teisipäev, jaanuar 05, 2021

Muudkui kaebab

 Täna tahan kaevata oma pesamuna peale. 

Eile õhtul läks ta mgama nagu kord ja kohus kell üheksa. Ei vingerdanud ega midagi. Kella 11 paiku arvas ta aga, et oleks paras aeg hakata plurtsutama ja plörtsutama ning võrevoodist levis minuni volatiilsete* väljaheidete vingu. Egas midagi - laps paljaks ja pepupesu. Võite ise arvata, kas Tirts ärkas sellise kohtlemise peale üles või ärkas ta sellise kohtlemise peale üles. Võin vihjata, et ärkas küll.

Ärkas, aga vot magama enam jääda ei tahtnud. Selle asemel ronis mööda mind ring, nokkis nina, kratsis kõrvu ja üritas silmi oma sõrmekestega lahti kangutada. Ja niimoodi kuni kella veerand viieni välja.

Olen täna värske kui salatileht võileival,(mis on nädalaks ajaks külmikusse moosipurgi taha unustatud).


*jah, ma tean küll, et see sõna siia eriti hästi ei sobi, aga just nende sõnadega kirjeldas üks kodanik kunagi laudast erituvat ja elukvaliteeti mõjutavat  lõhnahäiringut.

2 kommentaari:

TT ütles ...

Laudast pärinevad kergelt lenduvad aromaatsed kemikaalid on minu ninale kui kevadine õitsemiseaeg võrreldes mähkmetega :P Aga eks ta rohkem (lõhna)maitse asi ole ;)

maailmaparandaja ütles ...

Jaa, vahel mul on tunne, et kogu loomaaed on lapse mähkeid külastanud, jõle hais. Koroonaga pidi ka lõhnataju kaduma. Mul vist ikka polnud seda, sest lõhna tunnen endiselt liiga hästi :P