Eile oli imetabane ilm. Päike paistis, linnud laulsivad ja meri oli peegelsile. Seega oleks patt olnud seda mitte ära kasutada ning oma väikesaaret ja laidude programmi raames väike merereis teha. Mõeldud tehtud.
Sel korral võttis meie väike paatkond suuna Pühadekarele. See on umbes 5 ha suurune pisike saareke Võilaiust lõunas. Ohtralt kive, natuke pilliroogu, linnuvaatlejate onnike ja ongi kõik. Pühadekare külje all on pisut väiksem saareke (erinevatel andmetel on tal ka erinevad nimed. Pühadekare II, Pitsekele, Piitsaküla saar). Kuna vesi on praegu madal, siis olid need kaks saarekest omavahel kenasti kuiva maaribaga ühendatud. Tegime mõlemale saarele tiiru peale, klõpsutasime ohtrasti pilte, korjasime pisut mereprahti* ning pidasime piknikku. Täitsa mõnus oli seal klibuvallil sooja päikese käes istuda, juustusaia ning singileiba näksida ja vaadata kuidas hülged vesise suuga pealt vahivad.
Hülgeid oli sedal häbemata palju. Juba tulles piirasid nad meie paadi sisse (soliidsest kaugusest muidugi) ning uudistasid meid. Korraga võis näha kuni kümmet peanuppu veepinnal ulpimas. Mina isiklikult pole nii palju hülgeid korraga näinud. Ja Võilaiu varemete otsas istusid kaks kotkast. Nii palju kotkaid pole ma ka korraga näinud.
Aga väga mõnus mereretk oli. Pärast koduranda jõudes sai võrgud ka üle kontrollitud ja päris mitu vipkat (loe vimba) välja tõmmatud. Paar ahvenat ja lesta oli ka. Isegi kaks haugipoissi, aga nad olid nii pisikesed, et saadeti merre tagasi. Ja et haugid ikka kenasti kosuks, siis saadeti neile toiduks mõned särjed ka. Aga saak oli sellest hoolimata päris hea.
Selle aastaga on minu väikesaarte ja laidude programm täienenud nelja isendi võrra. Kokku on külastatud järgmised saared ja laiud:
Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa, Kihnu, Vormsi, Naissaar, Abruka, Vahase, Kõinastu, Kesselaid, Viirelaid, Suurlaid, Võilaid, Pihlalaid, Papilaid, Keri, Pühadekare, Pitskele. Kokku 18. Vot kui kukega kirikute ja kajakaga majakate tuurid võivad peatselt otsa saada, siis väikesaarte ja laidude programmiga võin kuni pensionini tegeleda ja ka siis on külastamata laigukesi meres küll ja küll.
Pildimaterjal tuleb siis kui fotoka juhtmega samasse piirkonda satun.
*meil on kombeks saanud, et kui randa läheme, siis võtame ikka prahi jaoks kilekoti kaasa. Otse loomulikult toome sealt ära enda tekkitatud jäätmed, aga vedelema ei jäta ka teiste poolt maha jäetud või mere poolt kohale kantud prahti. Natuke maailmaparanduslikku tegevust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar