Millega siis tegelen? Valdavalt klassikalise kui-raske-see-siis-olla-saab mõtteviisist tekkinud tagajärgede likvideerimisega. Õmmelen (ja teatavasti on õmblemine kohe joonistamise kõrval teine asi, mis mind kohutavalt tigedaks ajab). Millegipärast ei taha minu imetabane visioon peas kuidagi seda kuju võtta ja kipub vägisi kartulikotiks ära. Aga vähemalt kirjuks kartulikotiks.
Lumi tuli ka maha. Ma olen nagu hanepoeg, kes toast välja ei saa, kuna paljajalu pole lumel teab kui mõnus käia. Aga seda giljotineerist kingseppa pole kusagilt näha (kui ma veel väga noor ja suhteliselt ilus olin, siis laulusõnades "ta õmbleb neil saapad ja kätte toob pea" oli sõna pea ikkagi peanupu täehnduses ning seega tekitas minu lapsemõistuses palju kahtlasi küsimusi). Esimene libedusest tingitud kukkumine on ka edukalt üle elatud. Märgade saabaste tulemusel libastusin trepil ja kukkusin õnneks oma kõikse parema polsterdusega kohale, nii et kahju polnud teab mis suur.
Ahjaa, iga kuu kolmas kolmapäev oli vahepeal ja ma ei saa kudiagi mainimata jätta, et Mps tegi mulle imetabase pastaroa (mida ta ise küll ei sööks, sests see olevat liialt juustu maitsega, aga mulle maitses väga).
Ja lõpetuseks väike naljalugu tänaselt volikogu istungilt.
Ma olen teatavasti edev inimene ja üle kõige meeldib mulle esineda, eriti asjalikel teemadel (ma loodan, et tabate siin teatavat irooniat). Tulenevalt aga minu ametikohast tuleb mul tihti volikogus sõna võtta. No ja oligi täna minu etteaste parasjagu täies hoos. Näitasin projektori kaudu ekraanile arvutist igatsugu tarku ja vähem tarku graafikuid ja jooniseid ning seletasin juurde. Ühel hetkel kui oli parasjagu pikem seletamise hetk, viskas järsku imetabaste graafikute asemel suurele ekraanile järgmise pildi:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar