Sügisene matk mere äärde

Eile käisime taas maailmaserval vildakat majakat vaatamas. Just nagu täpselt aasta varem. Sel korral oli meid muidugi üks rohkem. Üritame ikka Tõrukesest ka matkaselli koolitada. Ta käitus matka ajal väga eeskujulikult - magas enamuse teest maha. Kuna Tõruke veel omal jalal ringi ei siba, siis tuli tal matkata vankris. Mis aga omakorda tähendas, et päris rannakividele ja pehme liiva sisse ma matkama ei pääsenud. Jalutasime siis mööda matkarada, mis oli ka omamoodi huvitav. Tõsi, vesi pole ammu niiiii kõrgele tõusnud, mistõttu haakrikku matkarajalt ülemäära palju ei leidnud, see eest polnud ka seenelised viitsinud teab mis kaugele jalutada nii et meresaagi asemel korjasin ma metsasaaduseid. Kaugemale kui 2 meetrit ma teest ei läinud, kuid sellest hoolimata sain päris kena portsu kuuseriisikaid.
Kahte ülisõbralikku noort rebast nägime ka. Üks oli pisut häbelikum, aga teine muudkui poseeris ja poseeris. Ilmselt üritas meie tähelepanu hajutada ja siis väikese sinise jänese põske pista. Jänes vaatas rebast väga kahtlustavalt.