neljapäev, november 26, 2020

Naeratus

 Arvake ära, kellele kuulub selline hurmav naeratus?



Õige vastus on, et loomulikult Täpsile. Ta ise on väga rahul. Väitis, et oli täna koolis üht poissi oma malbe naeratusega hirmutanud. Ta isegi demonstreeris kuidas. Vaatas niimoodi armsalt üle õla ja siis paljastas oma võluva hambutuse. Oli päris hirmus küll. Loodan, et see poiss ei saa õudusunenägusid...

esmaspäev, november 23, 2020

Kiired ajad

 Kuni jõuludeni ei tasu mult eriti suurt blogimisaktiivsust oodata. Nii palju projekte on vaja valmis saada! Mõni neist on päris mahukas. No näiteks see, mille ma veidi enam kui 15 aastat tagasi oma esimesel blogimispäeval lubasin teha. Viimane aeg see ellu viia. Hakkasin vaikselt otsast pihta, aga edenemine kulgeb aaaaeglaselt. Aga kui lõpuks valmis saan, siis on kõikide alla 9-aastaste jõulu-, sünniäeva- ja nimepäevakingitused lahendatud :P. Rõhk sõnal KUI.

No ja siis veel paar väikest käsitööprojekti, millest ka eriti avalikult rääkida ei saa, sest noh jõulud ju. Sealjuures tuleb ju veel ka koristada ja natuke lastele süüa ka teha...

neljapäev, november 12, 2020

Lavastatud süüdi

Ma teadsin seda! Või õigemini kahtlustasin.

Nimelt oleme mitu korda leidnud ukse eest "kingituse" kassilt. Enamasti on selleks poolik hiir, vahel aga ka mõni linnuke. Alles hiljuti oli trepil väikese pöialpoisi elutu keha. Ikka selle linnu, mitte päkapiku. Viimaseid pole veel toodud. 

Ma ükspäev viskasin nalja ja ütlesin, et raudselt naabruskonna kassid tahavad meie Juhanit süüdi lavastada ja sokutavad linnukesi trepile.

Tuleb välja, et nii ongi. Kuidas muidu seletada seda, et Jussu oli täna terve päeva toas (ja lebotas Täpikese voodis, mis on talle tegelikult keelatud koht), aga lõunapaiku leidsin ikka ukse eest kõvernokse porri laiba. Arvestades, et ma olin päeva jooksul juba mitu korda edasi-tagasi saalinud, ei saanud see seal ka varasemast olla. Nii et need pidid olema naabrite kassid, kes tahavad Juhanit halvas valguses näidata!

kolmapäev, november 11, 2020

Kodukooli proovipäev

Meil oli täna distantsõppepäev. Soojenduseks ilmselt. Varasemalt poleks selline asi kõne allagi tulnud, et keset suurt koolinädalat teatatakse, et vot täna on õpetajad koolitusel ja toimub kodus õppimine. Aga noh, nüüd on ju uued ajad. 

Õnneks kestis kodukool sel korral vaid päeva. Selle olen ma võimeline kuidagiviisi üle elama. Nuttu ja hala oli muidugi palju, kuigi tegemist on koolinädala lühima päevaga. Mõlemal oli tunniplaanis ainult neli tundi, millest üks on koorilaul ja teine kunst. See viimane põhjustas muidugi kõige rohkem nuttu ja hala. Aga suured kunstnikuhinged ongi pahatihti emotsionaalselt ebastabiilsed. Lõpuks said pildid siiski valmis ja polnud neil häda midagi. Kumusse just ei vii, aga õpetajale kõlbab näidata küll. 

Aga mis siis veel? Kõik kolm last olid kodus - ma isegi ei üritanud koristada. Nad oleks mulle tubade segaminiajamisega ringi pähe teinud nagu nalja.

teisipäev, november 10, 2020

Illustratsioonikuu

Ega ma neid pliiatseid niisama teritanud. Ikka selleks, et saaks kunstiaasta illustratsioonidekuul paar pildikest joonistada. Võtsin ette Tõrukese soovitusliku kirjanduse ning leidsin sealt ühe toreda raamatu, mida olen kauges lapsepõlves isegi lugenud (mis pole üllatav, lugesin toona palju). Lugesin nüüd uuesti. Oli endiselt päris muhe kirjutis.

Esimene pildike ongi nimikangelasest.


Kui tööpäev lõppes, pani Gena end hoolega riidesse ja läks koju, oma väikesesse korterisse. Kodus luges ta ajalehti, tõmbas piipu ja mängis kogu õhtu iseendaga trips-traps-trulli.
Kord kui ta oli mänginud iseendaga nelikümmend trips-traps-trulli järjest, läks ta meel väga kurvaks. 
"Miks ma kogu aeg üksi olen?" mõtles ta. "Ma pean endale kindlasti sõpru muretsema."
Ta võttis pliistsi ja kirjutas niisuguse kuulutuse:
"Noor viiekümneaastane krakadill tahab endale sõpru. Ettepanekutega pöörtuda aafressil: Suur Piruka tänav number15, korpus Õ. Helistada kolm ja pool korda."
Juba samal õhtul riputas ta kuulutused linna üles ja jäi ootama.

Teine pilt aga toredatest kõrvaltegelastest Garantiimehikeste loos.

"Ohhoo! Mis ma näen? Hiirik veab Miirikut!"

"Kõik on õige," kuulis ta vastuseks. "Ainult kõik on vastupidi. Mina olen ju peal!"

Neile lähenesid vanad tuttavad valge lipuga. Kusjuures üks istus teise seljas.

"Miks niiviisi?" küsis Külmik.

"Tema aukraadi alandati," selgitas pikk leitnant, kes sadulas istus. "Tehti leitnandist hobuseks. Saatus mängib ohvitseridele vingerpussi. Kellel ei vea, see veab ise."


Andke nüüd ometi inimesele ideid, et mida järgmiseks illustreerida! Teoorias võiks ju sama raamatuga jätkata, aga oleks tore vahelduse mõttes ka midagi muud proovida.

kolmapäev, november 04, 2020

Liiga palju pliiatseid?

Kas ma kurtsin, et mul pole üldse aega? Nojah, see seletab ilmselgelt, miks ma täna kõik oma värvipliiatsid ära teritasin ning värvide järgi sorteerisin. Millekski asjalikumaks polnud lihtsalt aega. 


Aga luban pühalikult, et homme koristan toad ära. Viimane aeg. Kui veel veidi venitada tuleb esmalt põrand sõnnikuhargiga puhtaks rookida ja alles siis saab koristamisest rääkima hakata.

Teisalt jälle. Mul on pliiatsite teritamisest vill sõrmel (Saaremaa siidikäpp, noh). Kas selline invaliid üldse passibki koristama.

Särav Täps

 Minu väike Täpike käis maakondlikul lauluvõistlusel ja sai seal eripreemia lavalise sära eest. Olen loomulikult üliuhke oma pisikese tütrekese üle ja taon rusikaga vastu rinda: "Emmesse!" No olgem ausad, edevus on tal raudselt minust ja eks sealt ka see sära. Teisalt, kui ta poleks Mpsilt pisukest portsu musikaalsust pärinud, poleks keegi teda lavale lasknudki. Säragu nii palju kui tahab.

Mina kahjuks ise tema ülesastumist ei näinud. Olin tattisülgava Tirts-draakoniga kodus. No kui ma oleks selle aevastava ja tatise lapsega kontserdile läinud, oleks mind raudselt rivaalide saboteerimises süüdistama hakatud. 

Aga muidu on endiselt kiire. Oma käsitööprojektidest suutsin mantli varrukad pikemaks nikerdada ja selle portree valmis kritseldada. Kõik muu on pooleli (või suisa alustamata).

neljapäev, oktoober 29, 2020

Ootel kunsti- ja käsitööprojektid

Huhh, mõtlesin just, et tegemata tööde nimekiri on niivõrd pikk, et ei jõua kuidagi järje peale. Lisaks tavapärasele koristamisele ja kraamimisele ootab järjekorras ka suur hulk näputöid ning kunstiprojekte, mida sooviksin ellu viia. Muuhulgas on vaja:


*Kaks kostüümi järgmise nädala lõpuks kokku nikerdada  - kohalikus koolis on tulemas kostüümipäev ja meie perest on sinna minemas üks nõid ja üks piraat. Mõlemad joonistasid oma nägemuse kostüümist üles. Tundub, et nad arvavad ekslikult, et olen meisterrätsep. Las ma reedan ühe saladuse - ma ei ole seda mitte. Muide, need kaks kostüümi on alles kauge tulevik. Täpike korraldas homseks ka kostüümipeo. Kostüümi tal veel pole ja lisaks ootab ta, et ka elamine ära kaunistataks. Ise hulgub ta maakonna tõmbekeskuses ja lihvib oma lavalist sarmi. Seega, mis te arvate, kes selle kõigega tegelema peab. Lisaks on ta koolis lubanud, et ma joonistan kõikidele ta sõbrannadele näomaalingud. Optimist.

* Ühed varrukad on vaja pikemaks teha - tellisin endale netist poolmuidu kena sügisese jaki, aga see on mõeldud ilmselgelt lühikesekäelistele. Minu käed on aga pidevast laste tassimisest aja jooksul peaaegu põlvini veninud. Kuidas muidu varrukad ikka niiiii kukekad on (ma tean küll, et kukekad öeldakse pükste kohta, aga kuidas siis varrukate liigset lühidust kirjeldada?). Lühemaks on asju alati lihtsam teha kui pikemaks. Kas ma juba mainisin, et ma ei ole meisterrätsep.

*Tõenäoliselt vajab ka terve hunnik riideid parandamist, aga lihtsam on oodata kuni lapsed neist välja kasvavad.

*Ühed libapätid vajavad libaroosimist - lisaks sellele, et ma pole meisterrätsep, ei ole ma ka tikkimises ülemäära osav. Ma tõin isegi värvid pööningult alla, aga millegipärast ootavad need juba nädalakese kindakastis...

*Üks akordionikohver vajab tuuningut - Sellel oli nurgas auk, aga ma parandasin selle ära. Nüüd on vaja parandustööde varjamiseks uut värvikihti ning polsterdust. Ma pole veel disaini osas lõplikku otsust teinud. Üks mis kindel Tõruke tunneb oma pilli nüüd kaugelt ära. Kui valmis saan, siis eputan. Rõhk sõnal "kui".

*Üks portree tuleks joonistada - kingituseks. Sellega võib minna pisut kiireks, et sünnipäevaks ikka valmis saada. Ma ei ole eriti kaugele jõudnud ja tähtaeg oli umbestäpselt eile. See on ka selle kuu viimane portree - oktoober oli meie väikeses kunstiklubis portreede kuu. Enda mitte just ülemäära minulikku autoportreed ma juba demonstreerisin. Vahepeal sain valmis ka pildikese Täpsist. Kuigi jah, pildil ei ole Täpike vaid üks teine mannekeen (nagu Täps ise ütles). No ei tule mul see inimeste maalimine eriti usutavalt välja. Samas kaelarätt on minu meelest täitsa usutav! Võibolla peakski kaelarättidele spetsialiseeruma.

Pühapäeval algab aga uus kuu. Novembri tituleerisime illustratsioonide kuuks. Eesmärk on vähemalt ühele raamatule vähemalt üks illustratsioon joonistada. Seda väljakutset ootasin ma põnevusega, aga nüüd on järgmine häda. Raamatuid on ilmas niiiiii palju ja minu otsustusvõimetus on ju laialt tuntud. Seega aidake mind hädast välja ja pakkuge nüüd välja paar raamatut, mis vajaks hädasti illustratsioone. Ma eelistaks lasteraamatuid, aga põhimõtteliselt võib olla ka ju ükskõik mis muu. Telefoniraamat vast mitte.

Aga tegelikult peaks hoopis magama minema. Viimasel ajal on unetunde vaid näpuotsaga jagatud.

kolmapäev, oktoober 21, 2020

Lina-ema

 Täna on minu emaks olemise üheksas aastapäev*. 

Jah, üheksa aastat tagasi sündis väike Tõruke. Pisikesest valjuhäälsest kääksust on saanud suur ja iseteadlik koolipoiss, kes vaimustab mind igapäevaselt oma nutikuse ning paljude annetega. Samas ei saa mainimata jätta, et vähemalt pooled minu hallidest juustest on tingitud selle sama lapse kangusest ja jonnakusest. Aga ikkagi olen tema suurim (ja võibolla ka ainus) fänn!

Palju õnne minu armas Tõruke!  Või mis Tõruke. Päris toekas Tammevõsu juba.

*Aga ma siin hakkasin mõtlema, et pulma-aastapäevadel on küll igal ühel oma nimetus. Selle järgi võiks ma olla vabalt näiteks lina-ema. Järgmisel aastal juba tina-ema. Kuigi arvestades lapse kasvamisega muutuvaid fookuspunkte tuleks ilmselt need ümber nimetada. 1. pulma-aastapäev on vattpulm, siis emaduse esimene aastapäev oleks kindlasti mähkme-ema. 

reede, oktoober 16, 2020

Laulumaias

Ma olen ajaloos varemgi maininud, et mul on mõistmatutel põhjustel suur sümpaatia laste lauluvõistluste vastu. Laulukarussell oli mu lemmik telesaade ja kohalikku lauluvõistlust väisan suurima rõõmuga. Eriti kui mõni minu laululinnukestest seal osaleb. Sel aastal ütles Tõruke kindlalt, et tema ei kavatse mingil lauluvõistlusel osaleda. Olgu siis nii. Täps oli aga minu rõõmuks lahkesti nõus osalema. Ta kinnitas mulle, et võitmine polegi kõige tähtsam vaid ikka laulurõõm. Pealegi pidavat kõik sealt auhinna saama. Saamahimu on edasiviiv jõud. Ma ka väiksena tahtsin lauluvõistlusele minna, et seda Barbie´t saada.

Nii leidsingi end eile naabervalla kultuurimajas istumas ja väikeste laulumaiaste esinemist nautimas . Seal sai näha ja kuulda nii mõndagi. Üks poiss näiteks järgis väga hästi nooti. Seda ühte ja ainsat, mistõttu laulis ta kogu laulu püüdlikult ühel noodil. Teine ei lasknud end sammuti saatest segada, vaid lähenes viisile  improvisatsioonivõtmes, jääb vaid taunida kontsertmeistri saamatust improvisatsiooniga kaasa minna. Kolmandal unusid sõnad ära, aga ta ei lasknud end sellest eksitada vaid leidis lennult lahenduse (Seega selle asemel, et laulda "paremaga teretan, vasakuga lehvitan" laulis ta "paremaga teretan, vasakuga aevastan." Jutt oli kätest). 

Möödalaulmist, sõnade unustamist, seelikukruttimist ja muud sellist oli küll ja rohkem, aga veelgi enam oli siirust, laululusti ja ehedaid kauneid lapsehääli. Ja loomulikult rõõmu osalejatele jagatud nänni üle.

No ja kui minu Täpike laulma hakkas, siis võisin päris uhke olla. Ta laulis ilusasti valju ja selge häälega, julgelt ja õige viisiga. Paar korda natuke koperdas rütmis ja igas jumalama salmis hingas ühe sõna ära (üritas samal ajal laulda ja sisse hingata), aga üldmulje oli hea.  Ka žürii nägi seda ja hindas tema esitust oma vanusegrupis kolmanda koha vääriliselt (ja seega sai edasi ka maakondlikule võistlusele). Ma olen nii uhke. Nagu oleks ise lauluvõistlustel osalenud ja selle kauaigatsetud Barbie auhinnaks saanud. Mitte, et mind keegi oleks omal ajal lauluvõistlusele lasknud. Ma arvan, et nad lihtsalt tahtsid teistele ka võimaluse anda, ma oleks ju kõik võistlused kinni pannud. Puhtalt oma enesekindluse ja sarmiga, sest minu lauluhäält mingil veidral põhjusel väga kauniks ei peetud. Võrreldi lausa karu omaga. Kuigi karu võib ka väga kaunilt laulda kui talle vaid võimalus ja noodid anda. Tal on lihtsalt vilets lavanärv, seega ta teiste ees eriti ei laula. Kui aga kedagi kuulamas pole, siis leelotab nii et laas rõkkab.

neljapäev, oktoober 15, 2020

Koroona esimeses kooliastmes

 Täps maalis täna püüdlikult number kuusi vihikusse ja ise leelotas sinna juurde: "Kuus ja vahe, kuus ja vahe, kuus ja vahe.... emme, need on koroona-kuued, hoiavad ilusasti distantsi!"

esmaspäev, oktoober 12, 2020

Mänguväljaku mõtteterad

 Käisime pühapäeval tõmbekeskuse mänguväljakul. Mina lükkasin vankrit, et Tirtsu magama loksutada ja Täps sõbrunes kohalike lastega. 

Iga kord kui mängivatest lastest mööda jalutasin kuulsin jutukatkeid ja üritasin mitte laia häälega naerda. 

Näiteks tegid poisid mingeid akrobaatilisi trikke ja Täps teatas oma uusimale sõbrannale elutargalt: " Poisid teevad nii kui neil igav on. Ma tean seda, sest mul on üks vend, kes on ka poiss..."

Järgmisel tiirul kuulsin kuidas Täps seletas: "Loogika on ülehinnatud. Loogika lihtsalt ei ole tüdrukutele. Tüdrukutele on..."

Kahjuks jõudsin kuulderaadiusest välja nii et ma ei saanudki teada, et mis siis ikkagi tüdrukutele on.

pühapäev, oktoober 11, 2020

Fotosessioon edasijõudnutele

Pikalt mõtlesime, mida küll Tirtsule tema esimeseks sünnipäevaks kinkida. Kuna meil mänguasju on niikuinii liigagi palju, siis otsustasime panustada mälestustesse. Üheaastane oma sünnipäevast just palju mäletama ei jää, seega otsustasime, et parim oleks niiöelda mäluturgutus, ehk fotosessioon. Siis saab Tirts aastate pärast vaadata, millised me kõik välja nägime ja võibolla isegi "mäletab" seda üritust. Mul on küll paar mälupilti ajast, mida ma tegelikult mäletada ei saa, kuid mis on aju poolt juttude ja piltide abil justkui mälestusteks kombineeritud.

Igatahes saigi Tirts endale sünnipäevaks fotosessiooni kinkekaardi.  Tahtsime pildistamise võimalikult kiiresti ära teha. No kuni on veel vähegi värve looduses. Loomulikult selgus kohe, et mitte midagi pole selga panna. No et kogu von Trappide pereansambel ikka kenasti kokku kõlaks. Ilmataat ähvardas nädala jagu vihmaseid ilmasid ja oktoober pole niikuinii enam sitskleidis ringiheljumiseks sobilik. Tõrukesel on niikuinii ainult kaks konplekti, mida ta nõus kandma on ja kuigi plikadel on riideid mägede kaupa, siis selliseid, mis Tõrukese valikuga sobiks on kasinalt. Lõpuks lõin käega ja otsustasin, et see kokkusobitamine on niikuinii ülehinnatud. Kui peres on ikka nii erinevad inimesed, siis ei saagi neid ühte moodi riide panna.

Pildistamise päeval oli õnneks imetabane ilm. Kogu pere käitus muidugi täpselt nii nagu neilt oodata võis. Tõruke torises ja porises ning nõudis, et fotograaf kiiremini tegutseks. Täps edvistas ja lollitas ning üritas kõiki surnuks rääkida. Tirts vingerdas ja jonnis ning nokkis pildistamise ajal demonstratiivselt nina. Kui ma oleks keset seda kaost veel lohutamatult nutma puhkenud, siis oleks ilmselt täiskomplekt olnud.

Ainus kes end esinduslikult ülal pidas oli Juhan Tuhk. Tema istus rahulikult kaadris ja vaatas ainitiselt otse kaamerasse. Juu tahtis algajatele modellihakatistele näidata kuidas tõelised profid töötavad.

Hoolimata paljudest saboraažikatsetest sai fotograaf ikkagi terve portsu pilte klõpsitud. Eks me näe kas ja kuidas välja tulid. 


teisipäev, oktoober 06, 2020

Varbagümnastika

- Tirts, kui vanaks sa said?

- Lolla-lolla-lolla!

- Näita sõrmedega.

- Lolla?

- No näita siis varvastega



Tirts pole enam beebi

Hip-hip-hurraa! Meie peres pole enam beebisid!

No üheaastase kohta ei saa ju enam beebi öelda. Suur laps juba. 

Jah tõesti, täna aasta tagasi sündiski väike Tirts. Pisike, aga valju häälega. Seda on ta muide siiani, aga lubage ma räägin teile, milliseks vahvaks tegelaseks ta kasvanud on.

Noh esiteks on ta pisut ikka kasvanud ka. Tänaseks on saavutatud oma 9,1 kg ja pikkust ka silma järgi hinnates umbes 73 cm. Eks me homme arsti juures mõõdame täpselt üle. Ma ei tea kuidas teiste kehaosadega on, aga käed on tal küll üle mõistuse pikad. Need ulatuvad absoluutselt igale poole. Ma olen ikka naernud, et need on teleskoopkäed. Vaatad peale ja oleks nagu tavalised väikesed lapsekäed, aga kohe kui on vaja mõnd keelatud asja kätte saada, siis venivad need vähemalt kolm korda pikemaks. 

Ja kui muidu ihaldusväärset kätte ei saa, siis tuleb ronida! Ronimine talle meeldib. Lemmikkohad on nõudepesumasin ja mänguasjakast. Ükspäev ronis pottide ja pannide sahtlisse ka. Ma tõesti ei kujuta ette kui mõnus on klotside otsas istuda, aga talle näikse meeldivat. Kui juba klotsikasti ronitud on, võib seal päris pikalt istuda (nagu linnuke kandiliste munade peal) ja mängida.

Suur ronimisearmastus sai saatuslikuks ka söögitoolis söömisele. Iga söögikord nägi välja nagu õllepruulija laulmine - ikka ette ja taha, laua peale ja laua alla. Kaua sa niiviisi jaksad. Söögi osas Tirts valiv pole - ta tahab kõike, mida teised söövad. Käib nagu koer iga laua taga istuja juures ja nõuab palakesi. Ainult kui koerad istuvad ja vaatavad anuvate silmadega kuni peremehel hale hakkab, siis Tirts pooldab aktiivset lähenemist. Tänitab ja sõimab sööjat "lollaks" seni kuni viimane mõistab, et ainumas võimalus ta vaikima sundida, on lapse suu täis toppida. Neli hammast suus on täiesti piisav, et jätta endast märk kõigele söödavale ja söödamatule.

Kui Tirtsu vaadata, siis öeldakse ikka, et nii ilus poiss. Nojah, siniste silmade ja kelmika naeratusega on ta ju täitsa nunnu. Kuigi viimasel ajal pidevalt tatine nina ja alailma räpane nägu just punkte juurde ei anna. Ma ikka imestan, kuidas üks väike tegelane end nii kiiresti ära määrida suudab. Ilmselt on tegu väga andeka lapsega. 

Kui juba annetest rääkida, siis noh, arvestades, kes on tema ema, siis ilmselgelt pole tal muud valikut kui andekas olla. Hetkel pole veel päris täpselt aru saada, mis valdkonnas ta eriti silmapaistvaks saab. Tema imeline klaverimäng pälvib alati tähelepanu (neid valjusid helisid pole lihtsalt võimalik eirata). Nüüd on hakatud huvi üles näitama ka kitarri vastu, mida käiakse tinistamas. Kitarr saab õnneks vähe õrnema kohtlemise osaliseks kui klaver. Raamatuid loeb ta usinalt (nii üht kui teistpidi). Äärmiselt osav on ta klotsitornide lõhkumises - anne mida edasipidises elus kindlasti vaja läheb.

Eelistatuim liikumisviis on neiul käpuli. Toe najal ja käest kinni liigutakse ka kahel jalal, aga ilma abita siiski veel mitte. Sellest pole küll midagi, sest neljal käpal jõuab väga kiiresti edasi ja sealjuures on kukkumise oht oluliselt väiksem. Eriti kiiresti liigub ta kui silmapiiril on porilomp, kuhu sukelduda. Autoteed tunduvad ka alati ahvatlevatena.

Tirtsu üheks iseloomulikumaks küljeks on sünnist saati olnud vali ja kile hääl. See on endiselt märkimisväärne, kuid ürglinnu kriisete asemel kasutatakse nüüd pisut laiemat sõnavara. Peamiselt seletatakse aina "lolla-lolla-lolla", vahele ka "la-di-da-di-daa". Arusaadavaid sõnu peale emme ja mämmi pole, aga neid keeldun ma sõnadeks lugemast. Mis muidugi ei tähenda, et ta ei suuda end selgeks teha. Ta lihtsalt vaatab sulle suurte silmadega otsa ja seletab, et kas sa oled "lolla", et aru ei saa. Lõpuks hakkab sul häbi ja saad aru küll.

Magamisega on lood nii ja naa. Õhtuti läheb ta ilusasti oma voodisse magama (ma pean küll seltsiks olema), aga hommikul ärkab millegipärast minu voodis. Ta on muidu tore kaisuloom, aga vähkreb hirmsasti ja üritab keset ööd kontrollida kui sügavale minu ninna ta sõrm (või ka varvas) läheb. Ilmselt tahab koroonatesti teha - see on ju tänapäeval väga popp. 

Üldiselt on meie pesamuna supernunnu mürakaru.

Palju õnne sulle Tirts!

pühapäev, oktoober 04, 2020

Pidu peo otsa

Näh, jälle pole kirjutanud midagi. See tuleb sellest, et ma sain vahepeal vanaks ja nüüd sõrmed ei paindu enam ja on liigestest kanged. Või siis lihtsalt polnud koristamise ja söögitegemise vahelt aega arvutit tööle panna.

Aga tõesti, sünnipäev mul oli. Tähistasin seda meeldivas seltskonnas naiste ja veiniga. Mps ja kari lapsi oli muidugi ka, aga nad üldse ei seganud meid. Oli meeleolukas õhtu. See inimestega suhtlemine on see, millest tunnen beebiga kodus olles puudust. Seega hindan neid üksikuid õhtuid seda enam. 

Sünnipäev oli ka mu koduvallal. Kas te ikka teate, et ma elan vallas, mis sai (koos Kuressaare linnaga) pärast Eesti taasiseseisvumist esimesena tagasi omavalitsuse staatuse ja õigused. Haldusreform liitis Kuressaare linna suure Saaremaa valla koosseisu, nii et nüüd ongi meie vald vanim. Sel puhul peeti suur ja uhke tutiline pidu. Käisin seal minagi koos oma pudinatega. Mps oli loomulikult ka. Kuigi vallaametnikuna saadeti ta kõigepealt kohustuslikus korras ühsikondlikult kasuliku tööna peoplatsi üles sättima. Pärast aga kui Ott Lepland oli rahva üles soojendanud, lasti ta ka püünele rahvast lõbustama. Pidu oli ilus. Härduspisarat just ei poetanud, aga hea meel oli küll oma valla üle.

No ja täna alustasime Tirtsu sünnipäeva tähistamisega. Ta saab nimelt ülehomme juba aastaseks. Aga äkki ma kirjutan sellest eraldi postituse. Kahe nädala pärast  või nii. Kui jälle mahti saan.

neljapäev, september 24, 2020

Fotojaht: Värviline

Eelmise fotojahi magasin ma maha. Sel korral siiski annan oma pisikese panuse. Nii et värviline. Tegin aias väikese tiiru ja ma ütleks, et värvidega on kehvasti. Pihlakaid sel aastal pole, vahtrad on veel rohelised. Ilusaid punapõskseid õunu kah pole. Ainult metsviinapuu ning liblikameelitajalill aitavad hädast välja.


Aga toas oli ükspäev see-eest selline disko ja värvide möll, et hoia ja keela. Pildi tegi Täps. Ta on kärsitu, sellest ka puudujäägid teravuse osas. Teisalt aitab see hägustada suurt segadust, mis lastetoas valitses.

Värvilõhnaline vananemine

Oh ei, nädalake ja enamgi on mööda lipsanud, aga mina pole siia kriipsugi kirjutanud. Üks kahest, kas pole aega või pole midagi öelda. Aga see viimane ei saa olla takistuseks. Teada-tuntud kroonilise mölapidamatuse all kannatava isikuna võin kinnitada, et kui mul midagi pole öelda, siis ma ütlen seda eriti pikalt ja põhjalikult. Järelikult toome vabanduseks ajapuuduse.

Siin on väheldane tõeterake sees. Aega pole tõesti olnud. Või vähemalt mitte sellist aega, mida saaks kasutada kirjutamisele. Esiteks olen teinud suuremas koguses torte. Ei ma pole mitte kondiitriks hakanud. Lihtsalt ma saan peatselt jälle aasta vanemaks ja mis aitaks kortsude vastu paremini kui end paksuks süüa - see tõmbab kortsud kenasti siledaks. 

Aga kuna ma veel ei ole vanaks saanud (paar päeva on ju aega), siis otsustasin oma noorusest pakatava ilu lõuendile talletada. Siinkohal olgu selgitatud, et ma pole ka kunstnikuks hakanud, aga ma järjekindlalt tegelen oma "aasta kunstis" projektiga. Septembri teemaks oli kubism. Vot see oli paras pähkel ja väljakutse. Kõigepealt tutvusin teooriaga, lugesin interneti läbi ja vaatasin juutuubist õpetlikke videoid, kuidas kubistlikku meistriteost luua. Ma arvan, et ma sain aru, kuidas see peaks toimima, aga ma ei suutnud siiski oma uusi teadmisis rahuldavalt rakendada. Kohutavalt keeruline oli klassikalisest vaatenurgast loobuda. Seega tegin oma elu esimese (ja ilmselt ka viimase) kubismist inspireeritud pildi valmis ja suundusin otsapidi oktoobrisse, kus on temaks portree.

Otsustasin ka sel korral pisut oma mugavustsoonist välja ronida. Ma olen portreesid joonistanud küll ja rohkem. Joonistanud. Hariliku pliiatsiga. Sel korral otsustasin õlivärvide kasuks. Ja alustasin kohe autoportreega. Ma pole varem õlivärvidega inimest maalinud ja ütleme nii, et ka see oli paras väljakutse. Maailmaparandaja näeb maalil minu tagasihoidliku hinnangu alusel välja veelgi vanem kui lähenev tähtpäev ähvardab. Lisaks on nägu millegipärast loppis (kas tõesti vanus või ikkagi viletsad oskused) ja kuna mul peenikest pintslit polnud, siis erilist detailsust ei tasu ka otsida. Teisalt olen pildil äratuntavalt mina ja see maksab ka ju midagi.

Igatahes tellisin endale sünnipäevaks uued pintslid ja värvid, nii et kavatsen veel veidi harjutada.

Aga siin ma olen:

Selfi

Hurmav kas pole?

Ritsiku rõõmuks ka originaal 

No ja et kõik oleks ausalt ära näidatud, siis ka minu kubistlik pilt. Siin on kujutatud Taadut Kuuba saare kaunitaridega. Sest noh Kuuba- Kubism, saate aru küll. Samahästi võiks see pilt muidugi olla kapten Pikksukast kurrunurruvuttide seltsis.

Aga mina olen Kuubal käinud.

teisipäev, september 15, 2020

Uued tuuled koolisööklas

 Mina: "Mis teil täna koolis söögiks oli?"

Täps: "Mingi plingisupp!"

???

???

???

Mina: "Aa, sa mõtled klimbisupp!


esmaspäev, september 14, 2020

Pudelpostitus

Ma olen juba pikka aega kibelenud, et kirjutada pudelpostist (sisemaa elanikele - see on kirja saatmine pudeliga, eriti levinud üksikule saarele lõksu jäänute, seiklusromaanide kangelaste ning mere ääres pidutsevate romantikute ringis. Vajalikud vahendid - pudel, paber, pliiats, kork! ja loomulikult veekogu (kuigi nagu hiljem näete, võib see viimane võib olla ka ülehinnatud)). Tõsi, ma olen sellest ajaloos korduvalt kirjutanud (siin ja siin ja siin ja natuke ka siin). See võib tulla asjaolust, et tegemist on vaieldamatult minu lemmiku kirjasaa(t)misviisiga. Nojah, see pole just ülemäära kindel korrespondentsiviis, aga samas ega tigupostki pole. Alles mõni aeg tagasi oli ju uudis postiljonist, kes ei viitsinud kirju laiali kanda ja viskas need lihtsalt ära. Tiguposti ees on aga see eelis, et reklaamlehti ja rämpsposti üldjuhul pudelpostiga ei saadeta. Või vähemalt nii ma arvasin.

Jah, ükspäev tuli Mamma ja teatas, et nad leidsid mere äärest ühe kirjaga pudeli aga kahtlustas, et see pole kunagi meres käinudki. Pudelposti osas teatavat kogemust omava ja mitmeid vettinud pabereid näinuna võisin seda kinnitada. Pudel oli ilusasti viisakalt rulli keeratud ja täiesti kuiva paberit täis - 8 lehekülge tihedat trükiteksti koos illustratsioonidega. 


Kirja lähemalt uurides selgus, et see polnud mõeldudki meritsi saabuma. Nimelt mainiti kaaskirjas, et kirja autorid lasid pudelid peita üle maailma erinevatesse randadesse. Pudelite vette pildumisest polnud sõnagi, kuigi seda peetakse traditsiooniliselt üheks pudelposti eelduseks. Ilmselt olid praamilt tulijad/praamile minejad ühe eksemplari meie paesele rannikule jätnud, kust mamma selle leidis.  Kiri ise on ühe väikese reisiseltskonna kirjeldus oma kajakimatkast Soome rannikuvetes. Tegemist oli lustaka lugemisega, mis tekitas tõeliselt tahtmise ise ka kajakki hüpata ning seikluste poole aerutada. Isegi kui ma tean, et oma füüsilise vormiga ei jõuaks matka teise päevani ja arvestades seda kui kergelt ma merehaigeks jään, siis pole kindel, kas ma esimest poolt päevagi vastu peaks. Aga matkahimu tekitas see küll. Mõni võibolla mäletab, et ma olin vanasti kõva matkasell, aga viimastel aastatel olen koledal kombel alla käinud. Isegi telgis pole juba aastaid maganud (kui üks väike sutsakas ülemöödunud suvel kõrvale jätta). Lapsed noh. Ja laiskus. Ja mugavus. Aga mul on kindel plaan, et järgmisel aastal, kui Tirts on juba suurem (ja mahajäetav või kaasavõetav, kuidas vaja), siis parandan selle veal.
Igatahes selline peaaegu pudelpost siis. Ei saagi aru, mis see oli. Reklaampost? Kirjandus posti teel? Meeleheitlik appihüüd sportlastelt, kes 10 päeva ja 1 öö veremaitse suus aerutasid ja kartsid, et nende pingutused jäävadki vaid nende enda teada, kui nad seda anonüümsete rannasuitajatega ei jaga? Ükskõik. Mulle tegelikult meeldis see lähenemine. Oluliselt originaalsem kui oma blogis sellest heietamine.

Pudelposti leidmine on muidugi harv juhus. Teisalt võib rannast muudki toredat leida. Näiteks ükspäev käis Tõruke rannas ja otsis sealt kive, mida vette loopida. Leidis aga 50 eurot. Päris hea päevateenistus värskes õhus jalutamise eest...
Igatahes ma lähen nüüd mere äärde jalutama, kui üks 50-eurone rannas vedeles, miks ei võiks seal neid veel olla...

reede, september 11, 2020

Fotojaht: sõiduriist

 See sõiduriist paneb lapse silmad särama


Kõigepealt tuleb muidugi kõndima õppida. Aga see pisiasi on ju ainult vormistamise küsimus.


neljapäev, september 10, 2020

Pesupäev

Mul on kolm last, kellest kaks on tõelised mäkerdajad. Seega on meie peres iga päev pesupäev. Pesumasin huugab alalõpmata ja õu on risti-rästi pesunööre täis pikitud. Ikka selleks, et särgid saaks tõelise merehõngulise värskuse (mitte sellise, mida lubavad kõik Lenorid ja muud säärased. Nad pole vist mere ääres käinud).


Iga päev panen pesu kuivama - taevas on pilvitu, päike sirab ning puhub mahe tuuleke. Ideaalsed pesukuivatusilmad. Viis minutit hiljem pilku aknast välja heites näen kuidas paduvihm sooritab mu pesu kallal järelloputust. No kena. Loputagu kui tahab, aga paluks siis tsentrifuugida ka. Pesu kuivatamisel pole ju mingit mõtet kui see seal grammigi kuivemaks ei saa. 


Lõpuks peale kolmepäevast looduslikku loputustsüklit annan alla korjan pesu kokku, topin jälle masinasse ning loputan ja väänan uuesti kuivaks. Seejärel riputan kogu elamise niiskeid riideid täis.

P.S jah, ma olen kuulnud sellisest asjast nagu kuivati. Ja ei, ma ei kavatse seda endale hankida. Sest noh, ruumipuudus ja värske lõhnaga pesu.

teisipäev, september 08, 2020

Muusikaline vahepala

 Sain täna oma selle hooaja esimese sünnipäevakingituse - lastevaba õhtu koos kontsertiga ja puha. Imeline, mida veel tahta! Kontsert oli ka vahva. Kõik olid head tuttavad ning turvalised lood.  Oleks lausa kaasa laulda tahtnud. Üldse tekkis suur igatsus lõkke ääres laulmise järele. Kas keegi tooks tikud ja laulikud?

neljapäev, september 03, 2020

Fotojaht: vesi

Küll see aeg lendab kiiresti. Alles ma mõtlesin uut fotojahi teemat nähes, et see on hea teema, sest veega on võimalik lõputult palju kifte pilte teha. No ja siis avastasin, et kohe ongi reede käes ja ma pole suutnud ühtki ägedat veepildi ideed väljagi mõelda, mis siis veel pildistamisest rääkida. Telefon on täis tuhkkuivi pilte. Eelkõige koolilastest, kellest keegi ei nutnud. Isegi lapsevanemate härduspisaraid polnud näha. Mul isiklikult oli küll suur rõõm lapsed kooli saata. Eriti rõõmustan kooli kokkade üle. Aga see selleks. Kuna veest oli pilti ikkagi vaja, võtsin telefoni õhtusele jalutuskäigule kaasa. 

Teepealt leidsin väikest vett (sobiks ka üleeelmise fotojahi rivistusse)...


...veidi suuremat vett isiklike lokkidega...


...ning päris pirakas koguses vett.


teisipäev, september 01, 2020

Esimene

Täna, rahvusvahelisel laste pisarapäeval, oli ka meie majas pidulik-pühalik õhkkond. Ikkagi üks õpetaja ja kaks õpilast. Sealjuures Täpsi jaoks oli see täiesti esimene esimene september koolilapsena. Kohustuslik astrikimp peos ja rahvarõivad seljas astusid nad vapralt koolimaja poole. Esimeses ja teises klassis on kooliminek ikkagi veel oodatud sündmus.

Teise klassi minev Tõruke, vana kala koolis, oli tähtsust täis ja tahtis Täpikesele näidata kus miski asub ja kuidas asjad täpselt käivad. Ta isegi laulis kõik koolikella helinad õele ette, et usignaalid väiksemaid segadusse ei ajaks.

Täps, va tuulepea, ei mallanud kuulata, vaid kepsutas lokkide lehvides oma sõprade juurde - ikka selleks, et teha plaane kellega ja kus mitte eriti akadeemiliselt hängida võiks.

Aktuse pidas värske koolijüts enamvähem viisakalt vastu. Kooli hümni laulis kaasa või õigemini liigutas väga püüdlikult suud. Isegi Tirts tahtis kaasa laulda, aga lutt oli ees, nii et kostus vaid mõminat. Täps (ega ka Tirts) ei seganud väga palju direktori jutule vahele ja viskas ainult ühe korra aabitsa maha. Nojah ja kätlemisel andis vale käe, aga muidu esines imeliselt.

Aga teate, neid pisikesi rahvariietes väikesi lapsi oli lausa lust vaadata. Istusid nagu seenenööbid toolidel ja jalad ei ulatunud õieti maha. Minu oma oli kõige pisem - toolile ronimiseks oleks redelit vaja, aga särtsu  on temas seeeest ohtralt! 


Ilusat kooliteed!

laupäev, august 29, 2020

Muinas(jutu)tulede öö

 Täna on muinastulede öö. Mingist mere ääres tule tegemisest ei saa sellise ilmaga juttugi olla. Noore tormi mõõtu tuul viib tikud käest ja pillutab lõkkehakatise lainetesse. Süütasime selle asemel muinastule oma saunaahju. Usun, et ka muistsed meresõitjad poleks sellise tormise ilmaga heale kuumale saunale ei öelnud.

Igatahes istusin mina üksi laval, vaatasin aknast pimedusse ning kuulasin kuidas tuul kohises puudelatvades ja paratamatult ekslesid mõtted muinastuledelt muinasjuttudele. Niimoodi vastu ööd saunas käies (saan sauna alles siis kui Tirts magab) tuleb mul ikka meelde lugu vaeslapsest, talutütrest ning nõunik hiirest. Te ju kõik mäletate seda lugu. Vaeslapsel läks hästi - ta sai endale komplekti uhkeid riideid ning kuld- ja hõbeehteid. Talutüdruk, kes aga kade, ülbe ja kärsitu loomuga, ei kuulanud närilise õpetusi ning pidi seetõttu vanapagana pojale naiseks minema. Üldiselt arvatakse, et tal eriti hästi ei läinud. 


Aga äkki ikka läks? Kust me teame? Ärgem unustagem, et ta sai endale abikaasa väga rikkast ja mõjuvõimsast perekonnast. Vaevalt, et ta pidi eales puudust kannatama ning sai muretut hõlbuelu elada (millegipärast ei tundunud ta niikuinii  väga töökas olevat). Pole välistatud, et lähemal tutvusel vanapagana pojaga selgus, et nende iseloomud sobisid ideaalselt ning nad elasid õnnelikult elu lõpuni, samal ajal kui vaenelaps oli sunnitud parema elu peale saamiseks palju tööd rügama ja oma ehted maha müüma. Ma saan aru jah, et vanapagana poeg polnud ehk silmale kõige kaunim vaadata, aga samas võis tal olla väga hell süda ja eks sellisel eksootilisel välimusel on ka oma võlu. Pealegi polnud talutütar ka just teab mis kaunitar. Seda küll kusagil jutus ei mainita, aga on ju nii, et tõelisel ilusad ja head olid ainult vaeslapsed ning talutütardel tuli paratamatult leppida heal juhul ilmetuks, kuid vahel lausa inetuks tembeldamisega.  Igatahes tahan ma uskuda, et tegelikult läks ka talutütrel hästi. Mulle meeldivad õnnelikud lõpud ja lood kus pahad ei olegi tegelikult nii pahad.


Vot sellised mõtted tulevad pähe muinasjututulede ööl saunas istudes.


Pildid laenasin Marika blogist, kes on nähtavasti kunagi sarnaseid mõtteid mõlgutanud.

reede, august 28, 2020

Fotojaht: suvi rivis

Kuna eelmisest jahist viilisin, siis sel korral võtaks kaks ühe hoobiga: suvitajad rivis


Meri ja suvi on minu jaoks peaaegu sünonüümid. Olen seda ennegi kirjutanud, et kuulun hülgerahva hulka, kes käib ujumas kalendri, mitte termomeetri järgi. Kui on suvekuu tuleb randa minna. Ikka suplema.  Niisama liival vedelemist ma ei kannata. Igav ja palav ja ega ma pruuniks niikuinii lähe. Seega on peamine eesmärk vees sulistamine, mis muidugi ei välista ka paari liivalossi ehitamist.

Näikse, et ka minu lapsed "kannatavad" kaasasündinud meremagneti all. Mäletan, et kui Tõruke oli pisike, läksime ühel sügisesel päeval metsa jalutama. Kuna ilmad olid külmad, siis hoidsime merest targu eemale, aga pisike poiss võttis suuna ilmeksimatult mere suunas. Ükskõik kui palju me teda eksitada püüdsime. Lõpuks olid kummikud ikka vett täis...

Nüüd elame kiviviske kaugusel merest (tõsi, peab olema keskmisest kõvem kivipildur. Päris kalevipoeg just mitte, aga päris lõdva randmega ka ikka ära ei viska) ning märgade jalgadega lapsed on aastaringne nähtus.



teisipäev, august 25, 2020

10 aastat hiljem

Pealkiri kõlab nagu kolme musketäri seikluste järg, aga antud juhul on tegemist vaid kahe musketäriga. Ja kui üdini aus olla, siis pole meil musketeid, ega muid tulirelvi nende 10 aasta jooksul vaja läinud. Külmrelvi ka mitte. Oleme suutnud oma erimeelsused enamvähem viisakate sõnade abil ära lahendada.

Jah, meil sai siin vahepeal täis 10 aastat abielu. See on päris veider. Ühest küljest olid pulmad justkui 100 aastat tagasi. Hirmus kauge aeg tundub. Samas tundub, et abielus pole me küll nii kaua olnud. See on ju ikkagi veidike rohkem kui veerand minu elust. Samas vaadake ise, mitte kui midagi ei ole muutunud!

Suurt pidu ja tähistamist sel korral ei olnud. Käisime hoopis pere ja sõpradega Hiiumaal suve lõpust viimast võtmas. Möödaminnes lõime tähtpäeva puhul ka klaase kokku ning sõime pulmatorti. No see polnud päris pulmatort. Kohaliku coop-i letist hoopis. Meie päris pulmatort oli Taadu tehtud. Ka see ei olnud uhkeldavalt mitmekorruseline, vaid pigem ühe madala keldrikorrusega. Samas ei mõjutanud vähene kõrgusepüüdlus kuidagi maitset, mis oli imetabane. Pulmakleiti ma isegi ei üritanud selga suruda. Olen ikkagi keskmiselt 160 grammi kuus selle ajaga kaalus juurde võtnud. Järgmiseks suureks pulma-aastapäevaks võtan nii palju alla, et kleit ka selga mahub. 160 grammi kuus kaalukaotust ei tohiks ju raske olla :D.

Lõpetuseks tahaks öelda midagi ilusat ja igavikulist elu ja armastuse kohta, aga noh, nagu ikka kuigi ma ju tean (peaaegu) kõiki sõnu, siis õiges järjekorras ritta panna ei oska. Egas midagi, kui ei oska elust ja armastusest kirjutada, siis tuleb lihtsalt elada ja armastada! 

pühapäev, august 16, 2020

Hitihoiatus

Lasteraamatute taevasse on tõusmas uus Täpikesekujuline täht. Jah, tõesti. Varsti võib hästivarustatud raamatupoodide uudiskirjanduse lettidelt leida tema teose "Riidekapimaa", mida hetkel köögilaua taga suure püüdlikkusega kajakasulega maalitakse. Lisaks puistatakse peale sädelust ja puha.

Õrritajaks teile raamatu esimene lehekülg:


reede, august 14, 2020

Fotojaht: üllatus!

Jalutasin täna hommikul lapsepõlveradadel. See on ikka veider kuidas perspektiiv muutub. See suur ja sügav padrik, milles väiksena mängisin, osutus üsnagi kiduraks metsatukaks, mis pealegi on igasuguste tervise- ja discgolfiradadega tundmatuseni muudetud. Paar üksikut kohta oli veel sellist, mille võis ära tunda. Kuigi need asusid vales kohas. No kui ma lapsepõlvest mäletan, et need suured metsseakivid asusid hirmus kaugel, siis tegelikult olid need üsna kodu lähedal. Lihtsalt siis olid mul palju väiksemad sammud. Ja kui aus olla, siis need kividki olid toona palju suuremad. Nüüd ulatusid vaevu põlvini. Metsseakivide mõte oli selles, et kui kohtad metssiga, siis tuleb ohutuse mõttes kivi otsa ronida, sest sead ju teadupärast ronida ei oska. Neist kividest oleks sead võinud muidugi ilma suurema soojenduseta üle hüpata. Tõe huvides olgu öeldud, et ma pole seal metsas elades ühtegi metssiga näinud.

Kui majakõrgused kivid olid põlvekõrguseks kahanenud, siis toona põlvekõrgune elupuuke oli üllatuslikult majakõrguseks kasvanud. Ma imestan, et ta üldse ellu jäi, arvestades, et me seda toru mööda ronides elupuud tasakaalu hoidmiseks kasutasime...


teisipäev, august 11, 2020

Kas sa Riia linna tahad näha?

 Ei, mul pole plaanis teie peal mingeid valuvõtteid kasutama hakata. Lihtsalt tahaks pajatada veidike meie pere selleaastasest puhkusereisist. Juba möödunud aastal sai lastele lubatud, et läheme tuleval aastal Riia loomaaeda. Tundub, et igasuguste koroonade valguses läks päris hästi, et ei lubanud perepuhkust itaalia villas või mõnes muus ohutsoonis asuvas sihtkohas. Kuigi jah. Lastega reisimine nüüd suurem asi puhkus ei ole. Pigem paras ellujäämiskursus närvirakkudele. Minu omad põrusid juba kursuse teisel päeval...

1. päev - Alustuseks olgu öeldud, et lapsed käitusid esimesel päeval peaaegu ideaalselt! Tõsi Tirts oksendas juba enne kui Lätti jõudsime. Aga ta tegi seda rõõmsa ilmega ja üldse ei virisenud, seega ei pane seda talle pahaks.
Lätis käisime ujumas hernesupimeres. Ega eriti keegi ujuda tahtnud, sest vesi oli mingit kahtlast koaguleeruvat vetikat täis ja nägi välja tõesti nagu ujuks hernesupis. Õhtul tegime katse oma kunagist parki tagasi nõuda (ja võibolla tassikese teed juua). Ainus, mis sealt saime, oli hiiiigelsuured suhkruvatipuhmad. Need olid tõesti üleelusuurused. Loomulikult ei jaksanud lapsed neid ära süüa. Arvake, kes oma dieedi nendega ära rikkus? 

Suhkrulaks

Dieedist rääkides. Kas teate milline dieet koosneb valdavalt friikartulitest? Lastega reisimise dieet! Nimelt olen varasematest reisidest nii mõndagi õppinud. Näiteks seda, et ei ole mingit mõtet kohvikus või restoranis endale süüa tellida, sest lapsed jätavad niikuinii enamuse oma söögist söömata ja neist jääkidest saab kõhu enam kui täis. Kahju ainult, et nad ei telli midagi head, vaid valivad lastemenüüst midagi, mis koosneb peamiselt friikartulitest. 

2. päev - kuna Tõruke oli eelmisel päeval söönud suurel hulgal herneid, siis hakkas tal öösel kõht valutama. Katkendlik uni ja nutivõõrutusnähud andsid kokku kurja lapsukese. Esmalt loeti üles kõik hädad, mis meie hotellil olid. Oleks ta ainult keelt mõistnud, oleks hotelliomanikud teada saanud, mis kõik valesti oli (alustades sellest, et üks pirn ei põlenud ja lõpetades asjaoluga, et uks olevat kui prügimäelt toodud). Tõsi, hotell oli tõesti kulunud olemisega, kuid see-eest väga soodsa asukohaga ja selle kohta ka küllaltki soodsa hinnaga. Hommikusööki hinnas ei olnud, see tuli 5 juuro eest lisaks võtta. Peale seda kui Täpike oli söönud ära 5-eurose röstsaiaviilu ja Tõruke sama kalli õuna, otsustasime, et järgnevatel hommikutel organiseerime hommikueined ise (no ei jaksanud meie Mpsiga nii palju ka süüa, et hind end õigustaks).

Järgmiseks külastusobjektiks oligi loomaaed. See oli päris tore. Mina näiteks polnud varem elus kaelkirjakut näinud. Nüüd siis olen. Lastel oli ka päris tore. Esimese asjana teatas Täps, et näe jaanalinnud! Sellised roosad ja saledate jalgadega. Seejärel käskis ta kõigil imetleda hüljest, sest ega seda ju igapäev ei näe. Lõpuks aga kui jõudsime kondori puurini teatas ta, et see on küll üks tahtejõuline lind, sest kuidas ta muidu nii suure puuri on endale saanud. Tõruke näis kõige enam nautivat loomaaia kaardilt oma asukoha määramist. Tirts aga õppis ühelt raipesööjalt linnult uusi kriiskamisvõtteid. Igati kasulik retk.

Jaanalinnud?

Peale loomaaeda ja kiiret kehakinnitust käisime püha Peetri kiriku tornis ja imetlesime Riia linna vaadet, seejärel aga suundusime Jurmalasse ujuma. Seal oli ilus liivarand ja puhas vesi. Ei mingit hernesuppi. Ilusa ilma ja pühapäevase päeva tõttu oli seal ilmselt muidugi pool Lätit koos. Õhtul aga muutsime õe hotellitoa pop up pubiks ning osalesime rahvusvahelisel mälumängul. Ma ei saa öelda. et me oleks võitnud, aga minu toodud pool punkti (vale, kuid andeka vastuse eest) oli kindlasti suureks toeks, et me viimaseks ei jäänud.

3. päev - Öösel midagi põnevat ei juhtunud, aga lapsed olid hommikul ikka kurjad. Minu närvirakud olid juba eelmisel päeval vabasurma läinud, nii et hullemaks ikka enam minna ei saanud. Läksime hoopis mootorite muuseumisse. See oli täitsa tore ja huvitav koht. Hea meelega oleks seal pikemalt uudistanud ja lasknud Mpsil endale ekskursiooni korraldada, aga noh lapsed, nad kibelesid minema. Täpikesel sügeles raha taskus ja ta kurtis, et kuigi ta Tuli Riiga raha kulutama, siis ei ole ta mitte sentigi veel kulutanud. Tema pettumuseks ei olnud muuseumi suveniiripoe varustaja üldse väikeste tüdrukute peale mõelnud.

Peale kosutavat einet Lidos (kus ma ei saanudki friikartuleid, vaid hoopis vesist kartuliputru ja kuiva šokolaadimuffinit) suundusime kanalituurile, millest pool aega rääkis Tõruke mulle oma väljamõeldud viiruseteemalise arvutimängu sisu (ja esitas kontrollküsimusi, veendumaks, et ma ikka kuulan). Pärast aga läksime illusioonide muuseumisse, mis lastele väga meeldis (mulle jättis ka sümpaatse mulje) Kuni lahkumiseni, siis teatas Täpike, et ta ei ole üldse midagi põnevat teha saanud. Mitte kunagi. Ja raha on ka kõik kulutamata. Mulle tundus, et on kulutatud küll ja õhtusöök restoranis oli veel ees.

Kärbes seinal

4. päev - lõpuks ometi saabus Täpikese rõõmupäev - hakkasime raha kulutama. Eesmärgiks oli osta lastele kooliks mõned hilbud ja jalanõud. Selgu, et mõned närvirakud olid kusagil varjendis redutanud ja eelmise päeva üle elanud. Noh, sel päeval leidsid ka nemad oma kuulsusetu otsa. Ma ei armasta poodlemist. Tõruke ka ei armasta. Aga kõige vähem armastan ma Tõrukesele riiete valimist. Talle lihtsalt ei kõlba enamus asju ja need vähesed, mis sobilikeks ja mugavateks tunnistatakse, on tõenäoliselt valet värvi. Täps seevastu armastab poodlemist, mis on samuti väsitav. Pärast ta muidugi hädaldas, et kulutas nii palju raha. Selgus, et ta tahtis raha kulutada nii, et see ei kuluks. Kahjuks ma nii ei oska, muidu poleks ju elul suurt häda midagi. Muudkui aga laristaks, aga raha jääks kõik alles.

Läbi hädamere sumbates saime siiski mõned vajalikud asjad ostetud ja võisime hakata kodu poole liikuma. Halleluuja. Reisida on tore, aga koju jõuda on ka tore. Eriti kui vahepeal olid käinud haldjad ja kodu ära koristanud ning murugi ära niitnud...



reede, august 07, 2020

Fotojaht: koduloomad

Aasta või kaks tagasi juhtus selline lugu. Käisime ujumas ja rannas olid ka lambad. Tõruke hakkas manguma, et tal oleks hädasti talulooma vaja. Lammast või hobust. Nuias nii mis jaksas. Mingi hetk teatas, et kui lammast ei saa, siis tahab koera. Ülejäänud pool päeva käis selle jutuga pinda. Seejärel taheti kassi ja kui seda ka ei saanud, siis teatati, et tahaks tahvelarvutit. Ei tea, kas see oligi esialgne plaan? No hirmutada taluloomadega, et saaks tehnikavidina? 
Igatahes ühtegi tahvelarvutit me kodustanud ei ole.
Minu lapsepõlv möödus ilma isiklike koduloomadeta. Alles paar aastat tagasi jõudis meie juurde minu esimene koduloom - Juhan Tuhk - väike valge kassipoeg. 
Esiti mõtlesime, et paneme ta nimeks Valge Klaar või Lumehelbeke või midagi muud sellist valget. Hea, et ei pannud, sest valge pole ta enam ammu. Esmalt tuli hall tondinägu.
Seejärel kiskus päris siiamitooniks.
Antud pildil pakkis ta end pulmaminekuks kotti. 
Tema lemmiktegevus on aga surnu mängimine - vedeleb kusagil põrandal liikumatult ebaloomulikus asendis, silmad pärani ja keel ripakil. Mitu korda olen varbaga toginud, et näha kas on ikka elus või mitte.



neljapäev, august 06, 2020

Kassi sammud

Oleme nüüd õhtuti Tõrukesega jalutamas käinud. Samme tegemas, nagu ta ütleb. Eesmärgiks ongi sõna otseses mõttes sammude tegemine. No et ikka 10000 täis tuleks. Arvestades, et ma enamuse ajast veedan koos imearmsa kuid piiratud vestlusteemadega Tirtsuga, on üksühele aeg Tõrukesega meeldiv vaheldus. Ta on ikkagi juba suur ja tark poiss, kes maailmaasjadest nii mõndagi teab ja kellega saab juba täitsa asjalikult vestelda. Tõsi, tema eelistaks rääkida Minecraftist, aga minu teadmised sellest on jällegi äärmiselt limiteeritud. Siiski leiame ka ühiseid teemasid.
Täna Tuli Tuha-Juhan ka meiega kaasa jalutama. Tõruke vaatas teda veidi aega mõtlikult ja teatas siis: "Emme kui sa saaksid end mingiks ajaks kassiks muuta, siis saaksid sa sammud poole kiiremini tehtud!"
Nojah. Kassil ju neli jalga, mitte kõigest kaks nagu meil... Nutikas lutikas.

Tegelikult tahaks kirjutada pulmadest ja pudelpostist ja veel pulmadest, aga millegipärast on tekkinud ajadefitsiit ja üldse pole mahti. Ehk siis kui ajad veidi rahulikumad.

reede, juuli 31, 2020

Fotojaht: numbrid

Üks argpüks
kaks vana paks
kolm tuhk ja tolm
neli väike veli
viis mis siis
kuus varbad suus
seitse – roosi õitse
kaheksa – riided vaheta
üheksa, kümme täis.

Nii lugesime meie kauges nooruses numbreid.

Nüüd tuli siis numbrid pildile jäädvustada. Tegin mitu tiiru ümber aida, aga ühtegi numbrit ei leidnud. Isegi sisse kiikasin. Ikka nulliring (ja null polevat mõningastel andmetel number). Siis aga nägin aidavõtmeid. Ei ole vaja just ülemäära palju kujutlusvõimet, et seal numbrit näha. Otsustasin siis, et otsin ülejäänud numbrid ka üles. Siin nad on.

Nulli diskrimineerimise kompenseerimiseks toon ta sel korral eraldi välja. Esiti mõtlesin, et panen (nunnumeetri tarbeks) pildi tirtsu 0-hambulisest naeratusest, aga ta saboteeris mu head plaani ja kasvatas endale eile esimese hamba. Nii et tuleb lihtsalt üks suur, aga mitte sugugi tühi null.

esmaspäev, juuli 27, 2020

Onn

Täna oli täiesti veider päev. Mul ei olnudki põrgulikult kiire nagu viimastel nädalatel. Varem oli ikka nii, et kohe kui laps magama jäi, haarasin pintsli pihku ja suundusin järjekordsele maalritööle. Ei, ma ei tegelenud suure kunstiga vaid lihtlabase võõpamisega. Ehitasime Täpsile onni ja eile oli selle üleandmise tähtaeg. Tõsi, me ei jõudnud sellega küll päris valmis, pintseldamist oleks veel ohtralt (liistudest, teise korruse viimistlusest ja rõduuksest rääkimata), aga kuna pidulik avamine ja lindilõikamine sai tehtud, siis kadus igasugune motivatsioon edasi pingutada. Seega istusin täna peaaegu et jõude. Eks homme rabelen edasi.

Lubage ma tutvustan teile meie selle suve suurprojekti: Täpsi onn!

Tegemist on 90% taaskasutusprojektiga. Mõned prussid tuli ikkagi osta ka, aga valdavalt kraabiti materjal kokku aida alt ja kuuri pealt ja igalt poolt mujalt, kust  midagi üle oli jäänud. Ehitasid peamiselt Mps ja Papa. Mina käisin neil pintsliga sabas ja võõpasin üle iga lauajupi, mis nad paika said. Lisaks üritasin neile aegajalt meelde tuletada, mida nad ehitavad. No et onn ei pea olema päris maja kvaliteediga. Aga nad kohe ei oska ülejala tööd teha.
Mina küll üritasin. Tahtsin panna seina äraneetud tapeeti, aga see jäi isegi minu standardite järgi liiga koledaks. Servad tulid lahti ja ise lainetas kui hull. Täps arvas küll, et sest pole ju midagi - konarused saab ju välja lihvida, aga ma rebisin selle ikka seinast ja värvisin seinae hoopis sädeleva värviga üle
Ma ise olin eriti uhke oma põranda üle. Selle tehnika nimi on värvijääkide kasutamine. No mis teha kui ühtegi värvi polnud nii palju, et oleks terve põranda tehtud saanud. Enamus efektist läks muidugi mööbli sisse tassimisega kaotsi.

Mööbel on ka üle saare kokku tassitud. Maalid seintel on minu looming (pildile pole küll peaaege et ükski jäänud). Maailmaparandaja minigalerii. Paar pilti ununesid panna ja süngemad viidi pööningule.

Pööning, nagu juba mainitud sai, on veel täitsa poolik. Mis aga ei olnud takistuseks selle kasutuselevõtuks sünnipäevapeol.

Onn osutus populaarseks ja lapsi oli sealt raske välja saada. Sõna otseses mõttes, kuna taaskasutuslink andis järele ja lukustas lapsed majja. Õnneks tuli Mps trelliga ja päästis lapsed majast välja. Kuigi ilmselt lisas see nüanss peole värvi ja jäi hästi meelde.

Igatahes kui mina oleks laps ja mul oleks selline onn, siis hüppaks ma rõõmust lakke ja koliks onni magama ning enne talvekülmasid tagasi ei tuleks

reede, juuli 24, 2020

Fotojaht. Kaared

Kas teate, mis on minu lemmikmäng? See on "Ütle mulle üks sõna ja ma laulan sellega laulu." Laulusõnade teadmine on üks minu eriomadusi. Tõsi, ma ei tea kõiki sõnu, aga iga kolmandat ikka. See võimaldab edukalt lõkke ääres kaasa joriseda isegi siis kui laulikut pole. Seega olen nimetatud mängus päris hea. Loomulikult ei suuda ma leida laule, kus oleks sees väga spetsiifilised sõnad nagu akupunktuurisessioon või veksellüliti või maasika-toorjuustukook. Vahel läheb mõne lihtsamagi sõnaga kaua aega.

Fotojahi teemat nähes hakkasid peas kohe keerlema järgmised lauluread:
Suur päiksesõõr, all taevakaar, nii näeme joonistust poisil...
Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust...

See oli sissejuhatus, mil puudub küll  igasuguse seos kütitud piltidega.

Aga siit tulevad minu kaared.

Esiteks ait. Aida küljes ripub meil suures koguses kaareks väänatud õnne.
26-raudne
Teiseks jäi kaamerasilma ett üks plindris parm. Tundub, et liiga palju kaari. Sisse sai. Välja enam ei saa. Muidu poleks võibolla väga vigagi, aga paari tunni pärast lülitub elekter sisse.
Kuda sa, lilleke, seie sattusid?







esmaspäev, juuli 20, 2020

Sellest kuidas asjad tegelikult käivad

Kas teie teate, miks on taevas tähed ja kust tuleb päike? Kes vormib pilved kohevateks ning kust tulevad unenäod? Arvasite, et teate? Eksite. Täps seevastu teab ja rääkis mulle ka kui päikese loojudes ujumas käisime.

Alustame algusest. See loojuva päikese peegeldus veepinnal on sätendav tee, mis viib otse kuldsesse paleesse, kuhu võivad minna nii noored kui vanad. Sealjuures tasub silmas pidada, et piletiraha ei küsitagi.
Kui päikeseloojangu ajal läheb taevas roosaks, siis tulevad ükssarvikud. Ükssarvikud toovad inimestele unenägusid! Hommikul aga saabuvad hommikupingviinid. Nende ülssandeks on päike taevasse tuua. Õhtul viivad nad selle jälle ära. Vahel piiluvad hommikupingviinid ka inimeste akendest sisse ning vaatavad, kas kõik on ärkvel. Täpsi juures käivad nad pidevalt ja vahivad ta pingviinipildiga pidžaamat. Täpike kuuleb kuidas nende väikesed varbad klõbisevad kui nad voodi alt välja tulevad.
Pilvede eest hoolitsevad pilvebaleriinid. Oma kohevate valgete baleriiniseelikutega  õhukestel pilvedel tantsides vormivad nad pilved igasugusteks huvitavateks kujunditeks.
Siis on veel olemas kuutüdruk. Tal on ilus särav kuukroon ja tal on 100 last (kes tegelikult on ta nooremad õed). Need on tähetüdrukud kes oma tähtedel tantsivad ja oma kingadega tähti liigutavad. Neil on võluvägi.
"Täps, see ei ole üldse nii," segab Tõruke siinkohal pahaselt vahele. "Tähed on koguaeg olemas. Lihtsalt päike on nii ere, et päeval tähti ei paista. Kuu ise ei sära vaid päike paistab selle peale ja see annab valgust."*

Lisaks on tähtis roll veel ka öö mustkunstnikul. Tema on nimelt see, kes oma võlupintsliga öö mustaks värvib (saate aru? Must ja kunstnik!). Taevas värvitakse mustaks ja pilved.... ei pilved siiski mitte, sest need on aurust ja auru ei saa värvida.

Seda kõike rääkis Täpsile ühe tüdruku ema, kes elab mere ääres paatmajas ja nägi neid tegelasi oma silmaga. See tüdruk ise on avastaja ja lubas homme Täpsile Magusamaast kirjutada. Jääme põnevusega ootama.
Igatahes lubas Täpike selle loo kõik üles kirjutada (kohe kui veidike paremini kirjutama õpib). Jään põnevusega ootama tema esimest raamatut (ma võin selle illustreerida).

*Siinkohal tuleb eriti teravalt esile kuivõrd erinevad mu lapsed oma loomuselt on!

Kiire

Möödunud nädala fotojahi teemaks oli "kiire". See sõna iseloomustab imeliselt praegusi aegu. Kogu aeg on meeletult kiire. Eriti lapse uneaegadel, sest selle üürikese ajaga on nii palju vaja jõuda. Lisaks tavapärasele koristamisele, kokkamisele ja kantseldamisele on pea iga päev käinud külalised. No ja siis oli veel Täpikese lasteaia lõpetamine ning suured ettevalmistused järgmiseks nädalavahetuseks, mil saabub meie suvise ehitusprojekti valmimistähtaeg.
Vaene Mps peaks tööl haiget teesklema ja terve järgmise nädala hommikust õhtuni palehigis ehitama, siis oleks lootus see "onn" õigeaegselt valmis saada. No ja mina peaks ilmselt lisaks beebi päevastele unesutsakatele kasutama ära ka neiu ööuned, et siis pimeduse varjus värvida, pahteldada, tapetseerida.
Kuna aga pettusega töölt puudumisele ei vaadata just hea pilguga ja mina vajan ka ikkagi mõned tunnid und (hoolimata minu 9 kuud kestnud vähese une treeningust), siis tuleb meil ilmselt leppida kurva tõsiasjaga, et sünnipäevakingitus õigeks ajaks päris valmis ei saa.
Eks me siis kuuleme Täpsilt, mis ta maailmaasjadest arvab. Juu oleks pidanud juba kevadel kuulama kui Täps töömehi ergutas: "Eluga poisid, suvi ei ole enam kaugel!"
Lohutuseks võib öelda, et ega ta meie selgitusi niikuinii ei oota, alles paar päeva tagasi teatas ta mulle: "Emme, mulle ei meeldi vestelda. Ma tahan ise rääkida, mulle ei meeldi teisi kuulata!" Mis te arvate, kas koolis saab temaga raske olema või saab temaga koolis raske olema?
Aga kooli mu nööbike sügisel läheb. Ta on küll endiselt nii pisike, et ei paista tõenäoliselt koolikoti tagant väljagi. Lasteaia lõpetamisel nõudis ta igatahes kontsakingi ja ei lasknud end sugugi häirida pisiasjast, et need olid talle kaks numbrit suured. Ei midagi, mida ei saaks natukese vatiga kinganinas  parandada. Nii oli ta peaaegu (lühemate) rühmakaaslaste pikkune.
Selle lõpetamisega kaasnes muidugi palju draamat. Esmalt juba see, et pidu koroonahirmus üldse nii kaugele lükati. Siis kui hakkas saabuma peopäev, hakkas iga päev tulema uusi ja põnevaid juhiseid. Esmalt öeldi, et ilusa ilmaga toimub pidu õues ja külaliste arv on vaba (vihmase ilmaga on pidu rühmas ja ainult vanemad on lubatud). Siis selgus, et ka ilusa ilmaga vanavanemaid ikkagi ei lubata - riskirühm. Seejärel aga tulid Terviseametist juhised, mis ütlesid, et tordi pakkumine lasteaia lõpupeol on liiga riskantne...
Vot ja siin jooksis minu mõistus kokku. Ma olen igati ettevaatuse poolt, aga päris hulluks minna ju ka ei saa. Niigi oli meil õuepidu, minimaalse külaliste arvuga, aga see üks torditükk tõstab riskitaset nii palju, et üritus on võrdne kurikuulsa võrkpallivõistlusega. Ma ei tea, kas nad arvasid, et ühe lusikaga süüakse seda torti või?
Pidu toimus demonstratiivselt koroonaennetuse vaimus. Igale poole oli pandud des.vahendeid ja maske (mida keegi ei kasutanud). Lapsed (kes polnud kolm kuud lasteaias käinud ja ühtegi laulu eriti hästi ei mäletanud) seisid laval hajutatult vähemalt meetriste vahedega (kuigi lavale tulid ilusasti käest kinni). Pealtvaatajad olid jaotatud istuma perede kaupa 2-meetriste vahedega ja direktor keeldus kallistamast õpetajaid, kellele see aasta jäi lasteaias viimaseks.
Eriti jabur tundus see kõik arvestades, mis igal pool mujal toimub. Võtame kasvõi meie kaubanduskeskuse reedesel päeval. See on puupüsti kõikvõimalikke sulelisi ja karvaseid täis, kes elavad üksteise kukil ja köhivad vastastikku.

Aga noh, lapsed olid ilusad ja armsad ning ilm suurepärane, nii et lõppkokkuvõttes polnud peol suurt vigagi. Torti anti lõpuks ikkagi ka. Kuigi me pidime allkirjastama paberi, et oleme lahkesti nõus vastutust jagama, kui torditüki pakkumine ikkagi uue koroona laine vallandab.
Nakkusohtlik torditükk

Oh, sattusin heietama. tegelikult pidin ikka virisema teemal, et kiire on ja ei jõudnud sellest kiirest piltigi teha.
Aga et päris ilma poleks, siis siin hoopis üks video sellest kui on kiire ja tuleb sireenid tööle panna.

kolmapäev, juuli 15, 2020

Kunstizaalis, kunstizaalis...

Juulikuu kunstiprojekti teemaks oli meremaal. Kuna minu juuni maastikumaal sisaldas juba olulisel määral merd, siis ei viitsinud enam teist samasugust kitši toota ja lähenesin veidi teise nurga alt. Aga on ju meri!
Kasutasin taas aja kokkuhoiu mõttes akrüüle, mis mulle endiselt ei meeldi.

Arvasin, et seda pilti küll Täps (kellel on palju hirmusid ja kes kaldub arvama, et kõik, millest ta mõtleb või kasvõi pildil näeb, saab tõeks) oma kunstigaleriisse üles ei riputa, aga üllataval kombel talle see pilt meeldis ja see lubati panna galerii teise korruse saali. Algselt pidi sinna küll laste kunstimuuseum tulema, aga kuna hetkel väga museaale pole, siis esialgu täidab see galerii eesmärki.
Olgem ausad, mul on aastatega kogunenud ikkagi märkimisväärne plötserduste kogu ja ma kardan, et tema alla 20 m2 ehitusaluse pinnaga onnist võib kõikide demonstreerimiseks väheks jääda. Ilmselt tuleb korraldada näitusmüük.
Häda on muidugi selles, et onn-galeriil on hetkel üks välissein ja uksed-aknad kõik puudu, rääkimata siseviimistlusest. Avamise tähtajani on jäänud vaid poolteist nädalat. Ütleme nii, et vaene töövõtja (Mps) peab nüüd töölt palgata puhkust võtma ja ööd ja päevad ehitama, et tähtajaks valmis saada.

reede, juuli 10, 2020

Fotojaht: Lähedus


Ma tükk aega mõtlesin, et mida tänase teemapildi kommentaariks kirjutada. Mitu korda alustasin ja siis jälle kustutasin ära. No ei suuda mina ilusasti kirjutada seda, mida tahaks öelda (Õnneks Kaamos tuleb ja kirjutab midagi tabavat ilusat ja õiget, tal on alati õiged sõnad olemas). Aga üks on kindel, mitte miski pole ühele emale lähemal kui tema lapsukesed (jah, need samad hulluks ajavad, närvirakke hävitavad, juukseid halliksajavad, imetabased, suurepärased ja kirjeldamatult kallid tegelased). Isegi siis kui nad on eemal, on nad ikka südame ligidal. 
See mustvalge on üks mu lemmikpilt Tirtsust. 
Siin aga üks tänaõhtune klõps. Sel korral pakub lähedust ja uinumisabi uus lemmik, mille Mummi ja Taadu lõunaosariikidest tõid. Kass ja beebi ühel pildil - kas pole nunnu?!?