kolmapäev, jaanuar 13, 2021

Labidamurdja

Täna hommikul aknast välja vaadates mõistsin kohe, et vankriga jalutamine saab olema paras väljakutse. Egas midagi, haarasin lumelabida pihku ja kukkusin kühveldama. Kõigepealt vankrilaiune tee saunani ja siis väravani. Parkla viskasin ka tühjaks. No oli see alles trenn. Märg lumi oli raske  Higi voolas lahinal ja muskel kasvas silmnähtavalt. See võibolla selgitab, miks ma ma veidi hiljem hakkliha praadides pannilabida ära murdsin... Hiljem kuklitainast sõtkudes õnnestus mul ka taignakaussi mõra sisse lüüa. Ilmselgelt ei tunneta ma peale hommikust rassimist enam oma jõudu ja olen ohuks meie kodusele inventarile. Ainus võimalus kaitsta mind mu enda toore jõu eest, on minna voodisse pikutama. Loeks raamatut ja ei liigutaks lillegi. Lehekülje keeramiseks kutsuks mõne lapse teisest toast. Mingi kasu peab neist ju olema.

Aga proovige teie ka veidi lund rookida. Siis näete ise, millised murdjaloomad teist tulevad. Asi pole sugugi ainult minus. Tõestuseks see, et Mps käis õhtupoole õues lumelabidaga vehkimas ja tuppa tulles murdis esimese asjana riidepuu pooleks...


Kommentaare ei ole: