Elulooraamat

Täps arvas eile, et tal on viimane aeg hakata oma elulugu kirja panema.  Lubas kirjutada sellest ajast kui ta veel väike oli. Nüüd on ta ju vana ja elukogenud. No ta on ikkagi juba seitse ja pool aastat vana. Varsti hakkab mälu tuhmuma juba.

Huvitav oleks teada, kas ta kirjutab ka eilsest seigast spordikotiga. Nimelt kehalise kasvatuse tunnist ära tulles hakkas ta järgmisesse tundi hiljaks jääma. Kell juba helises, aga ta oli alles poolel teel. Siis ta otsustas, et spordikott on liiga raske ja jättis selle kiviaiale. Sealsanas veetis kott koos veepudeliga (millest sai ilmselt jääpudel) ilusasti öö, kuni Laisik selle hommikul leidis. Täpikese arvates oleks see ilmselt võinud seal edasi olla. Järgmisel nädalal kekasse minnes oleks saanud jälle aia pealt kaasa haarata. Poole vähem tassimist.

Memuaaride juurde tagasi tulles. Ta sai kaanekujunduse valmis. Ühtegi sõna veel raamatus pole. Teisalt, pole kiiret. Las õpib veel natuke. Hetkel kirjutab ta niivõrd rikkalikult kirjavigadega* pikitud teksti, et lausa naljakas lugeda, aga see pole ju mingi naljaraamat.

* Ilmselgelt emasse.