esmaspäev, september 14, 2020

Pudelpostitus

Ma olen juba pikka aega kibelenud, et kirjutada pudelpostist (sisemaa elanikele - see on kirja saatmine pudeliga, eriti levinud üksikule saarele lõksu jäänute, seiklusromaanide kangelaste ning mere ääres pidutsevate romantikute ringis. Vajalikud vahendid - pudel, paber, pliiats, kork! ja loomulikult veekogu (kuigi nagu hiljem näete, võib see viimane võib olla ka ülehinnatud)). Tõsi, ma olen sellest ajaloos korduvalt kirjutanud (siin ja siin ja siin ja natuke ka siin). See võib tulla asjaolust, et tegemist on vaieldamatult minu lemmiku kirjasaa(t)misviisiga. Nojah, see pole just ülemäära kindel korrespondentsiviis, aga samas ega tigupostki pole. Alles mõni aeg tagasi oli ju uudis postiljonist, kes ei viitsinud kirju laiali kanda ja viskas need lihtsalt ära. Tiguposti ees on aga see eelis, et reklaamlehti ja rämpsposti üldjuhul pudelpostiga ei saadeta. Või vähemalt nii ma arvasin.

Jah, ükspäev tuli Mamma ja teatas, et nad leidsid mere äärest ühe kirjaga pudeli aga kahtlustas, et see pole kunagi meres käinudki. Pudelposti osas teatavat kogemust omava ja mitmeid vettinud pabereid näinuna võisin seda kinnitada. Pudel oli ilusasti viisakalt rulli keeratud ja täiesti kuiva paberit täis - 8 lehekülge tihedat trükiteksti koos illustratsioonidega. 


Kirja lähemalt uurides selgus, et see polnud mõeldudki meritsi saabuma. Nimelt mainiti kaaskirjas, et kirja autorid lasid pudelid peita üle maailma erinevatesse randadesse. Pudelite vette pildumisest polnud sõnagi, kuigi seda peetakse traditsiooniliselt üheks pudelposti eelduseks. Ilmselt olid praamilt tulijad/praamile minejad ühe eksemplari meie paesele rannikule jätnud, kust mamma selle leidis.  Kiri ise on ühe väikese reisiseltskonna kirjeldus oma kajakimatkast Soome rannikuvetes. Tegemist oli lustaka lugemisega, mis tekitas tõeliselt tahtmise ise ka kajakki hüpata ning seikluste poole aerutada. Isegi kui ma tean, et oma füüsilise vormiga ei jõuaks matka teise päevani ja arvestades seda kui kergelt ma merehaigeks jään, siis pole kindel, kas ma esimest poolt päevagi vastu peaks. Aga matkahimu tekitas see küll. Mõni võibolla mäletab, et ma olin vanasti kõva matkasell, aga viimastel aastatel olen koledal kombel alla käinud. Isegi telgis pole juba aastaid maganud (kui üks väike sutsakas ülemöödunud suvel kõrvale jätta). Lapsed noh. Ja laiskus. Ja mugavus. Aga mul on kindel plaan, et järgmisel aastal, kui Tirts on juba suurem (ja mahajäetav või kaasavõetav, kuidas vaja), siis parandan selle veal.
Igatahes selline peaaegu pudelpost siis. Ei saagi aru, mis see oli. Reklaampost? Kirjandus posti teel? Meeleheitlik appihüüd sportlastelt, kes 10 päeva ja 1 öö veremaitse suus aerutasid ja kartsid, et nende pingutused jäävadki vaid nende enda teada, kui nad seda anonüümsete rannasuitajatega ei jaga? Ükskõik. Mulle tegelikult meeldis see lähenemine. Oluliselt originaalsem kui oma blogis sellest heietamine.

Pudelposti leidmine on muidugi harv juhus. Teisalt võib rannast muudki toredat leida. Näiteks ükspäev käis Tõruke rannas ja otsis sealt kive, mida vette loopida. Leidis aga 50 eurot. Päris hea päevateenistus värskes õhus jalutamise eest...
Igatahes ma lähen nüüd mere äärde jalutama, kui üks 50-eurone rannas vedeles, miks ei võiks seal neid veel olla...

Kommentaare ei ole: