#Jutujaht. Ma jätan järgmise vahele, tehisintellekt võtab üle

Seekordne jutujahi jutuke on otse elust maha kirjutatud.

----------------------------------------------------

Maailmaparandaja vaatas oma tegemata tööde nimekirja ja otsustas raske südamega, et järgmise jutujahi peab ta vahele jätma. Ei ole midagi teha, inimvõimetel on lõppude-lõpuks piirid ja ööpäevas on ainult 24 tundi.  Kuidas peaks ma jõudma 8 tundi magada, 8 tundi palgatööd teha, pakkuda taksoteenust, koristada, kokata, lapsi kasida ja kasvatada, täita oma teetassi ja siis veel kirjanikku mängida. Eriti kui selleks viimaseks mingit annet pole ja jutukesed tuleb pastakast välja pigistada kui... kui... kui millestki, mida on väga raske pigistada. Ehk siis kuidagi ei kipu ajast välja tulema. 

Aga kas peabki kõike ise tegema? Me elame ju ometigi tehnoloogiaajastul. Las tehisintellekt võtab üle! 

Mõeldud tehtud. Maailmaparandaja toksis interneedumisse kiired otsingusõnad ja juba oligi leidnud äärmiselt usaldusväärse (või siis mitte) jutukirjutaja. "Kirjuta minu eest jutt!" klõbistas Maailmaparandaja  kärmelt. "Jah, täitsa vabal teemal! Näita, mida sa oskad! Anna mulle meistriteos!"

Enter.
Ekraanile ilmus järgmine jutuke:

Two Delightful Uncles Sleeping to the Beat

A Short Story
by  https://www.plot-generator.org.uk/

Reginald Bishop looked at the crumpled record in his hands and felt concerned.

He walked over to the window and reflected on his quiet surroundings. He had always loved quiet Liverpool with its ashamed, annoyed arches. It was a place that encouraged his tendency to feel concerned.

Then he saw something in the distance, or rather someone. It was the figure of Sally Smart. Sally was a violent lawyer with beautiful ankles and pointy fingers.

Reginald gulped. He glanced at his own reflection. He was a malicious, understanding, wine drinker with wobbly ankles and hairy fingers. His friends saw him as a petite, powerful painter. Once, he had even helped a horrible toddler cross the road.

But not even a malicious person who had once helped a horrible toddler cross the road, was prepared for what Sally had in store today.

The moon shone like jogging tortoises, making Reginald puzzled.

As Reginald stepped outside and Sally came closer, he could see the rough smile on her face.

Sally gazed with the affection of 7943 stable knowing koalas. She said, in hushed tones, "I love you and I want love."

Reginald looked back, even more puzzled and still fingering the crumpled record. "Sally, yabba Dabba Doo," he replied.

They looked at each other with cross feelings, like two gleaming, gloopy goldfish sleeping at a very charming wake, which had trance music playing in the background and two delightful uncles sleeping to the beat.

Reginald regarded Sally's beautiful ankles and pointy fingers. "I feel the same way!" revealed Reginald with a delighted grin.

Sally looked sneezy, her emotions blushing like a kindhearted, kaleidoscopic knife.

Then Sally came inside for a nice glass of wine.

THE END

Maailmaparandaja jõllitas õudusega ekraani nagu heasüdamlik kaleidoskoopiline nuga.

"Kuu paistis nagu sörkivad kilpkonnad..." Miiiida? Issver, milline rämps! Viimane kord, kui lasen tehisintellektil jutujahi üle võtta. Järgmisel korral kirjutan ise ja las tehisintellekt teeb midagi muud. Kasvatab lapsi või küpsetab kukleid.

#Jutujaht. Väga toores toorik

 „Inimesel ei ole hea üksi olla,“ pomises vana mees habet sügades ning keerutas mõtlikult sõrmede vahel toorikut. No see oli ikka täitsa toores toorik alles. Mitte kusagilt otsast ei andnud aimata, mis sellest tulema peaks. Meistri enda nägemus oli küll selge – ta tahtis luua väärilist abilist, mis täiustaks ja täiendaks varemloodut. Aga teate ju küll kuidas nende loomeinimestega tihti juhtub – visioon on imeline, aga kui aeg on kavandatud täiuslikkust reaalsuseks vormida, siis takerdub protsess tüütutesse pisiasjadesse.

Just nagu praegu - soovitu tegemiseks oli selgelt liiga vähe materjali. No sellest ei jätkuks mitte kuidagi täiskomplekti vormimiseks. Aga rohkem poleks ka võtta saanud. Ressurssidega tuleb kokkuhoidlikult ümber käia, sellest oli Meister juba kolmandal päeval aru saanud.

Samas, ega siis materjalipuudust olnud, lihtsalt originaalosi oli vähe. Teisalt, b-varuosi oli laual kuhjaga. Need olid  kuuenda päeva ülejäägid, mis olid varasemalt kõrvale heidetud ja looja ei olnud kindel, kas moraalselt ikka kõlbab neid kasutada, aga samas õilsa eesmärgi nimel...

Vanake põrnitses veel veidi toorikut, sügas sellega mõtlikult habet ja rehmas lõpuks käega. „Ähh, kes see ikka aru saab...“ Ta sobras enda ees laual vedelevas kondikuhjas kuni näppu jäi miski, mis meenutas väga mao kolpa. „Miks ka mitte,“ muigas Meister seda Aadamalt võetud küljeluu külge sobitades „õieti on see omamoodi naljakas.“

 ____________________

Seekord sai selline jumalavallatu lühike lühijutuke toorest toorikust.

Mõte tuli ühel õhtul rampväsinuna tuntud  vanasõna* peale mõeldes. No et mitte ainult liha minu lihast vaid kõiksugu elukate anatoomi kokku. 

Teiste toorikud ja valmikud on koondatud siia.

*Kui oled päev otsa virk nagu mesilane ja tugev kui härg, lõhud tööd nagu hobune ja õhtuks oled väsinud kui koer - siis peaksid sa loomaarsti juurde minema – võib-olla oled sa eesel.

# Jutuhaht. Proovis igaks juhuks veel kord selga

Appi, appi,  jutujahi tähtaeg oli eile. Ma olen lootusetult hiljaks jäänud. Ja see pole isegi minulik. Tahaks vabandada, et jõulud ja jõle palju tööd ja ikka samas vaimus edasi, aga kellele neid vabandusi vaja on? Juttu on vaja! Või noh, ega seda juttu ka ju tegelikult kellelegi otseselt vaja pole... 

Kõigest hoolimata asun peale jahihooaja lõppu ja keset suurt jõulurahu ikkagi (sala)küttima. Mitte püssi ja püüniste, vaid klaviatuuriga. Tümitan juttu kuni ta oimetult maha langeb ja vaikselt lebama jääb ja siis lohistan koopasse.

Teiste jutte saate lugeda siit.

__________________________________

„No mida küll jõulupeole selga panna!“ ohkas Ilme raskelt.

Ta oli kõik oma peenemad hilbud voodi peale laotanud ja põrnitses neid tusaselt. Kleite oli ju palju, aga ükski ei tundunud õige olevat. Võtame näiteks selle õrnast siidist õhulise ja lendleva kleidikese. See oli üks Ilme lemmikutest. Ta tundis end selle paitavas embuses alati poole nooremana ja kleidi mahe värviküllus tegi tuju alati rõõmsaks. Jõulupeol oleks seda aga kohatu kanda. Sama lugu oli õunapuuõiekarva roosa tüllkleidi ning erksavärvilise liblikamustrilise ratasklošš seelikuga. Etikett nägi jõulupeo jaoks ette kindlaid reegleid ja lilled ning liblikad olid välistatud.

„Võibolla see must maani kleit? See on soliidne ja pidulik, kuigi pisut sünge. Must pidavat kõhnemaks ka tegema,“ mõtiskles Ilme ja puges kleidi sisse. Ta vaatas end peeglist. Keeras ühe külje ette ja siis teise, aga ikkagi ei jäänud rahule. Otseselt midagi halba ju öelda polnud, aga ega seda õiget jõulupeo meeleolu ka ei tekkinud. Ei, ei, siia pimedasse aega on vaja midagi helgemat!

Järgmiseks proovis Ilme selga rangelõikelist valget kostüümi. See oli ju tegelikult ilus oma tagasihoidliku sädeluse ja minimalistliku joonega. Piisavalt pidulik, aga samas mitte ülepakutud. Ainus häda oli selles, et alles eelmisel  aastal oli ta sellega jõulupeol käinud ja võis päris kindel olla, et mõned teravama keelega prouad poetaks kindlasti paar kibedat kommentaari selle kohta. Ilme ohkas ja riputas kostüümi riidepuule.

Vanasti oli lihtne. Siis oligi enamustel vaid üks kleit. Kõik jõulupeod sai sellega maha peetud ja kellelgi polnud midagi ütlemist. Olid alles mõnusad ajad. Aga hei, see kleit on ju endiselt kusagil alles. Huvitav, kas läheb üldse selga?

Veidikese otsimise järel leidiski Ilme ilusasti ära pakitud kleidi. See oli samuti valge, kuid pehme ja kohev nagu vahukooretort. Paar õmblust ragisesid veidi kui Ilme kleiti üle pea sikutas, aga selga ta selle sai. Koos kleidiga tulvasid tagasi ka mälestused ammustest ilusatest aegadest. Küll sai selles kleidis omal ajal jõulupidudel tantsitud! Ilme tegi paar tantsusammu ja keerutas end peegli ees.

„Ah, keda ma petan. Selle kleidi ajad on ammu läbi. Lõige on vanamoeline ja valge värvgi koltunud. Sellisega ei saa ju peole minna.“

Ilme pakkis kleidi uuesti siidpaberisse ning pani kastiga kapi otsa tagasi. Ehk läheb kunagi jälle moodi. Või siis saab aastate pärast lastelastele näidata, milliseid hilpe vanasti kanti.

Aga mida ikkagi selga panna? Võibolla ikka see must kleit, kuigi ta nägi selles välja kui leinav lesk. Ilme proovis kleiti igaks juhuks veel kord selga ning jõllitas tükk aega mornilt peeglit.

Ilme ohkas juba ei tea mitmendat korda selle õhtu jooksul. Tegelikult ei olnud üldse mingit tuju jõulupeole minna. Parema meelega istuks lihtsalt kodus, jooks kuuma teed ja ootaks kevade saabumist. Ta tõmbas uuesti jalga oma hallid, veidi kottis kodused retuusid ning peale lohvaka ebamäärast pruunikat tooni kampsuni ning hakkas peokleite kappi tagasi toppima. Jõuludeni on veel paar päeva aega, küll jõuab mõelda.

...

Maie vaatas aknast välja ja ohkas: „Näe, jälle hakkas vihma sadama. See ilmataat ei suuda ka ära otsustada, mida ta tahab. Kord külmetab, siis sulatab, siis tuleb laia lund ja hetk hiljem ladistab vihma. Ilmataat või asi. Otsustusvõimetu kui eblakas naisterahvas.“

 

# Jutujaht. Kuidas suhelda keeruliste inimestega

"Vabandage, kas tohib teid tülitada ühe küsimusega?" 

Hallipäine meesterahvas seisis Tixi laua ees ja keerutas käes pisut võidunud soni.

Naine tõstis pilgu arvutiekraanilt ja vaatas, kes teda seganud oli. Ta hindas meest pikalt, vedas isegi ninaga õhku ja krimpsutas seda kui kerge higilõhn sõõrmeisse tungis.

"Mille eest MINA vabandama pean?" turtsatas naine. "Kas te siis ei näe, et mul on kiire? Minge oodake seal eemal!"

Mees vabandas, ning läks istus seina ääres olevale pingile.

"No käib siin ka ikka igasuguseid," pobises Tixi just nii valjult, et see kindlasti ka meheni jõudma pidi. 

Ta tõstis veripunaseks võõbatud huultele kohvitassi  kirjaga "Please feel free to shut up!" ning pööras pilgu jälle arvutiekraanile. Ekraanilt naeratas talle vastu endine klassiõde, kes näis viibivat kusagil järjekordsel lõunamaareisil.

"Eputaja," mõtles Tixi. Huvitav, kust ta selle raha kokku ajas? Kindlasti ujus mingi abielumehe külje alla. Kuigi, kes teda tahaks. Ta on ju kole nagu öö. Pigem on maksupettusega raha kokku ajanud. Ta oli juba kooli ajal selline salalik. Ei lubanud enda pealt maha kirjutada ega midagi. Peaks Maksu- ja Tolliametile väikese vihje andma.

Tixi keris edasi ja järgmisena ilmus ette Aadu pilt, aga sellel naine isegi ei peatunud, sest nii matslike inimestega ei olnud tal midagi ühist. Nad olid kunagi ammu koos lõunatanud, aga Aadul polnud olnud plaaniski naise eest maksta. Mats, mis mats. Ja Tixi oli veel ekstra suure koogitüki magustoiduks võtnud. Sellise, mida ise osta ei raatsiks. Üks korralik mees ikkagi maksab naisega kohtingule minnes.

No võibolla polnud see traditsiooniline kohting. Nad olid sattunud ühe konverentsi  ajal koos lõunatama, aga see ei loe. Ikkagi labane käitumine.

Tixi keris aga edasi. Oh, näe, töökaaslane Paul, va šovinistlik siga, oli ka uue pildi üles pannud. Näe, neil on hõbepulmad olnud. Huvitav, kas ta naine siis ka nii õnnelikult naerataks kui teaks kuidas ta mees teistele ligi ajab... 

"Vabandust. Kas te leiaksite hetke aega. Mu buss läheb 20 minuti pärast, see on täna viimane. Ja mul oleks väga vaja..."

"Issver küll! Kas mina koostan teie arvates bussigraafikuid või?" katkestas Tixi turtsakalt meesterahvast, kes oli taas arglikult lähemale nihkunud. "No mis siis nii tähtsat on?" 

"Mulle öeldi, et see taotlus tuleb siia tuua," lausus mees ning ulatas Tixile üle laua  hallika paberi.

"Isikut tõendav dokument!" nähvas naine.

"Vabandust?"

"Esitage isikut tõendav dokument. Või peate end nii kuulsaks, et peaksin teid nägupidi tundma?

"Jah, ei, kohe otsin," hakkas mees põuetaskust rahakotti kobama. Läks veidi aega enne kui ta id-kaardi kõikvõimalike panga- ja kliendikaartide vahelt üles leidis.

Tixi võttis pakutud kaardi vastu ja lausus ise demonstratiivselt silmi pööritades: "Teil pidi ju kiire olema..."

Heitmata pilkugi lehele (ega ka id-kaardile), lõi Tixi paberile rasvase templi, tõstis selle laual teise hunnikusse ning lausus masinliku häälega: "Taotlus vaadatakse läbi kahe nädala jooksul. Kui esineb puudusi,  tuleb teil esitada uus taotlus."
"Ehk saaksite kiirelt pilgu peale visata, ega mõni viga silma ei hakka. Saaksin kohe ära parandada. Vaadake, mul on väga raske linna tulla ja selle asjaga on tiba kiire," selgitas mees närviliselt.

"Taotlus vaadatakse läbi kahe nädala jooksul. Millest te aru ei saanud? Erakonsultatsioonide eest mulle lisatasu ei maksta. Head aega!" 

Tixi pööras pilgu taas kuvarile. Kuhu ma jäingi? Ahjaa, Paul. Ma vist peaks ta naisele rääkima, millega ta kallis abikaasa väljaspool kodu tegeleb. Mõni päev tagasi, kui ühel ajal tööle jõudsime, avas ta mulle ukse ja teatas, et daamid ees. Mitmes sajand meil on? Ma olen kindel, et tegelikult tahtis ta vaid minu tagumikku inspekteerida. Sellist käitumist ei saa üks endast lugupidav naine küll taluda. Eks ma ütlesin talle ka seda hommikul kohvinurgas. Ja ikka nii, et kõik kuuleks, millise nilbe selliga koos tuleb töötada.

Telefon helises. Tixi ootas veidi, et ehk lõpetab ära, kuid helistaja oli visa.

"Jah?" kähvas naine torusse.

"Tere Tiina," kostis pisut summutatud hääl. See oli Marje personaliosakonnast. "Ma loodan, et saad rääkida."

"Kiire ju on, aga kui sa käbedalt teed..." venitas Tixi, kellele sugugi ei meeldinud kui tema pärisnime kasutati. See oli nii igav.

"Vaata, me siin paneme kokku järgmise kvartali koolitusprogrammi ja uurime, milliste koolituste järgi vajadust tuntakse."

Tixi elavnes. Talle meeldisid väga koolitused. Eriti mõnes pealinna SPAs või konverentsikeskuses toimuvad mitmepäevased üritused. Seal sai alati hästi süüa ja tööd ka ei pidanud tegema. Tihti õnnestus poole koolituse pealt juba jalga lasta ning poodides päevaraha laiaks lüüa. 

"Jaa, koolitust oleks hädasti vaja. Näiteks sellist, kus õpetatakse kuidas suhelda keeruliste inimestega. Sa ei kujuta ette kui palju selliseid siin käib. Alles käis üks haisev vanamees ja nõudis, et ma tema taotlust kiirkorras menetleks, kuna muidu jääb bussist maha. Ostku endale auto, jumal küll."
"Kummaline, et sa seda mainisid," lausus Marje teisel pool toru. "Meil siin on just üks huvitav pakkumine laual, kus praktiliste näidete põhjal õpetatakse kuidas keeruliste inimestega hakkama saada. Meid paluti tungivalt, et saadaksime vähemalt ühe rikkaliku pagasiga inimese. Me mõtlesime kohe sinu peale. Aga see on mitmepäevane, tuleb ilmselt töölähetusena vormistada... Samas oled just õige inimene, nii et kui sa väga vastu ei ole..."

"Pange mind kirja!" 

"Oled sa kindel, et..." alustas Marje.

"Loomulikult!" turtsatas Tixi ning viskas toru hargile.

 "...oled nõus praktiline näide olema?" lõpetas Marje lause juba piiksuvale telefonile.

---------

Sel korral ei ole autobiograafiliste sugemetega. Vist. Ma vähemalt väga loodan. Ma üritan olla igati hea ja abivalmis ametnik, aga ikkagi tunnen vahel puudust koolitusest, et kuidas suhelda keeruliste inimestega.

Aga ajujaht keerulistele inimestele on avatud ning kütiliini saak on leitav siit.

#Jutujaht. Ja muidugi aitäh hea sõna eest

Alguses oli sõna.

Kust see tuli? Ei tea. See oli justkui koguaeg olemas olnud. Nagu lootusekiir kesk pilkast sõnatust. See oli hea sõna. Väike, kõigest paar silpi, aga hea. Seda oli tunda. Sõna oli soe ja pehme ja kütkestav. Helisev. Just helisev! Võis tunda kuidas see kogu ümbruse vibreerima pani ja igast võnkest sündis uus sõna. Sõnad kogunesid punti, võtsid rivvi, moodustasid lauseid ja lugusid.  

Igal sõnal oli oma kõla. Mõnikord tekkis sõnadest harmoonia. See võnkus läbi aja ja ruumi ning kõikjal tärkas elu. Selgus, et tühjus ei olnudki tühi, vaid täis uinunud mõtteid, mis ootasid äratamist. 

Teinekord aga kriipisid sõnad üksteise vastu, põrkasid kokku, läksid puntrasse ja sassi. Ka need sõnad levisid, kuid tõid kaasa kaost ja hukku.

Ometigi olid need samad sõnad. Head sõnad.

Mõnikord juhtus aga nii, et sõnad ei hakanudki helisema. Ükskõik, mispidi neid ritta laoti. Ei midagi. Sõnad maigutasid hääletult nagu tummad kalad ja pudenesidlõpuks vaikselt tolmuks.

Just nii juhtus Maailmaparandaja neljanda jutujahiga. Antagu andeks, et hea sõna (aitäh selle eest) raisku lasin.

------

Teistel läks paremini. Lugege neid siit.

#Jutujaht. Loodame, et nii siiski ei lähe

 „Piia, tule ruttu, teeme sulle patsi!“ kostus elutoast ema kärsitu hääl. Piia tõmbas teki üle pea. Juba see, et hommikuti üle mõistuse vara tõusta tuli, oli karjuv ülekohus. Päeva alustamine juustest sikutamisega oli aga ju sulaselge inimeste piinamine. Täielik ebaõiglus. Just, nii ongi! Ants ei pea üldse juukseid kammima, aga vot Piialt nõutakse seda. Iga hommik muudkui üks ja sama jutt. Piia, kammi juukseid! Piia, teeme patsi! Samal ajal võib Ants rahulikult magada. Nojah, Antsul on nii lühikesed juuksed, et neisse ei saakski patse teha, aga see ei ole praegu üldse oluline.

„Tule nüüd, sa jääd niimoodi kooli hiljaks!“ ema seisis lastetoa uksel, käed ähvardavalt puusas.

Piia pistis unise pea teki alt välja. „Emme, kas peab? Keegi minu klassis ei käi enam patsidega. Ega me mingid lasteaia tited enam pole.“

„Mind ei huvita, kuidas teised käivad. Minu laps ei lähe kooli nagu mingi Karva-Mari! Tule nüüd, ma kammin su juuksed ära!“

Piia ronis torisedes voodist välja, trügis emast mööda ning lukustas end vannituppa. Läbi ukse võis kuulda summutatud häält: „Ma olen juba suur tüdruk ja kammin ise! Sa sikutad nii valusalt!“

„Olgu, aga ära end vannituppa unusta. Peame viieteist minuti pärast juba minema hakkama.“
Piia näitas oma peegelpildile keelt, võttis ohates juukseharja ja asus oma pikki kuldseid kiharaid harjama.

„Ai! Ära tee!“ kostus järsku tasane hääl.

Kes see veel oli? Piia vaatas vannitoas ringi ning piilus isegi mustapesukorvi. Seal polnud kedagi. Ta kehitas õlgu ja hakkas uuesti juukseid kammima.

„Lõpeta ära, see on valus!“ piiksatas hääl taas.

„Kus sa oled? Kes sa oled?“ küsis Piia imestunult.

„Minu nimi on Pusanna ja ma olen siin samas, sinu juuste sees. Palun pane see kole asi käest, see teeb haiget.“

Piia vaatas tähelepanelikumalt oma juuksepahmakat ja nägi üht imepisikest karvast tegelast teda haledate silmadega piidlemas.

„Oi kui armas sa oled!“ kilkas Piia. „Aga kust sa siia said?“

„Tuul tõi,“ piiksatas väike tegelane.

„Mis mõttes tuul tõi?“ ei saanud Piia aru.

„Mäletad kui sa eile õhtul koos sõpradega õues kulli mängisid? Mina kössitasin läheduses ühe tokerja peni seljas ja märkasin kui ilusasti su juuksed tuules lehvisid. Hüppasin möödakihutava tuuleiili kukile ja lasin end otse sinu pähe kanda. Ja siin ma nüüd olen. Palun ära aja mind ära. Keegi ei armasta mind. Ükskõik kuhu ma lähen, ikka peletatakse mind kammide ja harjadega minema.“

„Ära karda,“ lausus Piia, „minu juures võid end üsna kindlalt tunda! Ma ka ei salli kamme.“
„Piia, hakkad sa juba lõpetama?“ kuuldus ukse tagant ema kärsitu hääl.

„Oi ei, ema ei luba mul ju kammimata kodust välja minna,“ meenus Piiale kurb tõsiasi.

„Sa silu juukseid ainult pealtpoolt, ma peidan end siia alla ära, siis ei märka ema midagi,“ andis Pusanna head nõu.

Ja nii Piia tegigi. Ta tõmbas harjaga paar korda üle pealae ja sõlmis kiharad kiiresti lohakaks hobusesabaks ja seadis end kooli poole teele. Pusanna aga seadis enda patsi sisse mõnusalt sisse ning hakkas vaikselt endale pesa punuma.

Väike Pusanna osutus lõbusaks seltsiliseks. Aegajalt kõdistas ta Piiat kõrva tagant või pajatas mõne naljaka anekdoodi ja matemaatika tunnis ütles isegi vastuseid ette. Õhtul magama minnes ümises Pusanna tüdrukule unelaulukest ja Piia oli õnnelik, et oli endale nii nunnu sõbra leidnud.

Järgmisel hommikul ärgates kontrollis Piia, ega Pusanna ole jalga lasknud. Ei olnud. Pisike elukas naeratas talle juuksepahmakast vastu ja tundus, et ta tunneb end seal hästi. Oli teine isegi pisut kosunud. Piia tervitas sõpra, libistas paar korda harjaga üle pea ja sättis end taas rõõmsalt kooli poole teele.

Nii kordus see mitu päeva kuni Pusanna oli Piia pähe korraliku pesa pununud ja tüdrukul oli juba päris raske juukseid siluda. Ikka ja jälle kippus hari kinni jääma.

„Rumal tüdruk, mis sa vehid selle kammiga siin!“ tõreles Pusanna, kes oli vahepeal päris kogukaks kasvanud ja ei paistnud enam sugugi nii armsake olevat.

„Aga ma ei saa ju nii sassis peaga ometi kooli minna,“ vastas Piia õnnetult. „Natuke ikka peab kammima!“

„Ei pea! See teeb haiget! Kas sulle meeldiks, kui mina sind sakutaks?“ torises Pusanna ja sikutaski Piiat juustest.

„Ai! Ära tee,“ kiljatas Piia.

Pusanna ainult naeris selle peale ja sikutas tüdrukut veel kord juustest.

Mida aeg edasi, seda enam hakkas Piial tekkima kahtlus, et võibolla ikka polnud kõige parem mõte lasta Pusannal enda pähe kolida. Väikesest armsast karvakerast oli saanud suur kiusupunn. Lõbusate lugude asemel kippus ta rääkima lorilugusid ja suisa roppusi ning matemaatika tunnis ütles Piiale meelega valesid vastuseid ette. Õhtuse unelaulu asemel aga jorises niisama ja kõige tipuks sikutas aegajalt tüdrukut juustest.

Ühel laupäeva hommikul otsustas Piia, et talle aitab.

„Sa pead nüüd mu peast minema kolima!“ teatas ta kindlameelselt karvakollile.

„Ei tule mõttessegi!“ naeris Pusanna tigedalt. „Mulle siin meeldib ja ma ei kavatse kusagile minna!“

„Sellisel juhul tuleb kasutusele võtta karmimad vahendid,“ teatas Piia ja haaras peeglilaualt kammi.

„No eks tee proovi!“ nähvas Pusanna.

Piia üritaski, aga kohe kui ta kammi sassis juuksepahmakasse surus, haaras karvakoll sellest kinni ja hakkas juuksesalkusid ümber kammi mässima. Hetkega oli kamm kõvasti juuste sees kinni ja Piial ei õnnestunud seda sealt kuidagi lahti kangutada.
„Ha-haa,“ parastas Pusanna, „nüüdsest peale jagan siin käske mina! Ei igasugustele kammidele, harjadele ja šampoonidele ning hommepäev saadan oma õdedele vendadele ka sõna, et nad siia koliks.“

„Aga... aga ma ei taha, et mu peas...“ alustas Piia, kuid Pusanna ei lasknud tal lõpetada.

„Mingit sinu pead ei ole olemas! See on nüüd minu pea!“ käratas elukas ning sikutas tüdrukut kõvasti juustest. „Nüüd mine too mulle moosi!“

Piial tulid valust ja nördimusest pisarad silma. Nii ei saa ju! Kuidagi peab ju selle hirmsa karviku vastu saama! Järsku meenus tüdrukule, et teises toas on lahendus kõigile probleemidele.

„Emme, emme, appi!“ tormas ta vannitoast välja.

„Piiake, mis juhtus?“ imestas ema tütre häält kuuldes.

„Emme, ma ei taha, et need elukad mu peas elaks!“

„Mis elukad?“ ei saanud ema esimese hooga aru. „Isver, kas sul on täid?!?“

„Ei, see on... Pu... Pu... Pusa...nna,“ nuuksus Piia.
„Näita siia, mis sul seal peas toimub,“ lausus ema Piia kammisoengut lähemalt uurides. „No tule taevas appi, on sul siin alles suur pusa! Millal sa viimati korralikult pead kammisid?“

 Piia lõi silmad maha ja ei vastanud midagi.

„Ah, vahet pole,“ lausus ema. „Nüüd tuleb see harakapesa igatahes lahti harutada.“

Ta pani tüdruku enda ette toolile istuma ja hakkas salk salgu haaval sasipead korrastama. See ei olnud lihtne töö. Pusanna võitles vihaselt vastu. Ta hoidis kõvasti Piia juustest kinni, sikutas neid ja isegi hammustas vaest tüdrukut. Ema oli aga järjekindel ning hoolimata Piia pisaratest ja vigisemisest, õnnestus tal pika peale suurem osa sasipuntrast lahti harutada. Kui alles oli jäänud vaid päris väike, aga see eest eriti tihe pusa, teatas ema: „No siin ei aita küll enam muu kui käärid!“

Naksti lõikas ta sassis salgu ära ja viskas selle prügikasti. Koos juustega rändas rämpsu hulka ka pisikeseks kahanenud Pusanna.

Sellest päevast alates kammis Piia alati oma juukseid suure põhjalikkusega ja kontrollis ega mõni pusakoll sinna pesa pole punuma hakanud.
Pusanna aga sai prii sõidu prügimäele, kust ta end takjana ühe raadaka rebase saba külge haakis. Nüüd rändabki ta mööda ilma ringi ja loodab leida mõnd lohakat sasipead, kelle juustesse end alatiseks sisse seada. Mine sa tea, ehk peidab ta end ükspäev sinugi juustesse...

Loodame, et nii siiski ei lähe.

-------------

Sel korral üritasin susserdada midagi oma lemmikžanris, milleks on lastekirjandus. Pole vist vaja rõhutada, et seekordne kirjutis on maha kirjutatud otse elust. Meil käib igal hommikul Täpsiga tuline debatt teemal "Juuste kammimine - kas ühiskondlik norm või inimõiguste piiramine". Sealjuures tuleb mainida, et Täpsi ilusad pikad juuksed on sellised, mille sisse Pusanna hea meelega koliks, ehk siis piisab korra lakka lehvitada, kui see on juba läbimatuoid pusasid täis. Samal ajal kui minu loomulik lokk, mis näeb niisama välja juba nagu üks suur harakapesa, on üllatavalt kergelt kammitav...

Teiste jutuküttide jahisaak leitav siit.

#Jutujaht. Sinnani on maad kaksteist miili

"Sinnani on maad kaksteist miili! Hakka astuma lipakas!" Veoki tagatuled olid ammu kaugustesse kadunud, aga rekkajuhi parastav hääl kõlas ikka veel Marju kõrvus.

Tüdruk seisis üksi keset pimedat ja inimtühja väinatammi. Tuul sõlmis ta juustesse pusasid ning vihm piitsutas valusalt vastu pisaratriibulist nägu. Oli see üldse vihm või sadas taevast nõelu? Ei, see pidi olema vesi - õhuke pluus ta seljas oli juba läbimärg ning kleepus ihu külge. Või ikkagi nõelad? Ja pluusi muutis kleepuvaks hoopis veri? Pluus oli punane, saa sa siis täpselt aru. Marju meenutas kõvera muigega, millise õhinaga oli ta hommikul seda sama riidehilpu peegli ees selga passinud. Oleks ta vaid millegi toekama kasuks otsustanud. Näiteks tormikuue.

Marju hakkas vaikselt Muhu saare poole astuma. Oleks ta aimanud, milliseks päev kujuneb, poleks ta üldse saarele sõitnudki. Või isegi kui oleks, poleks ta kindlasti Urmase sõnade peale sedavõrd ägedalt reageerinud. Mis ta siis nii väga ütles, et kohe oli tarvis pea laiali otsas pimedasse öhe tormata? Ega see pole siis esimene kord, kus teada rumalaks blondiiniks nimetatakse. Hullemaidki silte on külge kleebitud. Ainult Marju oli siiralt uskunud, et Urmas on teistsugune. Et ta näeb blondidest juustest ja pikkadest jalgadest kaugemale. Milline naiivne mõte.

Need pikad jalad, mis teda kõledas vastutuules visalt edasi vedasid, olid köitnud ka rekkajuhti, kes oli Marju tee äärest peale korjanud ning lubanud neiu lahkelt viimasele praamile viia. Ilma tasuta ja puha. Mõne aja pärast, kui sohver oli juba mitu korda Marju põlve käigukangiga segamini ajanud, tegi ta selgeks, et ega päris ilma tasuta ikka ei saa, aga  kui neiu on mehe vastu hea, siis võib-olla viib ta tüdruku lausa Tallinnani välja.

Poleks Marju taibanud pipragaasi käekotti torgata, mine sa tea, mis oleks võinud juhtuda... Marju võdistas õlgu. Tundus aga, et autojuhil oli pipragaasiga varasemaid kokkupuuteid, sest kui Marju nõudis, et ta autost välja lastaks, oli gaasipurk piisavaks argumendiks. 

Kaksteist miili.  Miks see rekkajuht ometi normaalse inimese kombel kilomeetreid ei kasuta? Palju see kaksteist miili üldse on? Kas polnud see nii, et miil sai nimetuse Rooma sõdurite sammudest ja tuhat paarissammu andiski kokku ühe miili. Järelikult on tal vaja teha kaksteist tuhat korda kaks, ehk kakskümmend neli tuhat sammu. See ei ole ju nii hull. Vähemalt saab päevane sammunorm ilusasti täis. Kristjan Jaak Peterson  jalutas Tartust Riiga. Ei tea, mitu miili see veel oli? Mõelda vaid, kui Kristjanil oleks sammulugeja olnud, küll ta oleks saanud siis oma rekordtulemusega edvistada. Samas, vaevalt et Kristjan-poiss või Rooma sõdurid kõrge kontsaga kingi kandsid. Oh oleks ta taibanud vähemalt tennisedki jalga panna.

Oleks, poleks, poleks, oleks. Küll neid olekseid ja polekseid oli ühe päeva kohta alles palju kogunenud. Marjule meenus vanaisa, kes oli ikka tavatsenud öelda, et oleks on paha poiss. Tõsi, nii ütles ta kaine peaga. Siis kui latv oli juba humalaveest pehme, sõnas ta elutargalt, et oleksin savilind, puhutaks persest mind. Marjule meenus kuidas ta piinlikkusest punastas kui vanaisa nii rääkis. Sellegipoolest meeldis talle taadi lugusid kuulata. Need olid alati põnevad ja natuke hirmsadki. Vanaisa oli oma elus nii mõndagi näinud. Siberi vangilaagrist tagasi tulles oli terve tee Narvast koduni jalgsi käinud. Kaksteist miili oli selle kõrval nohu. Nohust rääkides. Marju oli päris kindel, et sellest ta ei pääse. Hea kui kopsupõletikku ei jää. Viimane oligi vanaisale saatuslikuks saanud. Tea kas isegi enam järgmist suve näeb...

Marju võdistas ennast. Stop! Sellised morbiidsed mõtted tuleb peast välja ajada. Kas siis vanaisa polnud ikka öelnud, et iga häda on just täpselt nii suur kui suureks sa selle ise mõtled. No kui ta Siberis raudteed ehitades õnnetuses vasaku käe sõrmed kaotas, rõõmustas ta, et ei olnud omal ajal pianistiks õppinud. Kui aga kohalikud kaagid ühel päeval majja sisse murdsid ning kogu väärtusliku kraami minema viisid, siis lausus taat muiates, et oleks võinud hullemini minna -  nagi jätsid ju seina. Iga halva juures leidis ta midagi head. 

Marju pühkis käeseljaga pisarad ja lükkas selja sirgu. Kui vanaisa, kes oli elus näinud kujutlematuid jõledusi, suutis jääda positiivseks, siis kuidas tema, Marju, end sellistel pisiasjadel jalust lüüa lasi.  Tegelikult oli ju kõik hästi. Vihm on kõigest vesi ja tuul lihtsalt õhk, mis liigub. Mõlemad on eluks vajalikud ja hetkel oli tal neid eluallikaid külluses. Palju hullem oleks, kui poleks ei õhku ega vett.  Praamil aga saab kuuma cappuccinot rüübata ning krõbedat sarvesaia pugida ning mõte sellest kuidas ta oma öistest seiklustest hiljem sõbrannadele jutustab, valmistas juba praegu head meelt. Praamile jõudmiseks tuli tal kõmpida kõigest Muhu ühest servast teise. Muhu on väike saar. See oleks võinud olla Hiiu-, või veel hullem, Saaremaa. Asi see siis noorel tervel inimesel veidike värskes õhus liikuda.

Lõppude lõpuks on sinnani vaid kaksteist miili maad.

--------
Fun Fact: Kui alustada rännakut Muhu valla piirilt Väinatammil mööda põhimaanteed ja lõpetada retk Kuivastu sadamas parvlaevale astudes, tuleb teepikkuseks umbes täpselt 12 miili. Eriti tore, on, et teistpidi on enamvähem sama pikk tee.
--------

Jutujahi kütiliini leiate siit.

#Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

Kaamos kutsus jutujahile. Ma esiti mõtlesin, et ah mis ma diletant ikka sulemeeste sekka trügin, loen ja naudin parem teiste kirjutisi. Aga miskipärast tuli see kirjutamise mõte pidevalt minu juurde tagasi. Nagu tüütu kärblane, kes laupäevahommikusel magusal uneajal on otsustanud, et just Maailmaparandaja nina peal on kõige parem ringi sibada (hea lai tantsuplats). Üritasin küll mõtet ära ajada, sest noh, polnud ei inspiratsiooni ega ideepojukestki, aga ikkagi tuli see jutujaht pinisedes tagasi ja kõditas nina. Egas midagi, ainus lahendus tüütusest vabanemiseks on heita kõrvale "ahmisnüüdmina" mentaliteet ja see asi lihtsalt ära teha. Lõppeks on ju vaja ka keskpärasusi, et tipud* saaks selgelt särada.

Seega siis selline autobiograafiliste sugemetega kirjatükk.

---------------

Paula seisis kitsukese esikupeegli ees. Ta keeras end üht- ja teistpidi, aga kuidas ta oma keha ka ei väänanud, ikka ei õnnestunud tal kogu oma lopsakat figuuri tervenisti ahta klaasiriba peale ära mahutada. See ei kõlvanud muidugi kusagile. Üks korralik endast lugupidav naisterahvas ei saa minna avalikkuse ette kontrollimata, kas välimus on ikka tipp-topp korras. Aga mil moel sa saad veenduda, et kõik on parlanksis, kui peeglisse mahub kas tagumik või siis rinnapartii, aga mitte kunagi mõlemad korraga.

Ei, nii see jätkuda ei saa, otsustas Paula. Siin on kaks lahendust. Kas osta laiem peegel, aga see ei sobiks kuidagi hoolikalt valitud interjööriga, või tõmmata gabariite koomale. Viimase kasuks rääkis ka tõsiasi, et viimasel ajal olid riided kuidagi kitsaks jääma hakanud. See oli loomulikult hiljuti hangitud uue pesukuivati teene. Muud selgitust siin olla ei saa.

„Aitab!“ ütles Paula otsusekindlalt. „Täna on minu uue tervisliku elu esimene päev! Hüvasti pekk!“

Klõps.

Oota, kas see oligi see kuulus klõps, millest kõik edukad kaalulangetajad räägivad. Teate ju küll, see heli, mida teeb lüliti peas kui mõttemaailm totaalselt muutub. See klõps, mida Paula oli nii kaua oodanud, kuid kunagi kuulnud polnud.

Ega see polnud ju esimene kord otsustada kaalus alla võtta. Olles juba lapsest saati tormaka kasvuga, oli Paula loendamatutel kordadel võtnud ette „korralikuks“ hakata. Ta oli proovinud läbi kõikvõimalikud kaalulangetusprogrammid, alustades kaalunälgijatest ja lõpetades kuulsa Hollywoodi praevorsti dieediga. Ta oli hankinud endale spordiklubi kuldliikme kaardi. Ostnud hüppenööri hularõnga ja keldris kopitas trenažöör. Ta oli käinud zumbas, joogas, body pumpis ja ei tea kus veel. Ta oli külastanud isegi hüpnotisööri, kes lubas, et peale viit sessiooni ajab mõte kommidest tal südame pahaks. Tõsilugu oli aga see, et kogu selle aja kui hüpnotisöör pendlit keerutas, suutis Paula mõelda vaid käekotis ootavale Twixi šokolaadile.

Igatahes olid kõik varasemad entusiastlikud algused leidnud hiljemalt kolmandaks päevaks oma kurva lõpu kiirtoidukohvikus topeltburgerit süües.

Aga sel korral on ju kõik teisiti. Ta kuulis klõpsu! Sel korral ta enam alla ei anna ja läheb võiduka lõpuni maksku see mis maksab.

Esmalt on muidugi vaja ettevalmistusi teha. Paula keeras otsustavalt peeglile selja, nii et perifeersed piirkonnad võdisesid. Kõige tähtsam on välja mõelda plaan. See ei olegi nii keeruline. Teooria oli temasugusel elupõlisel kaalujälgijal ju selge. Tuleb tarbida vähem kaloreid kui neid kulutada. Nälgida ei tohi! Järelikult tuleb kalorite põletamist suurendada. Töö on selline istuva loomuga, kuid see pole takistus. Enne tööd saab jooksmas käia ja õhtul jõusaali või mõnda rühmatrenni väisata.

Uusi spordiriideid on vaja! Püksid kärisesid viimase body balance trenni ajal ju katki. Isver kui piinlik see oli. Ei tea, mis neist jooksutossudest sai? Ahjaa, tuleb meelde, viimasel sörkjooksul sadas vihma ja märjad tossud jäid kilekotiga koridori nurka seisma ning läksid hallitama. Nii jalatsid kui uus tärkav elu rändasid prügikasti. Egas midagi, tuleb uued tellida.

Paula istus arvuti taha ja veetis järgmised paar tundi veebipoodidest spordivarustuse hinnavõrdlust tehes. Lõpuks olid tellitud nii uued jalatsid kui ka kolm komplekti tutikaid riideid. Tegelikult ju nii palju vaja poleks olnudki, aga Paula ei suutnud kuidagi otsustada, millist valida, nii et võttis kõik.

Just sel hetkel kui Paula oli kopsaka arve maksnud, tundis ta kõhus tuttavlikku korinat. Ta hiivas end toolilt püsti ning läks külmiku juurde kindla plaaniga valida kerge suhkru-, rasva- ja tõenäoliselt ka maitsevaba eine. Külmiku sinakas valgusvihus seistes langes ta pilk aga eilsest õhtus alles jäänud šokolaadikoogile. Sellest on küll kahju. See oli väga maitsev ja maksis päris palju. Kohe kurb oleks seda ära visata. Pealegi on toiduraiskamine tänapäeva maailmas aina süvenev probleem, millele kaasaaitamine näitab vaid madalalaubalist hoolimatust keskkonna ja ühiskonna osas. Vastutustundlik kodanik sööks selle koogi ära ja alustaks seejärel tervislike eluviisidega. Lõppude lõpuks, oli veebipoes kirjas, et tellitud asjad jõuavad kohale alles järgmisel päeval, enne ei saa niikuinii uue eluga alustada...

„Klõps!“ kargas lüliti vanasse asendisse tagasi.

------

*Ma soovitan minna ja Kaamose lehelt teisi lugusid ka lugeda. Väga andekad ja eripalgelised.