mis seal kirjas!

Talgud Lööne soos

Sel nädalavahetusel toimusid traditsioonilised Mpsi puisniidu riisumise talgud. Õigemini tulenevalt niisketest ilmastikuoludest oli tegu pigem puissoo rehitsemise talgutega. Hoolimata mudastest ning vesistest oludest ilmus kohale taal üllatavalt palju entusiaste. Ma igal aastal imestan, et tullakse, aga juu siis on Mpsi veenmisoskus parem  kui minu :P*. Igastahes oli tore näha jälle üle pika aja.
Minu riisumised jäid sel korral küll lühikeseks. Nimelt andis Tõruke mulle kiiresti hea vabanduse tööst kõrvale hiilimiseks. Seejärel hakkasime tegelema sellega, mis ikka paremini välja tuleb.  Õpetamisega. Tõruke muudkui laitis, et äi-äi-äi, nii küll ei lähe, ja mina kiitsin muudkui takka ning targutasin erinevate riisumisvõtete heade ning halbade külgede üle.

 Ilm oli üllatavalt soodne, kuigi varasemalt lubas ilmateeade et sajab vihma ja saartel ning rannikul võib hooti tulla ka pussnuge.

Muide, meie poeg ja järeltulija sai pooleüheseks (või siis veerandkaheseks, kuidas kellelegi). Selle puhul kinkisime talle õunapuu. Minu arvates on oluline, et lapsel oleks oma õunapuu. Minul oli*. Olgu olgu, minu oma on õega kahe peale ja jänes sõi pool sellest ka ära, aga ikkagi oma!
Kooki sai ka sünnipäeva puhul. Tõsi, küünlad jäid koogile panemata, sest selleks ajaks kui selle söömiseni jõuti, oli poisil juba uneaeg. Ta ise küll seda ei arvanud, nii et selle asemel, et sõpradega saunas istuda ja juttu puhuda sain ma poolteist tundi last magama kiigutada. Oh emaks olemise õnne ja rõõmu***.
Panen siia ühe foto sünnipäevalapsest ka
Ta on pisut häbelik ja ei taha pildile jääda. See-eest on mul nüüd objektiivil varbajälg. Sellepärast tuligi kuldnokk pisut udune:
Sellegipoolest on tegu minu parima linnupildiga läbi ajaloo. Vot kus on alles värvid sel mustal linnul... Ja mina kurdan, et meie linnukesed on nii plassid.

* Teate küll millisele häbiväärsele punktile ajaloos ma järjepidevalt vihjan
** Täpsuse huvides, see on siiamaani alles. Meil ei ole kombeks karistada õuna/ploomi/kirsipuud väljajuurimisega sellel vähetähtsal põhjusel, et ta on äbarik või ei kanna niiiii palju kui tema eesrindlikumad kaaslased.
*** Tegelikult on õnne ja rõõmu ikka ohtralt. Piisab vaid hambutust naeratusest ja juba hakkavad raskused ununema. Valu ja lihaspinge muidugi ei unune. Siit ka väike broneering - laisik, kui ma sind järgmisel korral näen, siis luban sul lahkelt pisut minu õlgu-selgu mudida.

kolmapäev, aprill 18, 2012

Siililegi selge

Aga mina nägin täna selle aasta esimesi ülaseid õitsemas. Ja selle aasta esimest siili nägin ka. Teate ju küll, mida vanarahvas kevadiste siilide kohta ütleb...

laupäev, aprill 14, 2012

Harjutame kodutüliks

Mina lõhkusin üleeile taldriku, Mps eile klaasi. Mis järgmiseks? Loodan, et supitirin jääb terveks.

reede, aprill 13, 2012

Sünnipäevapiknik ning matkahooaja avapauk

Mul oli eile sünnipäev. Aga kuna eile oli paberite järgi ilgelt tuuline, siis lükkus traditsiooniline sünnipäevapiknik tänasesse. Paberite järgi oli täna imeilus ilm. Ilmavana ilmselt neid pabereid näinud polnud, sest kuigi oli tuulevaikne, siis tibutas mingit märga vedelikku. See aga kolme vaprat piknikulist ei takistanud. Pakkisin piknikukoti ning lapse autosse ja kihutasimegi Kübassaarde.
Traditsiooniline sünnipäevapiknik oli sombusest ilmast hoolimata traditsiooniliselt tore. Lõime mere ääres kivi peal piknikuplatsi üles. Sõime singileibu ja kooki ning vaatasime kuidas üks näljase näoga hüljes meid vaatas. Ilmselt vaatas, et mis me teda vaatame.
Selle pisukese rännakuga sai selle aasta matkahooaeg avatud. Kahtlustan, et Tõruke võtab pisut meie hoogu maha, kuid loodan siiski, et ta täielikult pidurit peale ei tõmba. See muide oli Tõrukese esimene minimatk. Ta pidas ennast väga eeskujulikult üleval, hoolimata vihmast ja raputamisest. Tagasiteel jäi kõhukotis lausa magama. Tõrukest peab ju varakult harjutama, sest arvestades tema ema rännulembust ning isa loodusarmastust, ei ole tal suure tõenäosusega matkadest ja väljasõitudest pääsu.

neljapäev, aprill 12, 2012

Šokolaadine auto

Viisime auto korralisse hooldusesse. Tagasi saime hooldatud auto ja kaks šokolaadi. Kas pole tore. Selle raha eest, mis nad selle õlitamise ja pirnivahetuse eest võtsid oleks muidugi päris korraliku hunniku šokolaadi saanud. Aga ega ma kurda. Mulle maitseb šokolaad väga. Ja kaks on hulga parem kui üks ja veel oluliselt parem kui mitte ühtegi. Muidugi nad oleks võinud ühe šokolaadi endale hoida ja selle asemel näiteks mu auto puhtaks pesta ning salongi tolmuimejaga üle käia. Auto näeb praegu seest välja nagu oleks seal viis aastat snäkke krõbistavaid lasteaiaealisi lapsi sõidutatud.
Aga kui kellelgi  hirmsasti meeldib autot puhastada, siis mul on üks väike räpane sõiduk pakkuda. Töö eest tasun šokolaadis.

Garderoobiprobleemid

Käisin eile linnas ja ostsin endale teksad. Ei. Ma ostsin endale lausa kahed teksad!!!
Nüüd on mul garderoobist puudu veel järgmised esemed:
* Mõnus suvekleit (viimati pealinnas leidsin peaaaegu sellise, mis mulle sobis, aga kui hinda vaatasin, siis selgus, et niiii hästi ta nüüd ka ei sobinud)
* Little black dress
* Mõni kena pluusike, mida oma teksadega kanda. Vanad pluusid on kõik rinnust kitsad - imetava ema rõõmud.
* Trikoo
* Plätud, varbavahed või mõned muud mõnusad kergesti installitavad suvejalatsid
* Tenkad (loe: mõnusad vabaajajalatsid)

Nagu näete on minu  garderoobiunistused valdavalt suvele suunatud. Eks ootus ole sees, see külm tuul hakkab ära väsitama tahaks juba sooja merre lainetesse hullama.

teisipäev, aprill 10, 2012

Täna puhub õues ilge tuul. Pidin triikraua vankrisse panema, et tuul seda minema ei viiks.

pühapäev, aprill 08, 2012

Oh sa pühade muna!

Jõudsid pühad ka meie maale. Jänes tõi. Paistab, et ta on ise selle üle päris uhke. Istus teine sellise tähtsa näoga aknalaual justkui teatades, et mis munete, tulge koksima!
Ei munenud. Ootasime, et kõik see pere ilma pealt jälle kenasti koju tuleks. Lõpuks tuligi. Sel aastal olin targu varakult varunud ohtralt koorerikkaid sibulaid. Eelmistel aastatel sai munadepühade eel ikka poes neid ilusasti siledaks kaabitud sibulaid vaadatud. Sel aastal olin hästi varustatud. Lisaks traditsioonilisele sibulaakoortega värvimisele katsendasime uuenduslikult ka külmutatud mustikatega munade kirjamist. Tulemus oli minu meelest täitsa esinduslik. Isegi kui ma väga palju mustikaid ei raatsinud panna.
Tõrukesele kahjuks ei ole veel päris hästi aru saanud kuidas neid mune süüaksegi.
Ja kui päris aus olla, siis ega talle mune muuks kui koksimiseks (või siis limpsimiseks) ei antagi. Isegi mitte mustikatega värvituid. Selle asemel anti talle mustikapüreed ilma munata. Ütleksin, et sõi ja kiitis, aga siis ma valetaks. Tegelikult sõi ja riidles. Riidles siis kui rohkem enam ei antud.

kolmapäev, aprill 04, 2012

Linnas lõbutsemas

Käisime täna linnas.
Kõigepealt näitasin arstile alieni, kes minu käe sees elab. Arst vaatas ja ütles, et ta pole nii ilusat ja vahvat tulnukat varem näinud. Eks ta ole, isegi tervisehädad on mul maailma paremad. Muret  tunda ta ei soovitanud, vaid soovitas tulnukaga hästi läbi saada ja talle pai teha. Samas ütles ta mulle, et ma nägevat väsinud välja ja arvas, et äkki hemoglobiin kehva. Ma ei hakanud mainima, et väsimus võib tuleneda sellest,et üks väike poiss hommikuti piisavalt magada ei lase. Lasin hoopis veidike verd võtta. Vampiiribeebid tahavad ka süüa.
Meditsiinilised mured lahendatud, läksime Laisikuga tittesid jalutama. Õigemini tited jalutasid meid, sest  meie olime ju need kes kõndisid. Tegime linnale peaaegu tiiru peale. Tundub, et oli suur linn, sest jalutuskäigu tulemusel tekkis mul soki sisse hiiiigelsuur auk ning varba peale paar päris nunnut villi.
Kui üks kahest vankrist oli taas kolmerattaliseks sõidetud otsustasin, et aitab ja läksin vormistasin Milli oma nimele. Nüüd olen siis ametlikult ka autoomanik. Enam ei astu ma sammugi jala.
No ja kui auto oli käes haarasin Mpsi ja Tõrukese pardale ning kihutasime SPA-sse. Peab ju poisile varakult veemõnusid tutvustama. Vähemalt üks tema esivanematest on ju hülgerahva tõust ning vanu peretraditsioone järgides ei saa ju lapsest ometi veepõlgurit kasvatada. Kuna meri on hetkel veel pisut külm, siis pistsime ta sooja mullivanni. Rääkimata sellest, et meil oli privaatsaunad ja privaatmullivann, oli meil tegelikult terve privaatSPA. Poisile vees meeldis. Mõnules vannis nii mis jaksas. Natuke pladistas ka, aga eelistas siiski niisama vees vedeleda. Arvan, et seda võiks teinekordki korrata.

esmaspäev, aprill 02, 2012

Killukesi lähiminevikust

Tõruke üritas eile meile aprillinalja teha ja väitis, et ta oskab roomata. Tegelikult ei oska. Aga et asi veidikenegi usutavam oleks ukerdas ta nagu ussike põrandal ringi ja liikus isegi üllatavalt palju edasi. Peaaegu et pettis ära.

Mõned päevad tagasi täitus mul neli aastat sellest päevast kui ma oma seitsme asjaga siia sisse kolisin. Sel puhul pakkisime taas seitse asja (millest viis olid Tõrukese omad) ja põgenesime kodust.

Ja veel mõned päevad tagasi ostsin ma endale auto. Tegin kõik hoiupõrssad tühjaks, viisin pudelid ära, raputasin sukasääred tühjaks, laenasin veidike lisaks ning ostsin Milli välja. Nüüd on veel paar paberit korda ajada ja võib väita, et auto on täiesti minu. Või siis poolenisti. See juriidiline probleem pole veel lahendatud.