teisipäev, september 01, 2020

Esimene

Täna, rahvusvahelisel laste pisarapäeval, oli ka meie majas pidulik-pühalik õhkkond. Ikkagi üks õpetaja ja kaks õpilast. Sealjuures Täpsi jaoks oli see täiesti esimene esimene september koolilapsena. Kohustuslik astrikimp peos ja rahvarõivad seljas astusid nad vapralt koolimaja poole. Esimeses ja teises klassis on kooliminek ikkagi veel oodatud sündmus.

Teise klassi minev Tõruke, vana kala koolis, oli tähtsust täis ja tahtis Täpikesele näidata kus miski asub ja kuidas asjad täpselt käivad. Ta isegi laulis kõik koolikella helinad õele ette, et usignaalid väiksemaid segadusse ei ajaks.

Täps, va tuulepea, ei mallanud kuulata, vaid kepsutas lokkide lehvides oma sõprade juurde - ikka selleks, et teha plaane kellega ja kus mitte eriti akadeemiliselt hängida võiks.

Aktuse pidas värske koolijüts enamvähem viisakalt vastu. Kooli hümni laulis kaasa või õigemini liigutas väga püüdlikult suud. Isegi Tirts tahtis kaasa laulda, aga lutt oli ees, nii et kostus vaid mõminat. Täps (ega ka Tirts) ei seganud väga palju direktori jutule vahele ja viskas ainult ühe korra aabitsa maha. Nojah ja kätlemisel andis vale käe, aga muidu esines imeliselt.

Aga teate, neid pisikesi rahvariietes väikesi lapsi oli lausa lust vaadata. Istusid nagu seenenööbid toolidel ja jalad ei ulatunud õieti maha. Minu oma oli kõige pisem - toolile ronimiseks oleks redelit vaja, aga särtsu  on temas seeeest ohtralt! 


Ilusat kooliteed!

Kommentaare ei ole: