Illustratsioonikuu

Ega ma neid pliiatseid niisama teritanud. Ikka selleks, et saaks kunstiaasta illustratsioonidekuul paar pildikest joonistada. Võtsin ette Tõrukese soovitusliku kirjanduse ning leidsin sealt ühe toreda raamatu, mida olen kauges lapsepõlves isegi lugenud (mis pole üllatav, lugesin toona palju). Lugesin nüüd uuesti. Oli endiselt päris muhe kirjutis.

Esimene pildike ongi nimikangelasest.

Kui tööpäev lõppes, pani Gena end hoolega riidesse ja läks koju, oma väikesesse korterisse. Kodus luges ta ajalehti, tõmbas piipu ja mängis kogu õhtu iseendaga trips-traps-trulli.

Kord kui ta oli mänginud iseendaga nelikümmend trips-traps-trulli järjest, läks ta meel väga kurvaks. 

"Miks ma kogu aeg üksi olen?" mõtles ta. "Ma pean endale kindlasti sõpru muretsema."

Ta võttis pliistsi ja kirjutas niisuguse kuulutuse:

"Noor viiekümneaastane krakadill tahab endale sõpru. Ettepanekutega pöörtuda aafressil: Suur Piruka tänav number15, korpus Õ. Helistada kolm ja pool korda."

Juba samal õhtul riputas ta kuulutused linna üles ja jäi ootama.

Teine pilt aga toredatest kõrvaltegelastest Garantiimehikeste loos.

"Ohhoo! Mis ma näen? Hiirik veab Miirikut!"

"Kõik on õige," kuulis ta vastuseks. "Ainult kõik on vastupidi. Mina olen ju peal!"

Neile lähenesid vanad tuttavad valge lipuga. Kusjuures üks istus teise seljas.

"Miks niiviisi?" küsis Külmik.

"Tema aukraadi alandati," selgitas pikk leitnant, kes sadulas istus. "Tehti leitnandist hobuseks. Saatus mängib ohvitseridele vingerpussi. Kellel ei vea, see veab ise."

Andke nüüd ometi inimesele ideid, et mida järgmiseks illustreerida! Teoorias võiks ju sama raamatuga jätkata, aga oleks tore vahelduse mõttes ka midagi muud proovida.