teisipäev, september 15, 2020

Uued tuuled koolisööklas

 Mina: "Mis teil täna koolis söögiks oli?"

Täps: "Mingi plingisupp!"

???

???

???

Mina: "Aa, sa mõtled klimbisupp!


esmaspäev, september 14, 2020

Pudelpostitus

Ma olen juba pikka aega kibelenud, et kirjutada pudelpostist (sisemaa elanikele - see on kirja saatmine pudeliga, eriti levinud üksikule saarele lõksu jäänute, seiklusromaanide kangelaste ning mere ääres pidutsevate romantikute ringis. Vajalikud vahendid - pudel, paber, pliiats, kork! ja loomulikult veekogu (kuigi nagu hiljem näete, võib see viimane võib olla ka ülehinnatud)). Tõsi, ma olen sellest ajaloos korduvalt kirjutanud (siin ja siin ja siin ja natuke ka siin). See võib tulla asjaolust, et tegemist on vaieldamatult minu lemmiku kirjasaa(t)misviisiga. Nojah, see pole just ülemäära kindel korrespondentsiviis, aga samas ega tigupostki pole. Alles mõni aeg tagasi oli ju uudis postiljonist, kes ei viitsinud kirju laiali kanda ja viskas need lihtsalt ära. Tiguposti ees on aga see eelis, et reklaamlehti ja rämpsposti üldjuhul pudelpostiga ei saadeta. Või vähemalt nii ma arvasin.

Jah, ükspäev tuli Mamma ja teatas, et nad leidsid mere äärest ühe kirjaga pudeli aga kahtlustas, et see pole kunagi meres käinudki. Pudelposti osas teatavat kogemust omava ja mitmeid vettinud pabereid näinuna võisin seda kinnitada. Pudel oli ilusasti viisakalt rulli keeratud ja täiesti kuiva paberit täis - 8 lehekülge tihedat trükiteksti koos illustratsioonidega. 


Kirja lähemalt uurides selgus, et see polnud mõeldudki meritsi saabuma. Nimelt mainiti kaaskirjas, et kirja autorid lasid pudelid peita üle maailma erinevatesse randadesse. Pudelite vette pildumisest polnud sõnagi, kuigi seda peetakse traditsiooniliselt üheks pudelposti eelduseks. Ilmselt olid praamilt tulijad/praamile minejad ühe eksemplari meie paesele rannikule jätnud, kust mamma selle leidis.  Kiri ise on ühe väikese reisiseltskonna kirjeldus oma kajakimatkast Soome rannikuvetes. Tegemist oli lustaka lugemisega, mis tekitas tõeliselt tahtmise ise ka kajakki hüpata ning seikluste poole aerutada. Isegi kui ma tean, et oma füüsilise vormiga ei jõuaks matka teise päevani ja arvestades seda kui kergelt ma merehaigeks jään, siis pole kindel, kas ma esimest poolt päevagi vastu peaks. Aga matkahimu tekitas see küll. Mõni võibolla mäletab, et ma olin vanasti kõva matkasell, aga viimastel aastatel olen koledal kombel alla käinud. Isegi telgis pole juba aastaid maganud (kui üks väike sutsakas ülemöödunud suvel kõrvale jätta). Lapsed noh. Ja laiskus. Ja mugavus. Aga mul on kindel plaan, et järgmisel aastal, kui Tirts on juba suurem (ja mahajäetav või kaasavõetav, kuidas vaja), siis parandan selle veal.
Igatahes selline peaaegu pudelpost siis. Ei saagi aru, mis see oli. Reklaampost? Kirjandus posti teel? Meeleheitlik appihüüd sportlastelt, kes 10 päeva ja 1 öö veremaitse suus aerutasid ja kartsid, et nende pingutused jäävadki vaid nende enda teada, kui nad seda anonüümsete rannasuitajatega ei jaga? Ükskõik. Mulle tegelikult meeldis see lähenemine. Oluliselt originaalsem kui oma blogis sellest heietamine.

Pudelposti leidmine on muidugi harv juhus. Teisalt võib rannast muudki toredat leida. Näiteks ükspäev käis Tõruke rannas ja otsis sealt kive, mida vette loopida. Leidis aga 50 eurot. Päris hea päevateenistus värskes õhus jalutamise eest...
Igatahes ma lähen nüüd mere äärde jalutama, kui üks 50-eurone rannas vedeles, miks ei võiks seal neid veel olla...

reede, september 11, 2020

Fotojaht: sõiduriist

 See sõiduriist paneb lapse silmad särama


Kõigepealt tuleb muidugi kõndima õppida. Aga see pisiasi on ju ainult vormistamise küsimus.


neljapäev, september 10, 2020

Pesupäev

Mul on kolm last, kellest kaks on tõelised mäkerdajad. Seega on meie peres iga päev pesupäev. Pesumasin huugab alalõpmata ja õu on risti-rästi pesunööre täis pikitud. Ikka selleks, et särgid saaks tõelise merehõngulise värskuse (mitte sellise, mida lubavad kõik Lenorid ja muud säärased. Nad pole vist mere ääres käinud).


Iga päev panen pesu kuivama - taevas on pilvitu, päike sirab ning puhub mahe tuuleke. Ideaalsed pesukuivatusilmad. Viis minutit hiljem pilku aknast välja heites näen kuidas paduvihm sooritab mu pesu kallal järelloputust. No kena. Loputagu kui tahab, aga paluks siis tsentrifuugida ka. Pesu kuivatamisel pole ju mingit mõtet kui see seal grammigi kuivemaks ei saa. 


Lõpuks peale kolmepäevast looduslikku loputustsüklit annan alla korjan pesu kokku, topin jälle masinasse ning loputan ja väänan uuesti kuivaks. Seejärel riputan kogu elamise niiskeid riideid täis.

P.S jah, ma olen kuulnud sellisest asjast nagu kuivati. Ja ei, ma ei kavatse seda endale hankida. Sest noh, ruumipuudus ja värske lõhnaga pesu.

teisipäev, september 08, 2020

Muusikaline vahepala

 Sain täna oma selle hooaja esimese sünnipäevakingituse - lastevaba õhtu koos kontsertiga ja puha. Imeline, mida veel tahta! Kontsert oli ka vahva. Kõik olid head tuttavad ning turvalised lood.  Oleks lausa kaasa laulda tahtnud. Üldse tekkis suur igatsus lõkke ääres laulmise järele. Kas keegi tooks tikud ja laulikud?

neljapäev, september 03, 2020

Fotojaht: vesi

Küll see aeg lendab kiiresti. Alles ma mõtlesin uut fotojahi teemat nähes, et see on hea teema, sest veega on võimalik lõputult palju kifte pilte teha. No ja siis avastasin, et kohe ongi reede käes ja ma pole suutnud ühtki ägedat veepildi ideed väljagi mõelda, mis siis veel pildistamisest rääkida. Telefon on täis tuhkkuivi pilte. Eelkõige koolilastest, kellest keegi ei nutnud. Isegi lapsevanemate härduspisaraid polnud näha. Mul isiklikult oli küll suur rõõm lapsed kooli saata. Eriti rõõmustan kooli kokkade üle. Aga see selleks. Kuna veest oli pilti ikkagi vaja, võtsin telefoni õhtusele jalutuskäigule kaasa. 

Teepealt leidsin väikest vett (sobiks ka üleeelmise fotojahi rivistusse)...


...veidi suuremat vett isiklike lokkidega...


...ning päris pirakas koguses vett.


teisipäev, september 01, 2020

Esimene

Täna, rahvusvahelisel laste pisarapäeval, oli ka meie majas pidulik-pühalik õhkkond. Ikkagi üks õpetaja ja kaks õpilast. Sealjuures Täpsi jaoks oli see täiesti esimene esimene september koolilapsena. Kohustuslik astrikimp peos ja rahvarõivad seljas astusid nad vapralt koolimaja poole. Esimeses ja teises klassis on kooliminek ikkagi veel oodatud sündmus.

Teise klassi minev Tõruke, vana kala koolis, oli tähtsust täis ja tahtis Täpikesele näidata kus miski asub ja kuidas asjad täpselt käivad. Ta isegi laulis kõik koolikella helinad õele ette, et usignaalid väiksemaid segadusse ei ajaks.

Täps, va tuulepea, ei mallanud kuulata, vaid kepsutas lokkide lehvides oma sõprade juurde - ikka selleks, et teha plaane kellega ja kus mitte eriti akadeemiliselt hängida võiks.

Aktuse pidas värske koolijüts enamvähem viisakalt vastu. Kooli hümni laulis kaasa või õigemini liigutas väga püüdlikult suud. Isegi Tirts tahtis kaasa laulda, aga lutt oli ees, nii et kostus vaid mõminat. Täps (ega ka Tirts) ei seganud väga palju direktori jutule vahele ja viskas ainult ühe korra aabitsa maha. Nojah ja kätlemisel andis vale käe, aga muidu esines imeliselt.

Aga teate, neid pisikesi rahvariietes väikesi lapsi oli lausa lust vaadata. Istusid nagu seenenööbid toolidel ja jalad ei ulatunud õieti maha. Minu oma oli kõige pisem - toolile ronimiseks oleks redelit vaja, aga särtsu  on temas seeeest ohtralt! 


Ilusat kooliteed!

laupäev, august 29, 2020

Muinas(jutu)tulede öö

 Täna on muinastulede öö. Mingist mere ääres tule tegemisest ei saa sellise ilmaga juttugi olla. Noore tormi mõõtu tuul viib tikud käest ja pillutab lõkkehakatise lainetesse. Süütasime selle asemel muinastule oma saunaahju. Usun, et ka muistsed meresõitjad poleks sellise tormise ilmaga heale kuumale saunale ei öelnud.

Igatahes istusin mina üksi laval, vaatasin aknast pimedusse ning kuulasin kuidas tuul kohises puudelatvades ja paratamatult ekslesid mõtted muinastuledelt muinasjuttudele. Niimoodi vastu ööd saunas käies (saan sauna alles siis kui Tirts magab) tuleb mul ikka meelde lugu vaeslapsest, talutütrest ning nõunik hiirest. Te ju kõik mäletate seda lugu. Vaeslapsel läks hästi - ta sai endale komplekti uhkeid riideid ning kuld- ja hõbeehteid. Talutüdruk, kes aga kade, ülbe ja kärsitu loomuga, ei kuulanud närilise õpetusi ning pidi seetõttu vanapagana pojale naiseks minema. Üldiselt arvatakse, et tal eriti hästi ei läinud. 


Aga äkki ikka läks? Kust me teame? Ärgem unustagem, et ta sai endale abikaasa väga rikkast ja mõjuvõimsast perekonnast. Vaevalt, et ta pidi eales puudust kannatama ning sai muretut hõlbuelu elada (millegipärast ei tundunud ta niikuinii  väga töökas olevat). Pole välistatud, et lähemal tutvusel vanapagana pojaga selgus, et nende iseloomud sobisid ideaalselt ning nad elasid õnnelikult elu lõpuni, samal ajal kui vaenelaps oli sunnitud parema elu peale saamiseks palju tööd rügama ja oma ehted maha müüma. Ma saan aru jah, et vanapagana poeg polnud ehk silmale kõige kaunim vaadata, aga samas võis tal olla väga hell süda ja eks sellisel eksootilisel välimusel on ka oma võlu. Pealegi polnud talutütar ka just teab mis kaunitar. Seda küll kusagil jutus ei mainita, aga on ju nii, et tõelisel ilusad ja head olid ainult vaeslapsed ning talutütardel tuli paratamatult leppida heal juhul ilmetuks, kuid vahel lausa inetuks tembeldamisega.  Igatahes tahan ma uskuda, et tegelikult läks ka talutütrel hästi. Mulle meeldivad õnnelikud lõpud ja lood kus pahad ei olegi tegelikult nii pahad.


Vot sellised mõtted tulevad pähe muinasjututulede ööl saunas istudes.


Pildid laenasin Marika blogist, kes on nähtavasti kunagi sarnaseid mõtteid mõlgutanud.

reede, august 28, 2020

Fotojaht: suvi rivis

Kuna eelmisest jahist viilisin, siis sel korral võtaks kaks ühe hoobiga: suvitajad rivis


Meri ja suvi on minu jaoks peaaegu sünonüümid. Olen seda ennegi kirjutanud, et kuulun hülgerahva hulka, kes käib ujumas kalendri, mitte termomeetri järgi. Kui on suvekuu tuleb randa minna. Ikka suplema.  Niisama liival vedelemist ma ei kannata. Igav ja palav ja ega ma pruuniks niikuinii lähe. Seega on peamine eesmärk vees sulistamine, mis muidugi ei välista ka paari liivalossi ehitamist.

Näikse, et ka minu lapsed "kannatavad" kaasasündinud meremagneti all. Mäletan, et kui Tõruke oli pisike, läksime ühel sügisesel päeval metsa jalutama. Kuna ilmad olid külmad, siis hoidsime merest targu eemale, aga pisike poiss võttis suuna ilmeksimatult mere suunas. Ükskõik kui palju me teda eksitada püüdsime. Lõpuks olid kummikud ikka vett täis...

Nüüd elame kiviviske kaugusel merest (tõsi, peab olema keskmisest kõvem kivipildur. Päris kalevipoeg just mitte, aga päris lõdva randmega ka ikka ära ei viska) ning märgade jalgadega lapsed on aastaringne nähtus.



teisipäev, august 25, 2020

10 aastat hiljem

Pealkiri kõlab nagu kolme musketäri seikluste järg, aga antud juhul on tegemist vaid kahe musketäriga. Ja kui üdini aus olla, siis pole meil musketeid, ega muid tulirelvi nende 10 aasta jooksul vaja läinud. Külmrelvi ka mitte. Oleme suutnud oma erimeelsused enamvähem viisakate sõnade abil ära lahendada.

Jah, meil sai siin vahepeal täis 10 aastat abielu. See on päris veider. Ühest küljest olid pulmad justkui 100 aastat tagasi. Hirmus kauge aeg tundub. Samas tundub, et abielus pole me küll nii kaua olnud. See on ju ikkagi veidike rohkem kui veerand minu elust. Samas vaadake ise, mitte kui midagi ei ole muutunud!

Suurt pidu ja tähistamist sel korral ei olnud. Käisime hoopis pere ja sõpradega Hiiumaal suve lõpust viimast võtmas. Möödaminnes lõime tähtpäeva puhul ka klaase kokku ning sõime pulmatorti. No see polnud päris pulmatort. Kohaliku coop-i letist hoopis. Meie päris pulmatort oli Taadu tehtud. Ka see ei olnud uhkeldavalt mitmekorruseline, vaid pigem ühe madala keldrikorrusega. Samas ei mõjutanud vähene kõrgusepüüdlus kuidagi maitset, mis oli imetabane. Pulmakleiti ma isegi ei üritanud selga suruda. Olen ikkagi keskmiselt 160 grammi kuus selle ajaga kaalus juurde võtnud. Järgmiseks suureks pulma-aastapäevaks võtan nii palju alla, et kleit ka selga mahub. 160 grammi kuus kaalukaotust ei tohiks ju raske olla :D.

Lõpetuseks tahaks öelda midagi ilusat ja igavikulist elu ja armastuse kohta, aga noh, nagu ikka kuigi ma ju tean (peaaegu) kõiki sõnu, siis õiges järjekorras ritta panna ei oska. Egas midagi, kui ei oska elust ja armastusest kirjutada, siis tuleb lihtsalt elada ja armastada! 

pühapäev, august 16, 2020

Hitihoiatus

Lasteraamatute taevasse on tõusmas uus Täpikesekujuline täht. Jah, tõesti. Varsti võib hästivarustatud raamatupoodide uudiskirjanduse lettidelt leida tema teose "Riidekapimaa", mida hetkel köögilaua taga suure püüdlikkusega kajakasulega maalitakse. Lisaks puistatakse peale sädelust ja puha.

Õrritajaks teile raamatu esimene lehekülg:


reede, august 14, 2020

Fotojaht: üllatus!

Jalutasin täna hommikul lapsepõlveradadel. See on ikka veider kuidas perspektiiv muutub. See suur ja sügav padrik, milles väiksena mängisin, osutus üsnagi kiduraks metsatukaks, mis pealegi on igasuguste tervise- ja discgolfiradadega tundmatuseni muudetud. Paar üksikut kohta oli veel sellist, mille võis ära tunda. Kuigi need asusid vales kohas. No kui ma lapsepõlvest mäletan, et need suured metsseakivid asusid hirmus kaugel, siis tegelikult olid need üsna kodu lähedal. Lihtsalt siis olid mul palju väiksemad sammud. Ja kui aus olla, siis need kividki olid toona palju suuremad. Nüüd ulatusid vaevu põlvini. Metsseakivide mõte oli selles, et kui kohtad metssiga, siis tuleb ohutuse mõttes kivi otsa ronida, sest sead ju teadupärast ronida ei oska. Neist kividest oleks sead võinud muidugi ilma suurema soojenduseta üle hüpata. Tõe huvides olgu öeldud, et ma pole seal metsas elades ühtegi metssiga näinud.

Kui majakõrgused kivid olid põlvekõrguseks kahanenud, siis toona põlvekõrgune elupuuke oli üllatuslikult majakõrguseks kasvanud. Ma imestan, et ta üldse ellu jäi, arvestades, et me seda toru mööda ronides elupuud tasakaalu hoidmiseks kasutasime...


teisipäev, august 11, 2020

Kas sa Riia linna tahad näha?

 Ei, mul pole plaanis teie peal mingeid valuvõtteid kasutama hakata. Lihtsalt tahaks pajatada veidike meie pere selleaastasest puhkusereisist. Juba möödunud aastal sai lastele lubatud, et läheme tuleval aastal Riia loomaaeda. Tundub, et igasuguste koroonade valguses läks päris hästi, et ei lubanud perepuhkust itaalia villas või mõnes muus ohutsoonis asuvas sihtkohas. Kuigi jah. Lastega reisimine nüüd suurem asi puhkus ei ole. Pigem paras ellujäämiskursus närvirakkudele. Minu omad põrusid juba kursuse teisel päeval...

1. päev - Alustuseks olgu öeldud, et lapsed käitusid esimesel päeval peaaegu ideaalselt! Tõsi Tirts oksendas juba enne kui Lätti jõudsime. Aga ta tegi seda rõõmsa ilmega ja üldse ei virisenud, seega ei pane seda talle pahaks.
Lätis käisime ujumas hernesupimeres. Ega eriti keegi ujuda tahtnud, sest vesi oli mingit kahtlast koaguleeruvat vetikat täis ja nägi välja tõesti nagu ujuks hernesupis. Õhtul tegime katse oma kunagist parki tagasi nõuda (ja võibolla tassikese teed juua). Ainus, mis sealt saime, oli hiiiigelsuured suhkruvatipuhmad. Need olid tõesti üleelusuurused. Loomulikult ei jaksanud lapsed neid ära süüa. Arvake, kes oma dieedi nendega ära rikkus? 

Suhkrulaks

Dieedist rääkides. Kas teate milline dieet koosneb valdavalt friikartulitest? Lastega reisimise dieet! Nimelt olen varasematest reisidest nii mõndagi õppinud. Näiteks seda, et ei ole mingit mõtet kohvikus või restoranis endale süüa tellida, sest lapsed jätavad niikuinii enamuse oma söögist söömata ja neist jääkidest saab kõhu enam kui täis. Kahju ainult, et nad ei telli midagi head, vaid valivad lastemenüüst midagi, mis koosneb peamiselt friikartulitest. 

2. päev - kuna Tõruke oli eelmisel päeval söönud suurel hulgal herneid, siis hakkas tal öösel kõht valutama. Katkendlik uni ja nutivõõrutusnähud andsid kokku kurja lapsukese. Esmalt loeti üles kõik hädad, mis meie hotellil olid. Oleks ta ainult keelt mõistnud, oleks hotelliomanikud teada saanud, mis kõik valesti oli (alustades sellest, et üks pirn ei põlenud ja lõpetades asjaoluga, et uks olevat kui prügimäelt toodud). Tõsi, hotell oli tõesti kulunud olemisega, kuid see-eest väga soodsa asukohaga ja selle kohta ka küllaltki soodsa hinnaga. Hommikusööki hinnas ei olnud, see tuli 5 juuro eest lisaks võtta. Peale seda kui Täpike oli söönud ära 5-eurose röstsaiaviilu ja Tõruke sama kalli õuna, otsustasime, et järgnevatel hommikutel organiseerime hommikueined ise (no ei jaksanud meie Mpsiga nii palju ka süüa, et hind end õigustaks).

Järgmiseks külastusobjektiks oligi loomaaed. See oli päris tore. Mina näiteks polnud varem elus kaelkirjakut näinud. Nüüd siis olen. Lastel oli ka päris tore. Esimese asjana teatas Täps, et näe jaanalinnud! Sellised roosad ja saledate jalgadega. Seejärel käskis ta kõigil imetleda hüljest, sest ega seda ju igapäev ei näe. Lõpuks aga kui jõudsime kondori puurini teatas ta, et see on küll üks tahtejõuline lind, sest kuidas ta muidu nii suure puuri on endale saanud. Tõruke näis kõige enam nautivat loomaaia kaardilt oma asukoha määramist. Tirts aga õppis ühelt raipesööjalt linnult uusi kriiskamisvõtteid. Igati kasulik retk.

Jaanalinnud?

Peale loomaaeda ja kiiret kehakinnitust käisime püha Peetri kiriku tornis ja imetlesime Riia linna vaadet, seejärel aga suundusime Jurmalasse ujuma. Seal oli ilus liivarand ja puhas vesi. Ei mingit hernesuppi. Ilusa ilma ja pühapäevase päeva tõttu oli seal ilmselt muidugi pool Lätit koos. Õhtul aga muutsime õe hotellitoa pop up pubiks ning osalesime rahvusvahelisel mälumängul. Ma ei saa öelda. et me oleks võitnud, aga minu toodud pool punkti (vale, kuid andeka vastuse eest) oli kindlasti suureks toeks, et me viimaseks ei jäänud.

3. päev - Öösel midagi põnevat ei juhtunud, aga lapsed olid hommikul ikka kurjad. Minu närvirakud olid juba eelmisel päeval vabasurma läinud, nii et hullemaks ikka enam minna ei saanud. Läksime hoopis mootorite muuseumisse. See oli täitsa tore ja huvitav koht. Hea meelega oleks seal pikemalt uudistanud ja lasknud Mpsil endale ekskursiooni korraldada, aga noh lapsed, nad kibelesid minema. Täpikesel sügeles raha taskus ja ta kurtis, et kuigi ta Tuli Riiga raha kulutama, siis ei ole ta mitte sentigi veel kulutanud. Tema pettumuseks ei olnud muuseumi suveniiripoe varustaja üldse väikeste tüdrukute peale mõelnud.

Peale kosutavat einet Lidos (kus ma ei saanudki friikartuleid, vaid hoopis vesist kartuliputru ja kuiva šokolaadimuffinit) suundusime kanalituurile, millest pool aega rääkis Tõruke mulle oma väljamõeldud viiruseteemalise arvutimängu sisu (ja esitas kontrollküsimusi, veendumaks, et ma ikka kuulan). Pärast aga läksime illusioonide muuseumisse, mis lastele väga meeldis (mulle jättis ka sümpaatse mulje) Kuni lahkumiseni, siis teatas Täpike, et ta ei ole üldse midagi põnevat teha saanud. Mitte kunagi. Ja raha on ka kõik kulutamata. Mulle tundus, et on kulutatud küll ja õhtusöök restoranis oli veel ees.

Kärbes seinal

4. päev - lõpuks ometi saabus Täpikese rõõmupäev - hakkasime raha kulutama. Eesmärgiks oli osta lastele kooliks mõned hilbud ja jalanõud. Selgu, et mõned närvirakud olid kusagil varjendis redutanud ja eelmise päeva üle elanud. Noh, sel päeval leidsid ka nemad oma kuulsusetu otsa. Ma ei armasta poodlemist. Tõruke ka ei armasta. Aga kõige vähem armastan ma Tõrukesele riiete valimist. Talle lihtsalt ei kõlba enamus asju ja need vähesed, mis sobilikeks ja mugavateks tunnistatakse, on tõenäoliselt valet värvi. Täps seevastu armastab poodlemist, mis on samuti väsitav. Pärast ta muidugi hädaldas, et kulutas nii palju raha. Selgus, et ta tahtis raha kulutada nii, et see ei kuluks. Kahjuks ma nii ei oska, muidu poleks ju elul suurt häda midagi. Muudkui aga laristaks, aga raha jääks kõik alles.

Läbi hädamere sumbates saime siiski mõned vajalikud asjad ostetud ja võisime hakata kodu poole liikuma. Halleluuja. Reisida on tore, aga koju jõuda on ka tore. Eriti kui vahepeal olid käinud haldjad ja kodu ära koristanud ning murugi ära niitnud...



reede, august 07, 2020

Fotojaht: koduloomad

Aasta või kaks tagasi juhtus selline lugu. Käisime ujumas ja rannas olid ka lambad. Tõruke hakkas manguma, et tal oleks hädasti talulooma vaja. Lammast või hobust. Nuias nii mis jaksas. Mingi hetk teatas, et kui lammast ei saa, siis tahab koera. Ülejäänud pool päeva käis selle jutuga pinda. Seejärel taheti kassi ja kui seda ka ei saanud, siis teatati, et tahaks tahvelarvutit. Ei tea, kas see oligi esialgne plaan? No hirmutada taluloomadega, et saaks tehnikavidina? 
Igatahes ühtegi tahvelarvutit me kodustanud ei ole.
Minu lapsepõlv möödus ilma isiklike koduloomadeta. Alles paar aastat tagasi jõudis meie juurde minu esimene koduloom - Juhan Tuhk - väike valge kassipoeg. 
Esiti mõtlesime, et paneme ta nimeks Valge Klaar või Lumehelbeke või midagi muud sellist valget. Hea, et ei pannud, sest valge pole ta enam ammu. Esmalt tuli hall tondinägu.
Seejärel kiskus päris siiamitooniks.
Antud pildil pakkis ta end pulmaminekuks kotti. 
Tema lemmiktegevus on aga surnu mängimine - vedeleb kusagil põrandal liikumatult ebaloomulikus asendis, silmad pärani ja keel ripakil. Mitu korda olen varbaga toginud, et näha kas on ikka elus või mitte.



neljapäev, august 06, 2020

Kassi sammud

Oleme nüüd õhtuti Tõrukesega jalutamas käinud. Samme tegemas, nagu ta ütleb. Eesmärgiks ongi sõna otseses mõttes sammude tegemine. No et ikka 10000 täis tuleks. Arvestades, et ma enamuse ajast veedan koos imearmsa kuid piiratud vestlusteemadega Tirtsuga, on üksühele aeg Tõrukesega meeldiv vaheldus. Ta on ikkagi juba suur ja tark poiss, kes maailmaasjadest nii mõndagi teab ja kellega saab juba täitsa asjalikult vestelda. Tõsi, tema eelistaks rääkida Minecraftist, aga minu teadmised sellest on jällegi äärmiselt limiteeritud. Siiski leiame ka ühiseid teemasid.
Täna Tuli Tuha-Juhan ka meiega kaasa jalutama. Tõruke vaatas teda veidi aega mõtlikult ja teatas siis: "Emme kui sa saaksid end mingiks ajaks kassiks muuta, siis saaksid sa sammud poole kiiremini tehtud!"
Nojah. Kassil ju neli jalga, mitte kõigest kaks nagu meil... Nutikas lutikas.

Tegelikult tahaks kirjutada pulmadest ja pudelpostist ja veel pulmadest, aga millegipärast on tekkinud ajadefitsiit ja üldse pole mahti. Ehk siis kui ajad veidi rahulikumad.

reede, juuli 31, 2020

Fotojaht: numbrid

Üks argpüks
kaks vana paks
kolm tuhk ja tolm
neli väike veli
viis mis siis
kuus varbad suus
seitse – roosi õitse
kaheksa – riided vaheta
üheksa, kümme täis.

Nii lugesime meie kauges nooruses numbreid.

Nüüd tuli siis numbrid pildile jäädvustada. Tegin mitu tiiru ümber aida, aga ühtegi numbrit ei leidnud. Isegi sisse kiikasin. Ikka nulliring (ja null polevat mõningastel andmetel number). Siis aga nägin aidavõtmeid. Ei ole vaja just ülemäära palju kujutlusvõimet, et seal numbrit näha. Otsustasin siis, et otsin ülejäänud numbrid ka üles. Siin nad on.

Nulli diskrimineerimise kompenseerimiseks toon ta sel korral eraldi välja. Esiti mõtlesin, et panen (nunnumeetri tarbeks) pildi tirtsu 0-hambulisest naeratusest, aga ta saboteeris mu head plaani ja kasvatas endale eile esimese hamba. Nii et tuleb lihtsalt üks suur, aga mitte sugugi tühi null.

esmaspäev, juuli 27, 2020

Onn

Täna oli täiesti veider päev. Mul ei olnudki põrgulikult kiire nagu viimastel nädalatel. Varem oli ikka nii, et kohe kui laps magama jäi, haarasin pintsli pihku ja suundusin järjekordsele maalritööle. Ei, ma ei tegelenud suure kunstiga vaid lihtlabase võõpamisega. Ehitasime Täpsile onni ja eile oli selle üleandmise tähtaeg. Tõsi, me ei jõudnud sellega küll päris valmis, pintseldamist oleks veel ohtralt (liistudest, teise korruse viimistlusest ja rõduuksest rääkimata), aga kuna pidulik avamine ja lindilõikamine sai tehtud, siis kadus igasugune motivatsioon edasi pingutada. Seega istusin täna peaaegu et jõude. Eks homme rabelen edasi.

Lubage ma tutvustan teile meie selle suve suurprojekti: Täpsi onn!

Tegemist on 90% taaskasutusprojektiga. Mõned prussid tuli ikkagi osta ka, aga valdavalt kraabiti materjal kokku aida alt ja kuuri pealt ja igalt poolt mujalt, kust  midagi üle oli jäänud. Ehitasid peamiselt Mps ja Papa. Mina käisin neil pintsliga sabas ja võõpasin üle iga lauajupi, mis nad paika said. Lisaks üritasin neile aegajalt meelde tuletada, mida nad ehitavad. No et onn ei pea olema päris maja kvaliteediga. Aga nad kohe ei oska ülejala tööd teha.
Mina küll üritasin. Tahtsin panna seina äraneetud tapeeti, aga see jäi isegi minu standardite järgi liiga koledaks. Servad tulid lahti ja ise lainetas kui hull. Täps arvas küll, et sest pole ju midagi - konarused saab ju välja lihvida, aga ma rebisin selle ikka seinast ja värvisin seinae hoopis sädeleva värviga üle
Ma ise olin eriti uhke oma põranda üle. Selle tehnika nimi on värvijääkide kasutamine. No mis teha kui ühtegi värvi polnud nii palju, et oleks terve põranda tehtud saanud. Enamus efektist läks muidugi mööbli sisse tassimisega kaotsi.

Mööbel on ka üle saare kokku tassitud. Maalid seintel on minu looming (pildile pole küll peaaege et ükski jäänud). Maailmaparandaja minigalerii. Paar pilti ununesid panna ja süngemad viidi pööningule.

Pööning, nagu juba mainitud sai, on veel täitsa poolik. Mis aga ei olnud takistuseks selle kasutuselevõtuks sünnipäevapeol.

Onn osutus populaarseks ja lapsi oli sealt raske välja saada. Sõna otseses mõttes, kuna taaskasutuslink andis järele ja lukustas lapsed majja. Õnneks tuli Mps trelliga ja päästis lapsed majast välja. Kuigi ilmselt lisas see nüanss peole värvi ja jäi hästi meelde.

Igatahes kui mina oleks laps ja mul oleks selline onn, siis hüppaks ma rõõmust lakke ja koliks onni magama ning enne talvekülmasid tagasi ei tuleks

reede, juuli 24, 2020

Fotojaht. Kaared

Kas teate, mis on minu lemmikmäng? See on "Ütle mulle üks sõna ja ma laulan sellega laulu." Laulusõnade teadmine on üks minu eriomadusi. Tõsi, ma ei tea kõiki sõnu, aga iga kolmandat ikka. See võimaldab edukalt lõkke ääres kaasa joriseda isegi siis kui laulikut pole. Seega olen nimetatud mängus päris hea. Loomulikult ei suuda ma leida laule, kus oleks sees väga spetsiifilised sõnad nagu akupunktuurisessioon või veksellüliti või maasika-toorjuustukook. Vahel läheb mõne lihtsamagi sõnaga kaua aega.

Fotojahi teemat nähes hakkasid peas kohe keerlema järgmised lauluread:
Suur päiksesõõr, all taevakaar, nii näeme joonistust poisil...
Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust...

See oli sissejuhatus, mil puudub küll  igasuguse seos kütitud piltidega.

Aga siit tulevad minu kaared.

Esiteks ait. Aida küljes ripub meil suures koguses kaareks väänatud õnne.
26-raudne
Teiseks jäi kaamerasilma ett üks plindris parm. Tundub, et liiga palju kaari. Sisse sai. Välja enam ei saa. Muidu poleks võibolla väga vigagi, aga paari tunni pärast lülitub elekter sisse.
Kuda sa, lilleke, seie sattusid?







esmaspäev, juuli 20, 2020

Sellest kuidas asjad tegelikult käivad

Kas teie teate, miks on taevas tähed ja kust tuleb päike? Kes vormib pilved kohevateks ning kust tulevad unenäod? Arvasite, et teate? Eksite. Täps seevastu teab ja rääkis mulle ka kui päikese loojudes ujumas käisime.

Alustame algusest. See loojuva päikese peegeldus veepinnal on sätendav tee, mis viib otse kuldsesse paleesse, kuhu võivad minna nii noored kui vanad. Sealjuures tasub silmas pidada, et piletiraha ei küsitagi.
Kui päikeseloojangu ajal läheb taevas roosaks, siis tulevad ükssarvikud. Ükssarvikud toovad inimestele unenägusid! Hommikul aga saabuvad hommikupingviinid. Nende ülssandeks on päike taevasse tuua. Õhtul viivad nad selle jälle ära. Vahel piiluvad hommikupingviinid ka inimeste akendest sisse ning vaatavad, kas kõik on ärkvel. Täpsi juures käivad nad pidevalt ja vahivad ta pingviinipildiga pidžaamat. Täpike kuuleb kuidas nende väikesed varbad klõbisevad kui nad voodi alt välja tulevad.
Pilvede eest hoolitsevad pilvebaleriinid. Oma kohevate valgete baleriiniseelikutega  õhukestel pilvedel tantsides vormivad nad pilved igasugusteks huvitavateks kujunditeks.
Siis on veel olemas kuutüdruk. Tal on ilus särav kuukroon ja tal on 100 last (kes tegelikult on ta nooremad õed). Need on tähetüdrukud kes oma tähtedel tantsivad ja oma kingadega tähti liigutavad. Neil on võluvägi.
"Täps, see ei ole üldse nii," segab Tõruke siinkohal pahaselt vahele. "Tähed on koguaeg olemas. Lihtsalt päike on nii ere, et päeval tähti ei paista. Kuu ise ei sära vaid päike paistab selle peale ja see annab valgust."*

Lisaks on tähtis roll veel ka öö mustkunstnikul. Tema on nimelt see, kes oma võlupintsliga öö mustaks värvib (saate aru? Must ja kunstnik!). Taevas värvitakse mustaks ja pilved.... ei pilved siiski mitte, sest need on aurust ja auru ei saa värvida.

Seda kõike rääkis Täpsile ühe tüdruku ema, kes elab mere ääres paatmajas ja nägi neid tegelasi oma silmaga. See tüdruk ise on avastaja ja lubas homme Täpsile Magusamaast kirjutada. Jääme põnevusega ootama.
Igatahes lubas Täpike selle loo kõik üles kirjutada (kohe kui veidike paremini kirjutama õpib). Jään põnevusega ootama tema esimest raamatut (ma võin selle illustreerida).

*Siinkohal tuleb eriti teravalt esile kuivõrd erinevad mu lapsed oma loomuselt on!

Kiire

Möödunud nädala fotojahi teemaks oli "kiire". See sõna iseloomustab imeliselt praegusi aegu. Kogu aeg on meeletult kiire. Eriti lapse uneaegadel, sest selle üürikese ajaga on nii palju vaja jõuda. Lisaks tavapärasele koristamisele, kokkamisele ja kantseldamisele on pea iga päev käinud külalised. No ja siis oli veel Täpikese lasteaia lõpetamine ning suured ettevalmistused järgmiseks nädalavahetuseks, mil saabub meie suvise ehitusprojekti valmimistähtaeg.
Vaene Mps peaks tööl haiget teesklema ja terve järgmise nädala hommikust õhtuni palehigis ehitama, siis oleks lootus see "onn" õigeaegselt valmis saada. No ja mina peaks ilmselt lisaks beebi päevastele unesutsakatele kasutama ära ka neiu ööuned, et siis pimeduse varjus värvida, pahteldada, tapetseerida.
Kuna aga pettusega töölt puudumisele ei vaadata just hea pilguga ja mina vajan ka ikkagi mõned tunnid und (hoolimata minu 9 kuud kestnud vähese une treeningust), siis tuleb meil ilmselt leppida kurva tõsiasjaga, et sünnipäevakingitus õigeks ajaks päris valmis ei saa.
Eks me siis kuuleme Täpsilt, mis ta maailmaasjadest arvab. Juu oleks pidanud juba kevadel kuulama kui Täps töömehi ergutas: "Eluga poisid, suvi ei ole enam kaugel!"
Lohutuseks võib öelda, et ega ta meie selgitusi niikuinii ei oota, alles paar päeva tagasi teatas ta mulle: "Emme, mulle ei meeldi vestelda. Ma tahan ise rääkida, mulle ei meeldi teisi kuulata!" Mis te arvate, kas koolis saab temaga raske olema või saab temaga koolis raske olema?
Aga kooli mu nööbike sügisel läheb. Ta on küll endiselt nii pisike, et ei paista tõenäoliselt koolikoti tagant väljagi. Lasteaia lõpetamisel nõudis ta igatahes kontsakingi ja ei lasknud end sugugi häirida pisiasjast, et need olid talle kaks numbrit suured. Ei midagi, mida ei saaks natukese vatiga kinganinas  parandada. Nii oli ta peaaegu (lühemate) rühmakaaslaste pikkune.
Selle lõpetamisega kaasnes muidugi palju draamat. Esmalt juba see, et pidu koroonahirmus üldse nii kaugele lükati. Siis kui hakkas saabuma peopäev, hakkas iga päev tulema uusi ja põnevaid juhiseid. Esmalt öeldi, et ilusa ilmaga toimub pidu õues ja külaliste arv on vaba (vihmase ilmaga on pidu rühmas ja ainult vanemad on lubatud). Siis selgus, et ka ilusa ilmaga vanavanemaid ikkagi ei lubata - riskirühm. Seejärel aga tulid Terviseametist juhised, mis ütlesid, et tordi pakkumine lasteaia lõpupeol on liiga riskantne...
Vot ja siin jooksis minu mõistus kokku. Ma olen igati ettevaatuse poolt, aga päris hulluks minna ju ka ei saa. Niigi oli meil õuepidu, minimaalse külaliste arvuga, aga see üks torditükk tõstab riskitaset nii palju, et üritus on võrdne kurikuulsa võrkpallivõistlusega. Ma ei tea, kas nad arvasid, et ühe lusikaga süüakse seda torti või?
Pidu toimus demonstratiivselt koroonaennetuse vaimus. Igale poole oli pandud des.vahendeid ja maske (mida keegi ei kasutanud). Lapsed (kes polnud kolm kuud lasteaias käinud ja ühtegi laulu eriti hästi ei mäletanud) seisid laval hajutatult vähemalt meetriste vahedega (kuigi lavale tulid ilusasti käest kinni). Pealtvaatajad olid jaotatud istuma perede kaupa 2-meetriste vahedega ja direktor keeldus kallistamast õpetajaid, kellele see aasta jäi lasteaias viimaseks.
Eriti jabur tundus see kõik arvestades, mis igal pool mujal toimub. Võtame kasvõi meie kaubanduskeskuse reedesel päeval. See on puupüsti kõikvõimalikke sulelisi ja karvaseid täis, kes elavad üksteise kukil ja köhivad vastastikku.

Aga noh, lapsed olid ilusad ja armsad ning ilm suurepärane, nii et lõppkokkuvõttes polnud peol suurt vigagi. Torti anti lõpuks ikkagi ka. Kuigi me pidime allkirjastama paberi, et oleme lahkesti nõus vastutust jagama, kui torditüki pakkumine ikkagi uue koroona laine vallandab.
Nakkusohtlik torditükk

Oh, sattusin heietama. tegelikult pidin ikka virisema teemal, et kiire on ja ei jõudnud sellest kiirest piltigi teha.
Aga et päris ilma poleks, siis siin hoopis üks video sellest kui on kiire ja tuleb sireenid tööle panna.

kolmapäev, juuli 15, 2020

Kunstizaalis, kunstizaalis...

Juulikuu kunstiprojekti teemaks oli meremaal. Kuna minu juuni maastikumaal sisaldas juba olulisel määral merd, siis ei viitsinud enam teist samasugust kitši toota ja lähenesin veidi teise nurga alt. Aga on ju meri!
Kasutasin taas aja kokkuhoiu mõttes akrüüle, mis mulle endiselt ei meeldi.

Arvasin, et seda pilti küll Täps (kellel on palju hirmusid ja kes kaldub arvama, et kõik, millest ta mõtleb või kasvõi pildil näeb, saab tõeks) oma kunstigaleriisse üles ei riputa, aga üllataval kombel talle see pilt meeldis ja see lubati panna galerii teise korruse saali. Algselt pidi sinna küll laste kunstimuuseum tulema, aga kuna hetkel väga museaale pole, siis esialgu täidab see galerii eesmärki.
Olgem ausad, mul on aastatega kogunenud ikkagi märkimisväärne plötserduste kogu ja ma kardan, et tema alla 20 m2 ehitusaluse pinnaga onnist võib kõikide demonstreerimiseks väheks jääda. Ilmselt tuleb korraldada näitusmüük.
Häda on muidugi selles, et onn-galeriil on hetkel üks välissein ja uksed-aknad kõik puudu, rääkimata siseviimistlusest. Avamise tähtajani on jäänud vaid poolteist nädalat. Ütleme nii, et vaene töövõtja (Mps) peab nüüd töölt palgata puhkust võtma ja ööd ja päevad ehitama, et tähtajaks valmis saada.

reede, juuli 10, 2020

Fotojaht: Lähedus


Ma tükk aega mõtlesin, et mida tänase teemapildi kommentaariks kirjutada. Mitu korda alustasin ja siis jälle kustutasin ära. No ei suuda mina ilusasti kirjutada seda, mida tahaks öelda (Õnneks Kaamos tuleb ja kirjutab midagi tabavat ilusat ja õiget, tal on alati õiged sõnad olemas). Aga üks on kindel, mitte miski pole ühele emale lähemal kui tema lapsukesed (jah, need samad hulluks ajavad, närvirakke hävitavad, juukseid halliksajavad, imetabased, suurepärased ja kirjeldamatult kallid tegelased). Isegi siis kui nad on eemal, on nad ikka südame ligidal. 
See mustvalge on üks mu lemmikpilt Tirtsust. 
Siin aga üks tänaõhtune klõps. Sel korral pakub lähedust ja uinumisabi uus lemmik, mille Mummi ja Taadu lõunaosariikidest tõid. Kass ja beebi ühel pildil - kas pole nunnu?!?

kolmapäev, juuli 08, 2020

Ütle üks ilus nimi!

Meil elab õue peal siil. Muidu täitsa tavaline okaskera, ainult tavapärase nelikveo asemel on temal kolm jalga. Ühe jäseme puudumine ei paista teda liialt häirivat. Vudib päris kärmelt teine, kuigi veidike hüpliku sammuga.
Kuna ta meil siin tihe külaline, siis mõtlesime, et oleks paslik nimi panna. Mina pakkusin välja sellise kauni nime nagu Taburet. Ikka limiteeritud jalgade arvule viidates. Mps pakkus omalt poolt sellise kauni kolmejalgse nime nagu Vokk. Lapsed on kaasaegsemad ja hoolivamad. Täpike arvas, et nimeks võiks olla Nunnunägu (ilmselgega soovides juhtida tähelepanu eemale puudest). Tõruke aga leidis on kõige sobivam oleks Tips. Konsensusele me nime osas ei jõudnud.
Järgmisel korral kui läheb jälle nime üle vaidlemiseks, siis pakun välja sellised kaunid nimed nagu Triskele või Statiiv. Mõni ehk ikka läheb kasutusse!

teisipäev, juuli 07, 2020

Ühed võõrsõnad kõik

Emme, mis meil täna söögiks on?
Guljašš.
Või oli see ikkagi guašš?

(Ajaloolise tõe huvides. Tirts limpsis üht Täpikese kunstiinstallatsiooni. Eemalt vaadates tundus see täiesti ohutu pallina, millest ei eraldu väikseid tükke ega midagi, aga selgus, et selle teine külg oli guaššidega maitsekalt üle võõbatud.)

esmaspäev, juuli 06, 2020

Õppelaenutu

Muide, täna on see ajalooline päev, mil mul lõpuks ometi sai tagasi makstud õppelaen! Ma isegi ei mäleta enam, millal ma ülikooli lõpetasin. Mitte, et see laen mind hirmsasti rõhunud oleks. Igakuine summa oli väiksem kui keskmine poearve ja pealegi kuulusin mina nende väheste õnnelike hulka, kellele riik õppelaenu tilkhaaval tagasi maksis. Kes veel mäletab, kunagi oli selline diil, et laste saamise või riigitööle minekuga tasuti osa või kogu õppelaen. Mul olid algusest peale kolmikud plaanis. Laste saamisega jäin selle meetme jaoks muidugi lootusetult hiljaks, aga aasta riigitööd sai täis nädal või paar enne kui see nali ära lõpetati. Nii et jah, riik maksis mu õpingud kinni.
Enda õigustuseks võin öelda seda, et päris mahavisatud see raha vast siiski pole. Esiteks ma tõesti elasin ülikooli ajal kõik need seitse aastat selle raha eest (mitte ei ostnud endale mingit nänni kokku) ja teiseks olen truult riigitööl püsinud (ja kindlasti pole selle ajendiks olnud laenu tagasimaksed, sest nagu ma juba mainisin, selle kuutasu oli imepisike).
Aga nüüd olen sellest laenust vaba! Hurraa! Vabanemise tunne oleks muidugi palju suurem kui poleks lisaks eluasemelaenu, mida me Mpsiga veel oma 15 aastat maksame. Nii et panga ust veel päris jalaga kinni lüüa ei saa.

Kolmveerandaastane

Täna sai Tirts 9 kuud vanaks. Sel puhul tahaks rääkida natuke tema roosilisest isiksusest.

Seda ma olen juba kirjeldanud kuidas ta oma vaese ema kallal vägivalda harrastab - näpistab, küünistab ja üritab nina peast ära lutsutada. Hambaid tal õnneks veel ei ole, vastasel juhul oleks ma ammu ninatu.
Tema imelisest lauluhäälest olen samuti varasemalt kirjutanud. See on nagu vabrikuvile! Hea, et meil kodus suuremas koguses kristalli ei leidu - see võiks puruneda. Kusjuures ma olen kindel, et kuigi mu teised lapsed on ka valjuhäälsed olnud, siis ületab Tirts nad mitmekordselt. Teisalt jälle, võibolla on mu mälu tuhmunud aastatega (või on kriisked aju pehmeks tagunud), aga 8 aasta tagune kirjeldus Tõrukese võimetest vastab üsna praegusele olukorrale. Ilmselt ma lihtsalt ei teadnud siis veel, millisteks hurmavateks helideks üks lapsuke võimeline võib olla ja Tõrukese vägiteod tundusid kurdistavad. Tirts hakkab hommikul vara pihta ja kireb nii, et naabri kukk vakatab.

Kui ma Tõrukesele nägin karjäärivõimalust operatiivsõiduki alarmina, siis Tirts võiks tuletõrjes lisaks heliefektidele võtta üle ka kustutusfunktsiooni. Ta on lihtsalt massiivse ilatootmisvõimsusega ja ta ei kõhkle seda ka teistega jagamast. Puristamine! Kui tuletõrje tundub liiga ekstreemsena, siis õhuniisutajaks kõlbaks küll. Pluus on tal pidevalt nabani märg.
Tänu Tirtsule püsis meie õuemuru ka põuaajal ilus ja roheline. Vähemalt nendes kohtades, kust ta läbi roomas, ilarada järel. Nagu väike limukas.

Söögi osas ta väga nõudlik pole. Lahkesti on nõus kassiga toidukaussi jagama. Vaene kass võib niimoodi kiduraks jääda. See on ikka veider kuidas laps igal võimalusel sihi otsejoones kassi söögikausi poole võtab. Maitseks need kassikrõbinad siis hästi! Olen neid proovinud ja noh...võeh! Samas olgem ausad, mõned beebipüreed on veelgi koledama maitsega. Noh, vähemalt karv läigib. Kass on senini toiduvargasse üsna tolereerivalt suhtunud. Kuigi ta on mõne hea peotäie karvade võrra vaesemaks jäänud. Ilmselt kadestab kassi tihedat karvkatet, tal endal ju vaid mõned tuules heljuvad blondid juuksetutid.

Kui kassitoit kõrvale jätta, siis on Tirtsu menüü väga laialdane ja seda kõike võib tema riietelt lugeda. Pudipõlle kasutamine niivõrd võimeka mäkerdaja puhul on nagu vihmavarjuga liivatormi vastu võitlemine. Mitte ainult pluus vaid ka püksid ja (eriti) sokid saavad pudruseks. Sokkide puhul on see arusaadav. No kui iga lusikatäis on vaja varbaga alla suruda, siis mis siin imestada. No ja pea iga söögikorra järel tuleb riided vahetada nii lapsel kui mul endal. Kas ma juba mainisin puristamist?

Piiga liigub kiirelt nelikveol ja on väga hea maastikuläbivusega. Ukseläved teda ei takista. Ka offroad tingimustes liigub tõrgeteta ja omab ühtlaselt muruniitmise funktsiooni - mis kätte saab, see ära süüakse.

Loomulikult oskab ta oma suud nuttes ideaalseks kaheksaks keerata ja teistpidi jälle übernunnut kelmikat nägu teha. Selline väike marakratt on!

laupäev, juuli 04, 2020

Pahasid lapsi pole olemas, ainult teod käituvad vahel halvasti*

Päevasest sammunormist oli veel paartuhat sammu puudu, nii et otsustasin teha väikese õhtuse jalutuskäigu. Täps pressis end kaasa lubades käia kepsaka sammuga, sest: "Ma olen kõhn nagu kevadine kits." Erinevalt oma matkakaaslasest.
Kepsakas oli ta aga ainult siis kui mõte kusagile mujale ei lipsanud ja keskenduti kõndimisele. Kes aga Täpsi kohanud, see teab, et tema meel on heitlik kui tuulelipp kesk trombi. Seega jäi ta minust pidevalt maha ja edasi liikusime teosammul. Kuni üks tigu meist mööda kihutas.
"Ma tundsin mingit imelikku lõhna. Tal vist kees lehesupp pliidil üle," teatas Täpike elukat uurides.
Sain muuseas teada, et teo kojas on mitu tuba ja pisike mööbel ning loomulikult köök kus vaaritada. Üldse oli se zooloogiliselt hariv jalutuskäik. Näiteks avardus mu silmaring oluliselt nälkjate eluolu osas.
"Kas sa tead kus on nälkja kodu? Nälkja kodu on ta enda sees. Ta läheb oma pepust sisse. Aga seal ei haise..."

*See on Tõrukese kunagine tõlgendus lasteaias õpitust, kus selgitati, et lapsed ei ole pahad, vahel on ainult nende teod halvad.


reede, juuli 03, 2020

Fotojaht: kivi

Ah, et kivi! Oh-oh-hoo. Kui meil siin üldse midagi palju on siis kive. Midagi istutada ei saa, vaevalt lööd labida mulda, kui kostub kõlksatus - paas vastas. Kive vedeleb kõikjal. Võta üks ja viska teist. Ainus koht, kus kive eriti ei ole, on minu senise fotojahi staar - ait, nii et sel korral alustan hoopis piltidega keldrist. 


Eks tahab temagi pisut tähelepanu saada. On ta ju ausalt juba pikki aastaid oma tööd teinud. Mina isiklikult kahtlustan, et selle keldri ehitamisel on portaali päisesse maetud mingi lastemagnet (kotitäis komme?) igatahes meeldib lastele seal üleval serva peal istuda ja kõiksugu mänge mängida (näiteks mägironijaid). Tegelikult on see neile keelatud, sest ma suudan liiga elavalt ette kujutada kuidas nad sealt alla pudenevad ja kaela murravad.

Lastemagnet mõjub ka kassidele

Meie kelder ei ole kõige tüüpilisem kohalikule arhitektuurile. Ilmselt tulenevalt asjaolust, et tegemist ei ole sajandite pikkuse ajalooga kohaga. Meie talukoht tekkis Eesti Vabariigi algusaastail, mil Mõis jagati asunduskohtadeks. Kelder oli üks viimaseid hooneid, mis rajati.


Ega see Kuivastu asundusküla algus eriti roosiline polnud. Viimase sõja alguseks oli suurem osa asunduskohti oma hooned enam-vähem valmis saanud, aga nüüd jäädi sõja jalgu. 1941.a 14. septembri dessanti ette valmistades said mitmed Kuivastu hooned sakslaste pommitabamusi ja Kuivastu ning Tusti all dessanti tõrjunud venelaste Balti laevastiku rannakaitseüksus pani küla põlema. Loomulikult oli hoonete taastamine alanud saksa okupatsiooni ajal üsna vaevarikas ja kolme aasta pärast “vabastajate” tulles ootasid ees uued katsumused. Viimasel sõjasügisel põlesid veel mõne talu hooned ja varsti tegi omad “korrektiivid” kohale jõudnud kolhoosikord. Nõukogude ajal algas muidugi ülesehitustöö sadama territooriumil, aga asundusküla jäigi kiratsema, sest lisaks sõja hävitustööle olid paremale järjele jõudnud asunikud 1941. aastal juba tunda saadud repressioonide hirmus siit sõja lõpuks põgenenud. (Antud lõik pärineb siit: http://ylo.rehepapp.com/Muhu/K%C3%BClad/Kuivastu/Kuivastu.html)

Sõja ajal põletati maha ka meie talu elumaja. Kõrvalhooned jäid õnneks alles. Püsti jäi ka kivist laudaosa, milles kolhoosiajal veel loomi peeti, kuid mis tänaseks on siiski varemetes ja loodusjõududele alla vandumas. Maja eluosast on alles vaid trepp (seesama, mille peal eelmise fotojahi kolp ja klaaskuulid molutavad).

Mõisa, mille maadele talud rajati, enam ei ole, küll aga on igas talus säilinud killuke mõisast. Sõna otseses mõttes. Meil näiteks seisab maja ees selline...eee....nikerdis. Väravaposti kaunistuse nupp ilmselt. Sellel vanal pildil mõisast on see kenasti näha. Omal ajal jalutas mõisaproua sealt mööda, nüüd istun mina sellele jalgu puhkama.



Üldiselt on peenemate sakste mõjutused väikesed ja  valdavad on  siiski maalähedasemad vormid. Näiteks kiviaiad. Neid on siin palju. Arusaadavatel põhjustel. Nagu ma enne juba mainisin, siis kivipuuduse all me ei kannata.

Kiviaiad on mõnusalt pehmed silmale vaadata
Isegi meri on meil kivine. Mis ei takista muidugi ujumaskäimist. Kui just kivi otsa ei uju.
Aga selle suurema kivi pealt siin kukkusid Mamma ja Täps jaanipäeval vette. See oli muidu vaikselt ja aeglaselt kulgeva peo tipphetk!

Taamal näete terasemal vaatamisel parvlaeva Tõll, mis on oma nime saanud Suure Tõllu järgi, kes teatavasti oli Saaremaa kohalik vägilane. Kõik Eesti vägilased olid kivilembelised. Küll võtsid mõõtu kive heites või tassisid neid niisama ühest kohast teise või pildusid nendega naljaviluks Vanapaganat, kirikutorne või siis naabersaare vägilasi. Hiidude naised tassisid ka alatasa põlle sees kive ja lasid neid aegajalt varbale kukkuda. Ega minagi viletsam ole olnud. Kuigi nagu eelmisest postitusest lugeda võisite, siis ei kukuta ma mitte kivi varbale vaid varba kivile.

Siinkohal tahaks juhtida tähelepanu ka kivi negatiivsele imidžile. No ikka ju öeldakse, et see inimene on kalk kui kivi või tal on kivist süda või nagu veskikivi kaelas. Vahel lasub ka kivi südame. Või Maailmaparandaja tehtud saiakesed olid kivikõvad. Ei ole just positiivsed omadused. Samas võib kivi olla ka väga pehme ja alguseks uuele elule. Nagu näitab see kivi otsas kasvav kuuseke meie väravas.


Sellega lõpeb ekskursioon minu kivises kodus. Kogu kogu selle kivisaaga lõpetuseks hoopis teise teemasse. Siin on näide minu juunikuisest kunstiprojektist, kus teemaks olid maastikumaal. Meil nii väike saar, et ükskõik kuhupoole vaatad, ikka paistab kusagilt ka jupike merd.  Nii et rannikumaastik. Kivine.







Tänan tähelepanu eest!