Hibernatsioonioht

Täna hommikul ärgates tabas mind üllatus. Tavapäraste kaunite kiharate asemel oli peas mingi takune parukas.Ei teagi, millest see tuli. Läksin küll eile märja peaga magama, aga selles pole midagi imelikku. Peale peapesu ei viitsi ma enamasti juuste kuivamist oodata ning uued ja huvitavad frisüürid hommikuti on tavapärane nähtus. Täna aga on juuksed eriti veidrad. Nagu oleks unustanud shampooni välja pesta ja siis lasknud vahvlilokid teha. Sellised ekstra takused, karedad, rasked, aga samas kohevad. Kahtlane värk.

Aga see, et ma märja peaga magama läksin oli osalt Mpsi süü, kes ei tahtnud mulle kuidagi vanni minemise laulu laulda... Väitis, et ei tea ühtegi vannilaulu. No tõesti. Ilma lauluta ei saa ju minna. Nii pidin ise endale jorisema: "Minni ja Manni, meie lähme vanni...."

Ja see, et ma hommikul voodist välja sain oli väiksemat sorti ime lausa. No sellinu uni oli kallal. Ma kahtlustan, et see ahv, kellest mina arenesin, polnudki mitte ahv vaid mõni taliuinakut sooritanud imetaja. Siil näiteks. Või siis karu. (Illustratsioonil on kujutatud minu võimalikku esivanemat).