Meie maja ümber mängib ja lärmab pidevalt mustmiljon väikest põngerjat. Mis iseenesest on ju tore märk sellest, et ehk see elu maapiirkonnas veel päris välja suremas pole. Samas aga kui nad teevad seda lärmamise asja just siis kui Tõruke üritab akna all magada, siis teeb ikka pisut tigedaks küll. Ega neid eriti keelata mõtet pole. Niikuinii ei jää neile meelde, et nad peaks vaiksemalt olema ja ainus asi, mis ma sellega saavutaks, oleks kurja muti staatus.
Eile ma siiski korra sekkusin. No kari väikseid poisse suhtles omavahel nii, et üks seisis Tõrukese vankri kõrval (kus viimane oli just magama jäänud) ja ülejäänud olid teises maja otsas ja siis nad karjusid üksteisele. No ma siis näitasin sellele poisile, et olgu ta pisut vaiksemalt, kuna mõned üritavad magada. See oli tulemusrikas. Poiss sai kohe aru, mis ma öelda tahtsin ning oli väga vastutulelik ja informeeris kõiki oma sõpru ka karjudes valjuhäälselst: "Olge kuss. Kas te ei kuule, olge kuss!"
Võite arvata, kas Tõruke tegi selle peale silmad lahti või mitte...
Einojah. Tüüpiline ju. Kunagi kui kui lapsed väiksed olid, siis vanem plika passis pidevalt kõrval kui ma süüa tegin. Söök sai valimis ja ma ütli lapsele: mine kutsu õde sööma. Seepeale röögatas tütarlaps mu kõrva ääres nagu udupasun: Stiiiiiiiiiiiiinaaaaaaaaaaaa! Söööööööööööööööööööööömaaaaaaaa!
VastaKustuta