Kõiki* on tabanud talispordihullus. Ma tahaks ka ikka trendikas olla ja seega otsisin üle kümne aasta jälle oma vanad uisud välja. Pakiautomaadiga saabusid teised, hulga väiksemad, uisud. Korjasin kõik oma tüdrukud kokku ja läksime kooli juurde jääle. Täps tahtis näidata kui osav ta uiskudel on (nad olid eelmisel päeval koolis uisutanud). Selgus, et uued** uisud on kogu maailma hädades süüdi ja nendega lihtsalt ei saa uisutada. Ainus, milleks need kõlbasid, oli jääplatsi kõrval hanges hädaldamine. Ma saan aru, et see iluuiskude sakiline ots võib olla takistuseks kui oled sileda otsaga uiskudega varem liuelnud). Tirts seevastu nautis uisutamist täiega. Esialgu vaatas ta jää servalt pealt, aga üsna pea liitus meiega. Tuhises koos suuremate poistega mööda jääd ringi, kilkas ja kõkutas naerda. Vahepeal rääkis midagi suurtele lastele. See, et tal uiske jalas polnud ei paistnud teda sugugi takistavat uisutamist nautimast.
No ja lõpuks siis mina. Viimati uisutasin vist 2009. aastal. Täpselt ei mäleta, aga igatahes oli see ammu. Esialgu jääle saades ehmatasin päris ära - kas ma tõesti enam ei oska. Õnneks tuli ikka meelde. Vaevalt, et just ülisuurt graatsiat ma liigutustes näha oli, aga vähemalt ma ei kukkunud. See on ju päris hea saavutus.
Homme lubas vihma. Tea kas oli viimane uisutamine sel aastal?
*jäme üldistus loomulikult
** Tegelikult vägagi vanad. Ka mina olen nendega uisutama õppinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar