reede, oktoober 16, 2020

Laulumaias

Ma olen ajaloos varemgi maininud, et mul on mõistmatutel põhjustel suur sümpaatia laste lauluvõistluste vastu. Laulukarussell oli mu lemmik telesaade ja kohalikku lauluvõistlust väisan suurima rõõmuga. Eriti kui mõni minu laululinnukestest seal osaleb. Sel aastal ütles Tõruke kindlalt, et tema ei kavatse mingil lauluvõistlusel osaleda. Olgu siis nii. Täps oli aga minu rõõmuks lahkesti nõus osalema. Ta kinnitas mulle, et võitmine polegi kõige tähtsam vaid ikka laulurõõm. Pealegi pidavat kõik sealt auhinna saama. Saamahimu on edasiviiv jõud. Ma ka väiksena tahtsin lauluvõistlusele minna, et seda Barbie´t saada.

Nii leidsingi end eile naabervalla kultuurimajas istumas ja väikeste laulumaiaste esinemist nautimas . Seal sai näha ja kuulda nii mõndagi. Üks poiss näiteks järgis väga hästi nooti. Seda ühte ja ainsat, mistõttu laulis ta kogu laulu püüdlikult ühel noodil. Teine ei lasknud end sammuti saatest segada, vaid lähenes viisile  improvisatsioonivõtmes, jääb vaid taunida kontsertmeistri saamatust improvisatsiooniga kaasa minna. Kolmandal unusid sõnad ära, aga ta ei lasknud end sellest eksitada vaid leidis lennult lahenduse (Seega selle asemel, et laulda "paremaga teretan, vasakuga lehvitan" laulis ta "paremaga teretan, vasakuga aevastan." Jutt oli kätest). 

Möödalaulmist, sõnade unustamist, seelikukruttimist ja muud sellist oli küll ja rohkem, aga veelgi enam oli siirust, laululusti ja ehedaid kauneid lapsehääli. Ja loomulikult rõõmu osalejatele jagatud nänni üle.

No ja kui minu Täpike laulma hakkas, siis võisin päris uhke olla. Ta laulis ilusasti valju ja selge häälega, julgelt ja õige viisiga. Paar korda natuke koperdas rütmis ja igas jumalama salmis hingas ühe sõna ära (üritas samal ajal laulda ja sisse hingata), aga üldmulje oli hea.  Ka žürii nägi seda ja hindas tema esitust oma vanusegrupis kolmanda koha vääriliselt (ja seega sai edasi ka maakondlikule võistlusele). Ma olen nii uhke. Nagu oleks ise lauluvõistlustel osalenud ja selle kauaigatsetud Barbie auhinnaks saanud. Mitte, et mind keegi oleks omal ajal lauluvõistlusele lasknud. Ma arvan, et nad lihtsalt tahtsid teistele ka võimaluse anda, ma oleks ju kõik võistlused kinni pannud. Puhtalt oma enesekindluse ja sarmiga, sest minu lauluhäält mingil veidral põhjusel väga kauniks ei peetud. Võrreldi lausa karu omaga. Kuigi karu võib ka väga kaunilt laulda kui talle vaid võimalus ja noodid anda. Tal on lihtsalt vilets lavanärv, seega ta teiste ees eriti ei laula. Kui aga kedagi kuulamas pole, siis leelotab nii et laas rõkkab.

Kommentaare ei ole: