Kuna eelmisest jahist viilisin, siis sel korral võtaks kaks ühe hoobiga: suvitajad rivis
Näikse, et ka minu lapsed "kannatavad" kaasasündinud meremagneti all. Mäletan, et kui Tõruke oli pisike, läksime ühel sügisesel päeval metsa jalutama. Kuna ilmad olid külmad, siis hoidsime merest targu eemale, aga pisike poiss võttis suuna ilmeksimatult mere suunas. Ükskõik kui palju me teda eksitada püüdsime. Lõpuks olid kummikud ikka vett täis...
Nüüd elame kiviviske kaugusel merest (tõsi, peab olema keskmisest kõvem kivipildur. Päris kalevipoeg just mitte, aga päris lõdva randmega ka ikka ära ei viska) ning märgade jalgadega lapsed on aastaringne nähtus.
Korraks kahtlesin oma postitust tehes, kas titeihu on ikka siivas näidata, aga küllap ses vormis ikka on:)
VastaKustutaMa mõtlesin korra sama asja üle, aga siis mõtlesin, et ei tasu ka üle mõelda.
VastaKustutaMeri... ohh, eesti meri, igavene püüdlus mere ääres elada, juba lapsepõövest. Nii tuttav. Aga ka kogetud, oldud nähtud, isegi titt oli tookord pildil. Hea, kui oleks saanud jääda, aga mulle pole seda püsivust antud. On mingid muud mered olnud, isegi ookeanid ning lõpp-punkti ka ei tea...
VastaKustutaLapsepõlvesuved on oi kui pikad! Ja päikesega on ikka kõige toredam...
VastaKustutaSelle viimase pildi allkirjaks peaks olema kindla peale "Muinasjutu lõpp"...
VastaKustutaSee on moodne muinasjutt. Printsess ei istu enam kannatajailmel lossitornus ega oota printsi valgel hobusel, vaid kappab ise ükssarvikul loojangusse õnne otsima.
KustutaSuvitamine on sagedasti ka puhkamise sünonüümiks. Need kolm esimesel pildil paistavad aga hoopis kangesti tööhoos.
VastaKustutaÕiged eestlased. Puhkus ongi töö tegemiseks.
KustutaMa tunnen mere lõhna!!
VastaKustuta