Ma ei osanud esimese hooga suurt midagi kosta, arvasin, et suurema tõenäosusega valssi, sest tango on keerulisem ja seda paljud ei oska. Ja üldse, palju tänapäeval kohtingutel klassikalisi seltskonnatantse ikka tantsitakse. Teisalt, mida mina ka tean. Millal ma üldse viimati kohtingul käisin. Tegelikult olen ma üldse väga vähe kohtingutel käinud.
Ülikooli ajal ikka mõnel sai käidud. Korra kinos, korra matkarajal, paar korda kohvikus, mõned korrad niisama pargis jõlkumas. Isegi ühel pimekohtingul kaarsilla juures. Aga sellega ka piirdus. Ei tantsinud ma kordagi ühegi kaaslasega ei valssi ega tangot.
Olen nüüd vahel sattunud vaatama seda pimekohtingute saadet. Mingi aeg jooksis kuskilt kanalilt. Tõsielusarja kohta meeldivalt sõbralik ja südamlik. Üldse ei kisutud intriige ega midagi. Mulle täitsa meeldis. Mõtlesin isegi, et kuidas mina sellises olukorras hakkama saaks. Mitte, et ma iial läheks mingisse tõsielusaatesse. Aga selles mõttes, et kui reaalselt olekski asja pimekohtingule minna. Ilma kaamerateta.
See tundus põnev, aga samas ka pisut hirmutav. No ma pole ju elades olnud see kaunitar, kes paneks tänaval mehi ümber pöörama ja endale järele vaatama. Kui siis poetaguseid pomšikuid. Seega armumisest esimesest silmapilgust ma parem ei hakkaks rääkima. Seega oleks minu ainumas võimalus loota sellele, et mu sisemine sära on nii suur, et paksu pekikihi alt välja kiirgab ja süütab sädeme, mida ma suudaks oma vahetu suhtlemisoskuse ja meeldiva isiksusega leegiks puhuda. Tõsi, see vahetu suhtlemisoskus oli väike kirjanduslik ilustus.
Tegelikult on minu suhtlemisoskusega nii, et ma võin olla ühes situatsioonis väga hea suhtleja ning seltskonna hing ja teises olukorras kinnine kui pulgakommi paber (teate ju küll neid chupa-chupsi komme, mida ei ole võimalik avada). Tõenäoliselt oleks ma paanikas ja ajaks suust rumalat juttu välja (kuigi eelnevalt oleks ma välja mõelnud terased vastused kõikvõimalikele küsimustele ja pärast kohtingut mängiks ma seda veel kümneid kordi peas läbi ja vastaks taas kõigile küsimustele äärmiselt vaimukalt). Tõenäoliselt põruks haledalt.
Küll on hea, et mul pole mingitele pimekohtingutele asja.
oi , need pimekohtingud olid põnevad , vanasti sai kirjutatud Nelli teatajasse kuulutusi ja siis sõbranna akna alla üle tee asuva posti juurde kohtinguid määratud .. Siis oli nii hea aknast vaadata .. Kui oli ikka normaalne meesterahvas, sai vahest ka välja mindud .. Aga tavaliselt ikka kas abielumehed või siis mingid imelikud ...
VastaKustutaTantsimas sai palju käidud .. ikka oli see vanasti rumba ja tshatshatsa ja muud liikuvamad tantsud , õhtu lõpus muidugi aeglane valss ja koju saatmine ... aitäh et noorusaega meelde tuletasid ... nüüd näen tantsimist ainult unes .... head aastat ...
Teemaga see muidugi ei haaku, aga mõtlemisainet annab mulle kõvasti:
VastaKustutaKui lubamatus ülekaalus naine (aka mina) loeb sõnapaari "poetagused pomšikud" asemel "poetagused pontšikud" siis kas see viitab ülekaalu varjatud põhjustele?
Valss. Valssi tantsitakse rohkem, seda annab ka tantsugeenita inimesel taandada muusika taktis õõtsumiseks.
Mmm, poetagused pontšikud on raudselt need kõige maitsvamad.
Kustuta