Jaa, nagu unistaja blogist lugeda võisite, sai eile taas Elvas lapsepõlve meenutatud (kellel viletsam mälu või vähem andmeid, neile olgu teadmiseks, et seal on varem nt pimesikku mängitud). Seekord mängisime H2S haisulist muna. Milline nostalgia, milline nostalgia. Te võibolla imestate, kuidas nii suur ja ebasportlik märklaud kui mina kõige vähem nimesid sain. Asi on lihtne. Olgugi, et ma olin seltskonnast üks vanemaid, on mul lapsepõlvest väga vähe möödas. Mäda muna mängisin ma 10. klassis nii et silm ka ei pilkunud ja tuki-tukit (või uka-ukat või kuidas seda iganes veel ei kutsuta) sai veel abituuriumiski mängitud. Aga see oli uskumatult lõbus. Pimedas luurata ja joosta ja hüpata. Ahh!!! Mängiks praegugi, kui oleks kellega mängida. Üldse on mulle lapsest saati meeldinud igasugused jooksu ja eriti luure mängud. Parim mäng oli sutus kadakate vahel mängitud "tagaajamine", mis oli pmt ästi lihtne, aga samas äärmiselt põnev.
Ma olen ikkagi igavene laps. Suguvõsakokkutulekulgi kuulsin kuidas ema ja tädi rääkisid minust ja kahest teisest minuvanusest tüdrukust (kes olid mõlemad abielus ja lastega muideks). Jutu idee oli see, et meie Pille on ikka tunduvalt lapsem kui need teised.
Uskuge või mitte, see meeldib mulle. Ma ei tahagi suureks kasvada :D Ma juba kujutan ette, kuidas ma 80 aastase memmena kepp käes kadakate vahel rooman ja naabreid luuran...
Nüüd aga paneb see laps endale vähem värvised riided selga, pleieri oma uue MP3ga pähe ja läheb linna peale laiama. Asi on tuules. Mõnus tormihakatis puhub meil siin akna taga. Kuidas suudaks mina kodus istuda???
Niipea kui mu lihased jälle vähem endast märku annavad, võin ma vabalt sinuga jooksumänge mängida (või Abenteuerlandi tulla...).
VastaKustutajulged lubadused... aga eks ma arvestan sinuga siis :D
VastaKustutaTõenäoliselt roomab üks 79-aastane memm sinuga koos sealsamas kadakate vahel... Aga ainult sel juhul, kui ta sellepärast praamisabas seisma ei pea :P
VastaKustuta