Ja ootamatult ongi peaaegu nädalake mööda veerenud. Ja mitte kui midagi ülemäära põnevat pole rääkida. Seis on endiselt selline, et toad on segamini ja lapsed näljas. Või vähemalt nii võiks arvata kui lugeda kokku kui mitmel asjal meie toas on väikesed hambajäljed peal. Poisil on uus komme. Kui ta millegi peale vihastab, siis lööb hambad sisse. Näiteks üritab ronida lauale (mis on nii kõrge, et ta vaevu ulatub sellest üle piiluma) ja kui see arusaadavatel põhjustel ebaõnnestub, siis saab kurjaks ja hammustab kogu jõust lauda. Või kui roomleb põrandal ringi ja mõni mänguasi jääb teele ette ning takistab tema liikumist, siis saadakse tigedaks ja puretakse pisut mänguasja. Täitsa koera kombed.
Aga varsti hakkab ta ise blogi kirjutama. Juba praegu üritab oma mõtteid kirja panna siia minu lausete vahele. Ilmselt leiab, et mu postitused on mõttetühjad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar