Praegu tundub olevat vanade projektide lõpetamise hooaeg. Alles ma tõmbasin joone alla nähtamatu jänese jutukesele, mis ootas 15 aastat lauasahtlis oma aega. Nüüd kaevasin üles ühe teise projekti, mille tegemisele ma 13 aastat tagasi vihjasin (kuigi juba siis oli see mõned aastad lauasahtlis* vedelenud). Lubasin selle valmis saada ajaks, mil mu kolmikud lugema õpivad. Kuna ma mõistliku inimesena võtsin oma kolmikud ükshaaval välja (kõik korraga oleks ilmselt tähendanud kiiret sõitu hullumajja), siis andis see mulle pisut kummivenitusaega. Nüüd enam pikka pidu pole. Tirts sai jõuluvanalt täheklotsid ja kordab nüüd püüdlikult minu järgi. Khhh, prrrr, ssssh. Kaugel see lugemaõppimine enam on. Koolilastest pole mõtet rääkidagi. Tõruke loeb juba aastaid ladusalt ning Täpsigi lugemisoskus on juba üsna arvestataval tasemel. Seega, et oma lubadusest kinni pidada tuleb hakata usinalt tööle.
Hetkel olen täis indu ja entusiasmi. Näis kauaks jätkub.
*Hehh, mida ma räägin. Mul pole laudagi. Sahtlist rääkimata. Ma tegelikult tahaks endale oma isiklikku lauda, aga kahjuks pole mul seda mitte kusagile panna. Hetkel toimetan köögilaua ääres ja mu vaesed pliiatsid laiutavad kohvimasina peal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar