kirjutamisest ja loendamisest

Vaatan, et minu sissekanded on viimasel ajal harvaks jäänud. Mitte, et mul midagi öelda poleks, ma võiks ju nõrkemiseni rääkida Tõrukese edusammudest. Mitte, et Tõruke nõrkemiseni edusamme teeks, aga mul on äge suhtlemisvaegus, nii et ma olen sellest vähesest võimeline nõrkemiseni rääkima. No näiteks sellest kuidas ma juba mitu kuud iga jonni kohta ütlen, et juu see hammaste tulekuga seotud on (ja loomulikult pole ühtegi hammast tulnud).
Rääkida ju võiks, aga see pisike  külakurnaja nõuab enamuse minu tähelepanust ja kohe kindlasti pole ta nõus mind arvutiga jagama. Ja kui mul vahel õnnestubki laps unele suigutada, siis istub Mps nagu raudpolt arvuti taga ja hoiab kosmose avarustes toimuval silma peal. No ja siis kui mul õnnestub ka Mps arvuti tagant ära nügida, siis olen kõigest sellest õnnest ja rõõmust nii väsinud, et jaksan vaid paar Spider solitairet mängida.
Seda viimast mängin ma isegi unes. Aga kuna mul on unes lugemise ja loendamisega probleeme, siis pasjantsi ladumine ei tule seal eriti hästi välja.

Unenägudes loendamisest rääkides. Nägin täna unes, et sain rästiku käest hammustada ja kohe mitu korda. (Seal oli lihtsalt ilgelt palju usse) Üritasin siis hammustusi kokku lugeda. Esimesle katsel sain umbes 3 hammustust, teisel kolmteist ja kolmandal läks lugemine sassi. Aga pole hullu Mps kutsus kiirabi (ja sel korral nad isegi sõitsid vist välja, mitte nagu minu viimases unenäos kus selgus, et pühapäeviti kiirabi ei tee väljasõite ja seega saabuvad meedikud alles esmaspäeval) ja selle loendamise käigus kadus isegi paistetus ära. Valu ma õnneks unenäos ei tunne. Muide, see polnud sugugi negatiivse õhkkonnaga uni. Ilmselt tuleb see sellest, et ma usse niiväga ei karda (kui seal oleks sama palju ämmelgaid olnud, siis oleks ilmselt sootuks teine lugu).