Jalutasin täna hommikul lapsepõlveradadel. See on ikka veider kuidas perspektiiv muutub. See suur ja sügav padrik, milles väiksena mängisin, osutus üsnagi kiduraks metsatukaks, mis pealegi on igasuguste tervise- ja discgolfiradadega tundmatuseni muudetud. Paar üksikut kohta oli veel sellist, mille võis ära tunda. Kuigi need asusid vales kohas. No kui ma lapsepõlvest mäletan, et need suured metsseakivid asusid hirmus kaugel, siis tegelikult olid need üsna kodu lähedal. Lihtsalt siis olid mul palju väiksemad sammud. Ja kui aus olla, siis need kividki olid toona palju suuremad. Nüüd ulatusid vaevu põlvini. Metsseakivide mõte oli selles, et kui kohtad metssiga, siis tuleb ohutuse mõttes kivi otsa ronida, sest sead ju teadupärast ronida ei oska. Neist kividest oleks sead võinud muidugi ilma suurema soojenduseta üle hüpata. Tõe huvides olgu öeldud, et ma pole seal metsas elades ühtegi metssiga näinud.
Kui majakõrgused kivid olid põlvekõrguseks kahanenud, siis toona põlvekõrgune elupuuke oli üllatuslikult majakõrguseks kasvanud. Ma imestan, et ta üldse ellu jäi, arvestades, et me seda toru mööda ronides elupuud tasakaalu hoidmiseks kasutasime...
Lapsepõlvemaa on alati üllatusi täis. Ja mõnusaid meenutusi.
VastaKustutaKüllap elupuu sai lastelt elujõudu... ja kivid on laste raskuse all maa sisse vajunud ;) Enam nad vist igapäevaselt kasutusel ei ole....
Olen mõelnud oma lapsepõlve-kivi peale, tema jäi vist põllupidamisele ette...
Nii see on. Lapsepõlvemaa mäed on sooja vihmaga kokku tõmnanud ja murudest mets saanud.
VastaKustutaKhm, ise oleme muidugi samad, khm...
Tundub, et need metsseakivid on kunagi mõne talukoha piirikivideks olnud...
VastaKustuta