Mu käed on lühikeseks jäänud!

Tegelikult ka! Mu käed peavad olema vähemalt poole lühemaks jäänud, sest muud selgitust ma viimasel ajal avaldunud fenomenile ei leia.  Ja seda mitte klassikalises mõttes, et ei näeks enam lähedalt väikest kirja lugeda. Näen küll. Kaugelt ei näe, aga see ei puutu asjasse.  Häda on hoopis selles, et  saapaid ja sokke ei ulata enam jalga panema.

Võimalus on muidugi ka, et jalad on hirmus pikaks veninud. Emb-kumb. Võis siis äärmisel juhul nende kahe kombinatsioon.

Aga vähemalt leiab kasutust Taadu tarbeks hangitud vähemalt meetri pikkune kingalusikas, mis muidu enamiku ajast nukralt nurgas seisis.

Lisaks on viimaste nädalatega süvenenud mind juba varasemalt vaevanud Tuhkatriinu kasuõe sündroom. Teate küll, kõik kingad on väikesed.  Teine võimalus on muidugi, et mingid väärastunud huumorimeelega pisimutakad on käinud ja minu käimad paar numbrit väiksematega asendanud...

Aroomiteraapia

Eile õhtul heljus meie korteris miskipärast ringi selline meeldiv jõululõhn. Nagu oleks keegi mingit jõulusaia küpsetanud või midagi muud säärast. Ma muudkui käisin ringi ja vedasin ninaga. Ei tea, kust see lõhn tuli, aga ma võtaks selle hea meelega uuesti. Äkki pisimutukad valmistuvad pidustusteks? Kuigi nende puhul tuleks enamasti pigem kõrbelõhna (teadupärast armastavad nad küpsetada rummikooki, mille valmistamise juurde kuulub ohtralt rummi ja jahu ja muud säärast pole eriti vajagi ja kui piisavalt on rummikooki tehtud, siis kõik ülejäänud saiad tulevad ka pigem sellised tõmmupoolsed, et mitte öelda süsimustad)
Ei teagi nüüd, kas peaks küpsetama hakkama või lootma, et täna õhtul ka hea lõhn tuleb...

Mingised tobedad rasvanäpp-mutukad on jälle mu prille käperdamas käinud. Tüütu.

Võtme-poltergeist

Viimasel ajal on mul võtmetega kummalisi asju juhtunud. Ükspäev avastasin oma seljakotist väikese tundmatu päritoluga võtme. Mõni aeg hiljem aga vaatasin, et minu võtmekimp on kuidagi häbemata suureks muutunud ja sinna on ilmunud võtmeid, mida ma omaks nimetada ei saa ja millega sobivaid lukke ma ei tunne. Siis kadus üleeile üks kahest autovõtmest ära, kuigi ma tean täpselt kuhu ma ta panin, ja ilmus välja hoopis teises kohas.
Müstika-müstika.
Kahtlustan, et siin on mingi krutskilise võtmevahetaja mutukaga tegemist.

Müstifikatsioon keset elutuba!

Mulle toodi Belgiast elevandiga šokolaadi. Võtsin mina ühe tüki (sellel šokolaadil on sellised terve rea pikkused tükid). Hammustasin ühest otsast väikese kilukese ja vaatasin siin korraks mida ma söön. Suur oli minu üllatus kui selgus, et mõlemast otsast on juba hammustatud, kusjuures ma raudselt üle ühe ampsu polnud võtnud....
Hämming noh. Kesse käib minu shokolaadi kinnises pakis näksimas? On´s mutukad tagasi? Või oli belgiashokolaaditehasetöölisel vastupandamatu magusaisu...

Nõudemustaja-mutukad

Võibolla kedagist huvitab, mida ma siis teen siin kodus. Kuna ma midagi ebaseaduslikku ei tee, siis võin teid valgustada küll. Valdavalt pesen ma nõusid. Kunagi olid ajad, mil ma elasin kohas mida asustas ohtralt nõudepesupäkapikke (oh olid ajad...). Siin näikse elavat vaid karjade kaupa nõudemustaja-mutukaid. Vaevalt olen ma ühe kraanikausitäie nõusid jõudnud puhtaks küürida kui selja taha on kerkinud juba uus kuhila musti nõusid. Minu pere on muidugist osav (minusse), aga isegi nemad ei saa mitte kuidagi kohe nii palju nõusid määrida. Siin peab olema mängus mõne mutuka käsi. Muud seletust lihtsalt pole.
(Pildil on toodud kaks nõudemustaja-mutukat)

Parasiidi Pille

- Mis sa teeksid kui võidaksid miljon krooni?
- Maksaks võlad ära.
- Aga ülejänud?
- Ülejäänud peavad ootama.

Mina miljonit võitnud pole. Isegi seda kuute ei saanud mina. Karjuv ebaõiglus iseenesest. Aga sellest hoolimata maksin täna kõik oma teadaolevad võlad ära. Õnneks pole ma eriti teadlik. Kui keegi veel leiab, et ma talle midagist võlgu olen, siis andku teada ja võtke ootejärjekorda. Teatan pidulikult, et taas on alanud kiirnuudlite ajajärk. Ja kuna mul enam raha pole, siis jään lootma kõikide lahkete inimeste peale ja kavatsen parasiteerida nii et silm ka ei pilgatu.
Ahjaa, hääl on mul ka müüa. Hakkab teine küll ära minema, aga paberi peal on kirjas, et ma võin ta anda kellele tahan. Väike mure on sellega seoses küll. Ma nimelt olen nii häbematult A-poliitiline, et mul pole õrna aimugi kellele seda anda. Aga ausalt, ma residerusin nüüd nädal aega teleka lähistel ja jõudsin järeldusele, et valimisreklaamid kui sellised on mõeldud valdavalt valijate eemale peletamiseks. Mul tekkis lausa allergia neid vaadates… Kole kole kole. Ma parem rohkem sõna ei võta.

(aga jah andke nõu, kellele hääl anda, muidu panen silmad kinni ja teen risti suvalise koha peale, või noh suurema tõenäosusega panen silmad kinni ja magan edasi)

P.S Muide kui täna koju jõudsin, avastasin, et siin olid käinud nõudepesupäkapikud. Ilmselt käisid kohalikul mutukapopulatsioonil külas ja ei suutnud kiusatusele vastu panna ning pesid vahepeal ka minu nõud ära.

(ja palun ärge küsige, mis inimene see selline on, kes läheb nädalaks koju ja jätab nõud pesemata. Aga mul lihtsalt hakkas väga kiire)

Või võtaks hoopis toateenija???

"Ma pean pidevalt oma tuba koristama. Hoolimata sellest, et ma lapsena sündisin ja mitte orjana."
Nii on öelnud üks väike laps. See polnud küll mina, aga ma nõustun temaga täielikult. Karjuv ebaõiglus. Ja kes üldse käib siin minu tuba segamini ajamas??? Ah? Ah? Ah?
Mutukad?
Mina ise kuutõbisena?
Wincent von Worstivaras?
No viimane kindlasti mitte. Ta on mul puhutsemaan. Ommikul ärkasin mina selle peale, et prügikastist tuli ikka kohutavat krabistamist ja kolistamist. Võtsin seda kui vihjet ja viisin prügi välja (enne veel nägin kuidas Wincent kõiki kõrgus/kaugus/kestvushüppajaid kadedaks tegeva hüppega prügikastist välja tormas ning kibekiirelt ahju taha vudis).
Kuutõbisena pole ma ka midagi eriti märkimisväärset teinud viimasel ajal. Ainult natuke jalutanud ja veidraid unenägusid näinud.
Mutukad? Mutukad!
Aga ma pole kunagi varem vist nii korras korteris elanud. Mitte, et ma märkimisväärselt rohkem koristaks, aga mul on lihtsalt nii suure ruumi peale piisavalt vähe asju, et neid on palju kergem korras oida. Ja uskuge või mitte, selline mõistlik kord (võid lugeda ka mõistlik segadus) mulle meeldib.
A ma lähen nüüd jälle koristama tagasi.
Pilt

Kas lõpuks tekib kodutunne?

Nii, täna õnnestus mul lõpuks saada tühjaks see hiiglaslik õunakast, mis kodust toodud sai. Ei läinudki nii palju aega või mis? Tulemus on muidugi silmaga näha. Olen ümar nagu Seering, punapõskne kui Martsipan, aint nina pole Lambaninale sarnaselt valge. Veider...ja ma sõin neid sel eesmärgil tonnide kaupa.
A teate mis. Nad tulevad tagasi! Juba mitu päeva olen kahtlustanud, et midagi on teoksil! Kahtlased räpased jäljed pliidil, kui mina pole isegi mitte mõelnud söögitegemise peale. Minu ilusasti riiulile ritta seatud kastanimunad on mööda tuba laiali veeretatud. Asjad kaovad iseenesest ja ilmuvad välja ennekuulmatutes kohtades. Siin ei saa kahtluski olla - pisimutukad naasevad minu juurde. Ja kuigi nad võivad olla uskumatult tüütud, kiuslikud, lihtsalt lollid, armsalt naiivsed, segadusttekitavad, kaosekülvajad, kiuslikud väikesed paharetid, siis ikkagi ma rõõmustan nende tagasi saabumise üle. Korter ilma nendeta pole lihtsalt kodu. No ei teki kodutunnet*! Kahju ainult, et nõudepesupäkapikud ei tule. Nad olid mu suured lemmikud. A ehk õnnestub nad vähemalt küllagi kutsuda, kui normaalne mutukafauna on taastunud siin korteris.
Selle rõõmsa tõsiasja avastamise tulemusel lugesin algusest peale läbi oma sõbra Sooda mutukateemalised sissekanded. Ahh, milline nostalgia!

*Muide ma mõtlesin välja ka teise põhjuse, miks mul selles urkas pole kodutunnet. Lihtne. Ma lihtsalt ei mõtle sellest kui kodust vaid kui ajutisest elupaigast (a sellisest urkast teistmoodi mõelda oleks masendav ja tervist kahjustav. Koduks ei valiks ma midagi sellist iial. Tänan pakkumast)

Ostke endale nähtamatu sõber!

"Kuule neiu, mul on tunne, et te müüte õhku," ütles üks noormees.
"Ei müü," vastasin mina ilmsüütult ja näitasin haikala akvaariumile. "Vett müün!"

"Oi kui nunnu," ütles teine noormees ja kõditas puurivõre vahelt ühte mutukatest.

"Ma ei näe siin puuris ju kedagi," protestis kolmas.
"Sellepärast, et ta on nähtamatu," seletasin mina.
"Aa, ma näen!" teatas noormees.
"Näete või???" olin mina tõeliselt imestunud.

"Mkmm, mina ei usu, nähtamatu ei saa olla," vaidles minuga üks poisike. "See on tõestatud. Inimest on proovitud korudvalt nähtamatuks muuta - ei saa."

"Emme, emme, osta mulle nähtamatu lendav siga!" mangus üks väike poiss oma ema.

Need on vaid mõningad jutukatked mis kostusid täna tudengilaadal minu leti juurest.
Ehh, oleks ma teadnud, et need imaginaarsed loomakesed nii hea kaup on, oleks ma poole rohkem puure nikerdanud (sest hei, ega mul loomadest puudust ju pole). Niimoodi võib ju rikkaks saada. Esimene loom osteti ära juba enne kui ma olin jõudnud leti püsti panna. Ja ülejäänud läksid suhtleiselt kiirelt järele.
Ainult haikala ei tahtnud keegi. Lõpuks Piret ostis ta ära ja me vabastasime ta emajõkke. Kurb oli see lahkumise hetk. Seisin kaldal, lehvitasin talle ja pühkisin vargsi pisara. Loodan, et Shanghail õnnestub jõuda Hiinasse. Ta alati niiväga tahtis sinna minna...

Igatahes võin tudengilaada kordaläinuks lugeda. Mina olen igatahes ülimalt rahul!

Ahjaa, kui kedagi huvitab, siis keda ma müüsin:
Draakon Ruupert - Norberti poeg.
Kameeleon Kata-Riina - tema polegi tegelikult nähtamatu, aga ta lihtsalt oskab nii hästi muuta värvi, et sulandub täielikult taustaga ühte.
Kollane küülik Kurkum - Sooda poeg (suure tõenäosusega). Ükspäev toodi korviga ukse taha, kiri oli juures, kes ema on, seda ei tea keegi.
Kuldkala Imanuel - Täidab kolm soovi. Pärit emajõest.
Kääbushai Shanghai - Täielik müstika, kuidas tema Eestisse jõudnud on, ta on jumalast pilukas ja ilmselt hiinast pärit. Leidsin ta Annelinnast, oli lekkiva kilekotiga ühe maja trepile jäetud
Kääbus Niiluse Krokodill Korneeliuss - õnnetu loomake, leidsin ta Supilinna juurest emajõekaldalt, valas teine suuri pisaraid ja kurtis, et ta on nii üksi, nii üksi. Tema ostetigi esimesena ära. Kipub hammustama teine. Ma sain ise mingi 2 korda näksata täna tema käest. Valus oli, aga kes see käskis sõrmi puuri toppida, ah!
Lendav siga Bruno - Tema lendas ükspäev minu aknalaule ja vaatas nukra näoga, kuidas ma toas õuna sõin, lasin ta sisse ja pakkusin talle ka õuna.
Mutukatepaar Mia-Maria ja Josfer - Vaksali kolooniast. Kolivad Saaremaale, et taastada sealne mutukapopulatsioon.
Siil Uuno - väike armas siilipoiss, Triin ostis selle endale. Leitud Tähtverest
Vampiirnahkhiir Viktor - Kardab valgust. Kokkupuutel päikesevalgusega võib pudeneda tolmuks. Leidsin ta füüsikahoone keldrist, kus ta redutas. Ettevaatust Liina, võib hammustada.
Ja veel üks loom, keda ma ei suuda meenutada - milline erakordne mälu. Nagu kuldkalakesel tõesti!
EDIT - tegelikult seda ühte looma ikka polnud - ma kujutasin teda ette aint.

Ja hetegevuslik korjandus toimus muidugi ka. Imaginaarsete ja nähtamatute loomade varjupaiga loomiseks laekus kokku 42 krooni, 60 senti, 1 euro ja 1 santiim. Oleme äärmiselt tänulikud kõigile annetajatele. raha kulutatakse otstarbekalt mutukatele ja muudele loomadele paremate elamistingimuste loomiseks.

P.S Meie hüljatud mutukate/imaginaarsete varjupaigas on palju selliseid loomakesi, kes sooviksid endale uut kodu ja uut sõpra. Kui huvi on, andke teada ja suure tõenäosusega leiame teile sobiva eksemplaari.

NB selle sissekande pildid on tehtud Merikese poolt ja kõik õigused kuuluvad talle ja ma loodan, et ta ei pahanda, et neid kasutasin.

Xi xi xi

Veristajapäkapikud on tagasi. Tänu neile on mu väike sõrm väga valus ja seetõttu ma a tähte hea meelega ei vajutaks. Edaspidi: A=X

Tänxne päev on möödunud suurelt jxolt mittemidxgi tehes. Minu päevxplxxn nägi ette poodide külxstust (minu külmkxpist poleks isegi CSI mingeid jälgi söögist leidnud). Läksingi siis poodi, xgx sexl selgus, et minu söögiisu polegi veel txgxsi tulnud omx puhkusreisilt jx nii mx jxlutxsingi riiulite vxhel nxgu kuutõbine. Ülejäänud poed, kus mx käix txhtsin olid kinni.
Selgus, et keegi on vxhepexl pxxr korrust mxjxle juurde ehitxnud. Õhk siin ülevxl kipub hõredxks jäämx, rxske on hingxtx jx külmxvõitu on kxh.
Jx siis need veristxjxpäkxpikud. No xsi on tegelikult küünlxjxlxs, mis oli küünlx lõpuni põledes kxtki prxksxtxnud jx xknxlxux külge sulxndunud, ning kxtsed sedx eemxldxdx tingisidki selle iksiuputuse.

üks pisimutukas lihtsalt

The Unusual Creatures Lexicon says: (...) You can find Moss Dragons in the nearby forest. But there is one problem- that little green creatures are shy and it`s easy to frigten them because they are afraid of everything what`s bigger than them. So you must be patient and look for them very carefully before finally you could find them under some leaf...

See konkreetne eksemplar on joonistatud Joanna Petruczenko poolt. Kas ta pole äärmiselt armas???

Mida kõike inimesed igavusest tegema hakkavad...

Mul pidi ikka tõsiselt igav olema. Mis muu oleks mind koristama ajendanud??? Ei miski.
Aga just seda ma tegin. Haruldane minu puhul. Jaanika tule nüüd ruttu koju, seni kuni veel korras on.
ma pesin isegi köögiakna ää. See oli naljakas. Õue kogunes väike ergutajate ja kaasaelajate seltskond isegi. Need kes teavad, milline aken meil on mõistavad ja kes ei tea, need kujutagu ette.
Aga ei see oli huvitav küll. Terve pisimutukate hord nakatus koristamismaaniasse. Tõsi, neist eriti kasu pole, (no v.a. nõudepesupäkapikud) nad on nimelt kas liiga pealiskaudsed (lendavad kiiresti korterist üle, aga pärast nagu ei märkagi, et midagi oleks rohkem korda saanu, aint asjad on ümber tõstetud) või on nad liiga põhjalikud (nühivad ühte pisikest kohta nii, et see saab perfektselt puhtaks, aga muu ümberringi karjub mustusest), vaid mõnest üksikust oli tõsiselt abi. Nt Soodast, kes hoidis mind jalgadest kinni, et ma köögiaknast välja ei pudeneks...

Aga miks mul igav oli? Andsin oma lõputöö ära. See oli selge viga. Ma oleks võinud seda ikka viimase minutini käes hoida. Oleks vähemalt lugeda saanud, aga nüüd on igav. Mul pole isegi head raamatut, mida lugeda :( (nagu tavaliselt, vein on, raamatut pole) Andke nõu, millega oma elu sisustada?

Seal ühel naisel oli saladus üks kanda, mis vahel kurvaks vahel rõõmsaks teda teeb...

Minu kõrvu kostus nurinat, et ma olevat oma rubriigi nii ära lõpetanud, et polevat viimasele küsimusele õiget vastust andnud. No olgu, ma parandan seda viga natuke. Ma ei ütle küll õiget vastust, aga ma üritan seletada, miks ma õiget vastust ei ütle.

Tõsi ta on, et miski närib mu hinge, piinab südant ja ajab mind väikest viisi hulluks. Need vastusevariandid, mis te pakkusite, olid muidugi ka õiged, selles suhtes et vahelduva eduga piinavad mind igasugu imelikud mõtted. Üks imelikum kui teine. Mind võiks lausa nimetada imelike mõtete generaatoriks. Aga on üks, mis on kõige imelikum neist ja ükski tuulehoog pole veel suutnud seda sindrinahka mu peast viia. Teised mõtted on enamasti nagu võililleseemned, natuke tuult ja nad lendavad juba teadmata suunas laiali. See üks on aga kangekaelne. Tema oiab kinni kümne küüne ja 32 hambaga ning tema lahtikangutamiseksjääb kergest tuulehoost väheks - oleks tormi vaja vist. Aga ma kardan, et sellisel juhul murduks võilill koos oma seemnega ja seda me ju ei taha. Samahästi võiks võtta muruniiduki (tuntud destruktiivsuse sümbol) ja asjale lõpp teha.

Miks ma sellest kangekaelsest võililleseemnest siis lähemalt ei räägi? Esiteks on mul alati olnud probleeme sõnastamisega ja teiseks ma ei saa. Pole seda võimalust lihtsalt. Tahaks küll, aga lihtsalt ei saa. Aga vaikida ei saa kah. Siia sobiks ästi üks Kareva luuletus, mis kirjeldab olukorda suht hästi (kuigi ehk natuke liig dramaatiliselt):

Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.
Kui tunnistan seda,
see tapab mu.
Taevas, mida ma teen?

Sellisel juhul tekib muidugi küsimus, et millise tallinnakilupäeva pühaku nimel ma üldse panin siia selle küsimuse, kui mul ei olnud plaaniski õiget vastust anda. Vastus on lihtne, ma lootsin, et keegi oleks juhuslikult õige vastuse pakkunud ja mina oleks saanud öelda, et säh Triin/Maariš/Mps/Laisik/Kesiganes siin on sulle krõpsik õige vastuse eest. Ja näe poleks pidanud ei rääkima ega vaikima. Vot selline kurikaval plaan oli mul :D

Aga ma loodan, et andestate mulle, et ma aegajalt väga imelik olen, käitun nii nagu ei peaks ja vahel lambist/toolist/paberikorvist kurvaks muutun. See läheb üle. Kunagi ikka saan ma jagu sellest, mis mind piinab (hoolimata kõigest olen ma ikka optimist) ja siis olen ma jälle vaba ning läbinisti rõõmus :D Praegu aga tuleb lihtsalt ulkuda veidi ringi, otsida tugevaid tuuli ja võibolla keskenduda lõputöö kirjutamisele...

Sellega paneks ma selle teema lukku. Ja räägiks muudest asjadest. Nagu näiteks sellest, et Võru linn on nüüd lai ja lapik (peale seda kui ma seal laiamas käisin). Või sellest, et eile oli jälle päikest näha (väike ilmateade igasse bloggeeringusse), täna aga nutavad pilved küll millegi äärmiselt kurva pärast. Läheks lohutaks neid, kuid ma pole kunagi lohutada osanud. Või siis näiteks sellest, et lugesin eile taas oma lemmikraamatut lapsepõlvest (kes veel ei tea, siis see on Meisterdetektiiv Blomkvist) -> ja musttuhat hinge peab surema ning hauapimedusse vajuma. Või siis sellest kuidas ma Maarišiga malet mängisin (mis lõppes sellega, et Maris võttis tartusse maleõpiku kaasa - siit algab mu langus). Või sellest, et keski on mu voodisse küpsisepuru puistanud :( (Ma kahtlustan Soodat). Või siis sellest, et nõudepesupäkapikud tuleks nõudepesuprintsi vastu vahetada :D

varesed vallutavad mu maailma

Istusin täna Pirogovi platsil pingil, lugesin raamatut ja sõin pirukat. Järsku lendas üks vares mu kõrvale pingiseljatoele. Ta vaatas mind nii targa näoga nagu saaks kõigist paremini aru, mis ma mõtlen, tunnen või olen (teadagi, tegelikult vaatas ta pigem sellise näoga, et kuule Pille, mis sa õige arvad sellest, kui annaksid selle imemaitsva piruka hoopis mulle). Aga mulle meeldivad ikkagi varesed.

Tundub, et eile ma pingutasin üle veristajapäkapikumaffiast rääkides. Täna sain neilt hoiatuse, et ma liiga kindlaks ei muutuks. Muide, minu haavamise tsenaarium oli äärmiselt sarnane Pireti omale (pole ma ju kunagi erilise originaasusega hiilanud) vahe oli aint selles, et ma ei võtnud asja nii mastaapselt ette ja aint natuke verd sai nõudepesu vee sisse. Aga tänu sellele sain ma Pruksi esmaabikapikest provida.

Nüüd istun aknalaual, vaatan oma naabervareseid (või õigemini aint Morrigani, Corbie lendas just vaateväljast ära), söön mökulaadi ja soojendan end päikese käes. Peaaegu, et hea on olla :D Mis nii viga elada

Kannan sind praegugi kaasas veel vapilinnuna kilbil...

Vaatasin täna jälle neid vareseid akna taga. Nad on peaaegu nagu pereliikmed juba. Ma ei saa neid lihtsalt varesteks kutsuda. Otsustasin neile nimed anda. Emane vares saab nimeks Morrigan, see on ühe kelti sõja ja surma jumalanna järgi, kes suudab võtta varese kuju. Isase varese nimeks sai Corbie (sellise nimega kutsutakse heraldikas varest).
Tõsi, kui nüüd päris aus olla, siis ega ma eriti vahet just tee, kumb on Morrigan ja kumb Corbie (Kui Morrigan just pesal ei istu). Aga see polegi tegelikult oluline. Oluline, et nad on olemas.

Täiesti olemas on ka veristajapäkapikud. Ja isegi kui teil - uskumatud nagu te olete - on nende olemasolus kahtlusi, siis ma usun, et vähemalt Piret nõustub minuga. Need veristajapäkapikud, need on justkui pisimutukate maffia. Kui sa oled nende vastu hea ja teed heldeid kingitusi, siis on nemad ka sinu vastu head ja ei puuduta sind. Piret aga on ilmselgelt kuidagi nende päkkaritega riidu läinud ja nüüd... nüüd on tagajärjed käes. Hea, et ma verd ei karda :D

Ja veel on täiesti olemas selline riiklik laulu- ja tantusansambel nimega Singer-Vinger, keda ma eile kuulamas käisin. Oo nostalgiat, oo vanu häid aegu. Singervinger pole legend, vaid müüt :D ise nad nii ütlesid, aga mina ütleks nende sõnadega oopis:

Meie vahel mitte miskit erilist ei olnud
rasket kiviseina ega lukustatud ust
Mitte miskit erilist meil rääkida ei olnud
kumbki katsus omaenda kivist kannatust
ei midagi erilist
ei midagi erilist
ei midagi erilist
ei midagi e-ri-list

Maariši jaoks oli siiski midagi erilist. Tema jaoks oli lausa omanimeline kokteil. See mõjus...eee...ütleme nii, et uvitavalt :D Aga Magusa mpsi nimeline kokteil kõlbas täiesti juua ja nägi ilus välja (te teate, minu nõrkust värviliste jookide vastu).
Ainult ästi imelik oli äärmiselt kainena seal seista. Lihtsalt harjumatu. tavaliselt ei ole Pille see, kes jääb kaineks kui teised joovad :D

Elagu pisimutukad!!!

Hehh, ma kohe ei teaks, kuidas siin korteris elada saaks, kui poleks kõiki neid pisikesi loomakesi/olendikesi/asjakesi, kes end iga nurga taga peidavad. No võtame näiteks nõudepesupäkapikud. Ilma nendeta oleks elu põrgu. Nt mina küll poleks hoolinud selle MEELETU hunniku nõude pesemisest, mis eilse ürituse raames tekkisid. Aga ärkan mina ommikul üles ja ohoo, mida mina näen. Köögis kõrguvad (ja kõiguvad ohtlikult) meeletud PESTUD taldrikute mäed. Nüüd olete te võibolla kadedad ja mõtlete, et hangiks endale ka mõne sellise. No kui teil see õnnestub, siis on hästi läinud. Nõudepesupäkapikud on sellised vähenõudlikud ja tagasihoidlikud. Ainult hea õnne korral võib neid vilksamisi märgata. Ma pole päris kindel, aga ma arvan, et nad elavad nõudekapi all. Igatahes panen ma neile sinna aegajalt natuke piima. Nii tänutäheks.
Loomulikult ei ole Nõudepesupäkapikud ainsad kummalised olendid meie korteris. Ei tea ma isegi neid kõiki, kuid mõnega olen juba jõudnud tutvust teha. No Soodat te loomulikult kõik juba tunnete. Aga siin on veel see mehike, kes elab radiaatori sees ja kolistab seal aegajalt. Ta on selline pahur poissmees ja talle meeldib kolistada ja uriseda. Meie puhvetkapi all elab Krömm. Mul pole päris täpselt selge, kes ta selline on, aga niipalju kui mina teda näinud olen, siis on ta selline musta värvi ja traatkarvaline ning suurte helendavate silmadega. Ega ma tast muidu midagi ei teaks, aga ta luristab hirmsasti (Priit arvas, et see on vesipiipu tõmbav hiir. Aga hiir ta pole, see on kindel, vesipiibu kohta andmed puuduvad.) Siis on siin veel kohe kindlasti väikesed poripäntad. No need on need, kes meie kingariiuli ümbrusesse igal päeval (ja ka öösel) poriseid jalajälgi jätavad. Oh jah. See oli alles algus. Lisaks eelnevatele on siin veel hiigelpalju pisimutukaid, keda ma pole suutnud identifitseerida. Nad ei näita end kunagi meelsasti. Lisaks püsielukatele käib siin ka juhukülalisi, kes tulevad, peatuvad paariks-kolmeks päevaks ja siis liiguvad edasi oma kummalistel radadel. mõned neist on hirmus jutukad ja võidvad su surnuks rääkida ja mis veel hullem, need võivad surnud ka elusaks rääkida. Teised aga, no neid sa ei pane tähelegi enne kui nad on läinud. Märkab lihtsalt nende puudumist.
Teate, ilma nende mutukateta oleks see elu siin korteris tunduvalt igavam. Ma pean ikka õnnelik olema, et neid siin palju on. Aga olgem ausad, ma ei sule iialgi ust ühelegi peavarju vajavale pisimutukale või muidu abi vajavale olendile. Minu juures on kõik nähtamatud ja nähtavad kujuteldavad ja kujuteldamatud sõbrad teretulnud.
Hmm, ma mõtlesin, et peaks neist raamatu kirjutama. Tegelikult on see sama raamat, millest ma mingi 1451 posti tagasi rääkisin. Raamat Soodast. Sooda ja muud loomad. Või. Nähtamatu jänes ja tema väikesed sõbrad. Ma arvan, et Pets saaks ka selles raamatus oma koha.
Oh, Oi Pille, kuidas sa ka ei õpi? Tuleta nüüd meelde. Keegi lubas ju kirjutamise maha jätta. Nii, et ei mingit muinasjuttu Soodast ja ei ühtegi surematut romaani enam.