Kas sa Riia linna tahad näha?

 Ei, mul pole plaanis teie peal mingeid valuvõtteid kasutama hakata. Lihtsalt tahaks pajatada veidike meie pere selleaastasest puhkusereisist. Juba möödunud aastal sai lastele lubatud, et läheme tuleval aastal Riia loomaaeda. Tundub, et igasuguste koroonade valguses läks päris hästi, et ei lubanud perepuhkust itaalia villas või mõnes muus ohutsoonis asuvas sihtkohas. Kuigi jah. Lastega reisimine nüüd suurem asi puhkus ei ole. Pigem paras ellujäämiskursus närvirakkudele. Minu omad põrusid juba kursuse teisel päeval...

1. päev - Alustuseks olgu öeldud, et lapsed käitusid esimesel päeval peaaegu ideaalselt! Tõsi Tirts oksendas juba enne kui Lätti jõudsime. Aga ta tegi seda rõõmsa ilmega ja üldse ei virisenud, seega ei pane seda talle pahaks.
Lätis käisime ujumas hernesupimeres. Ega eriti keegi ujuda tahtnud, sest vesi oli mingit kahtlast koaguleeruvat vetikat täis ja nägi välja tõesti nagu ujuks hernesupis. Õhtul tegime katse oma kunagist parki tagasi nõuda (ja võibolla tassikese teed juua). Ainus, mis sealt saime, oli hiiiigelsuured suhkruvatipuhmad. Need olid tõesti üleelusuurused. Loomulikult ei jaksanud lapsed neid ära süüa. Arvake, kes oma dieedi nendega ära rikkus? 

Suhkrulaks

Dieedist rääkides. Kas teate milline dieet koosneb valdavalt friikartulitest? Lastega reisimise dieet! Nimelt olen varasematest reisidest nii mõndagi õppinud. Näiteks seda, et ei ole mingit mõtet kohvikus või restoranis endale süüa tellida, sest lapsed jätavad niikuinii enamuse oma söögist söömata ja neist jääkidest saab kõhu enam kui täis. Kahju ainult, et nad ei telli midagi head, vaid valivad lastemenüüst midagi, mis koosneb peamiselt friikartulitest. 

2. päev - kuna Tõruke oli eelmisel päeval söönud suurel hulgal herneid, siis hakkas tal öösel kõht valutama. Katkendlik uni ja nutivõõrutusnähud andsid kokku kurja lapsukese. Esmalt loeti üles kõik hädad, mis meie hotellil olid. Oleks ta ainult keelt mõistnud, oleks hotelliomanikud teada saanud, mis kõik valesti oli (alustades sellest, et üks pirn ei põlenud ja lõpetades asjaoluga, et uks olevat kui prügimäelt toodud). Tõsi, hotell oli tõesti kulunud olemisega, kuid see-eest väga soodsa asukohaga ja selle kohta ka küllaltki soodsa hinnaga. Hommikusööki hinnas ei olnud, see tuli 5 juuro eest lisaks võtta. Peale seda kui Täpike oli söönud ära 5-eurose röstsaiaviilu ja Tõruke sama kalli õuna, otsustasime, et järgnevatel hommikutel organiseerime hommikueined ise (no ei jaksanud meie Mpsiga nii palju ka süüa, et hind end õigustaks).

Järgmiseks külastusobjektiks oligi loomaaed. See oli päris tore. Mina näiteks polnud varem elus kaelkirjakut näinud. Nüüd siis olen. Lastel oli ka päris tore. Esimese asjana teatas Täps, et näe jaanalinnud! Sellised roosad ja saledate jalgadega. Seejärel käskis ta kõigil imetleda hüljest, sest ega seda ju igapäev ei näe. Lõpuks aga kui jõudsime kondori puurini teatas ta, et see on küll üks tahtejõuline lind, sest kuidas ta muidu nii suure puuri on endale saanud. Tõruke näis kõige enam nautivat loomaaia kaardilt oma asukoha määramist. Tirts aga õppis ühelt raipesööjalt linnult uusi kriiskamisvõtteid. Igati kasulik retk.

Jaanalinnud?

Peale loomaaeda ja kiiret kehakinnitust käisime püha Peetri kiriku tornis ja imetlesime Riia linna vaadet, seejärel aga suundusime Jurmalasse ujuma. Seal oli ilus liivarand ja puhas vesi. Ei mingit hernesuppi. Ilusa ilma ja pühapäevase päeva tõttu oli seal ilmselt muidugi pool Lätit koos. Õhtul aga muutsime õe hotellitoa pop up pubiks ning osalesime rahvusvahelisel mälumängul. Ma ei saa öelda. et me oleks võitnud, aga minu toodud pool punkti (vale, kuid andeka vastuse eest) oli kindlasti suureks toeks, et me viimaseks ei jäänud.

3. päev - Öösel midagi põnevat ei juhtunud, aga lapsed olid hommikul ikka kurjad. Minu närvirakud olid juba eelmisel päeval vabasurma läinud, nii et hullemaks ikka enam minna ei saanud. Läksime hoopis mootorite muuseumisse. See oli täitsa tore ja huvitav koht. Hea meelega oleks seal pikemalt uudistanud ja lasknud Mpsil endale ekskursiooni korraldada, aga noh lapsed, nad kibelesid minema. Täpikesel sügeles raha taskus ja ta kurtis, et kuigi ta Tuli Riiga raha kulutama, siis ei ole ta mitte sentigi veel kulutanud. Tema pettumuseks ei olnud muuseumi suveniiripoe varustaja üldse väikeste tüdrukute peale mõelnud.

Peale kosutavat einet Lidos (kus ma ei saanudki friikartuleid, vaid hoopis vesist kartuliputru ja kuiva šokolaadimuffinit) suundusime kanalituurile, millest pool aega rääkis Tõruke mulle oma väljamõeldud viiruseteemalise arvutimängu sisu (ja esitas kontrollküsimusi, veendumaks, et ma ikka kuulan). Pärast aga läksime illusioonide muuseumisse, mis lastele väga meeldis (mulle jättis ka sümpaatse mulje) Kuni lahkumiseni, siis teatas Täpike, et ta ei ole üldse midagi põnevat teha saanud. Mitte kunagi. Ja raha on ka kõik kulutamata. Mulle tundus, et on kulutatud küll ja õhtusöök restoranis oli veel ees.

Kärbes seinal

4. päev - lõpuks ometi saabus Täpikese rõõmupäev - hakkasime raha kulutama. Eesmärgiks oli osta lastele kooliks mõned hilbud ja jalanõud. Selgu, et mõned närvirakud olid kusagil varjendis redutanud ja eelmise päeva üle elanud. Noh, sel päeval leidsid ka nemad oma kuulsusetu otsa. Ma ei armasta poodlemist. Tõruke ka ei armasta. Aga kõige vähem armastan ma Tõrukesele riiete valimist. Talle lihtsalt ei kõlba enamus asju ja need vähesed, mis sobilikeks ja mugavateks tunnistatakse, on tõenäoliselt valet värvi. Täps seevastu armastab poodlemist, mis on samuti väsitav. Pärast ta muidugi hädaldas, et kulutas nii palju raha. Selgus, et ta tahtis raha kulutada nii, et see ei kuluks. Kahjuks ma nii ei oska, muidu poleks ju elul suurt häda midagi. Muudkui aga laristaks, aga raha jääks kõik alles.

Läbi hädamere sumbates saime siiski mõned vajalikud asjad ostetud ja võisime hakata kodu poole liikuma. Halleluuja. Reisida on tore, aga koju jõuda on ka tore. Eriti kui vahepeal olid käinud haldjad ja kodu ära koristanud ning murugi ära niitnud...