Ei ole mingi saladus, et ma näen aegajalt öösiti luulusid. Ärkan ehmatades üles ja väidan, et seinal/laes/padja all on ämblikud/putukad/nälkjad/või kummikud. No mida iganes. Mps on sellega juba harjunud ja tunneb luulu kaugelt ära ning suudab mind kiiresti veenda, et mind ükski eelmainitud ohtudest ei ähvarda.
Ööl vastu reedet olla aga (Mpsi sõnul) juhtunud nii: Keset ööd olla ma üles karanud suuremas paanikas kui kunagi varem. Mpsil ei õnnestunud kuidagi mind veenda, et see on kõigest luulu. Meie vahel olla olnud umbes järgmine vestlus:
Mps: See on kõigest luulu!
Mina: Ei ole, vaata! (näitan sõrmega kardina poole)
Mps: Mis seal siis on? (arvestades minu paanika suurust olid seal ilmselt hiidämblike hordid)
Mina: KITSEKE!
Ja täpselt nii oligi. Voodi päitses kepsutas väike vaksapikkune kitseke... Kas pole hirmus!?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar