kontuurkaardi värvimisest

Nii, tänu Triinule ja Merikesele on kõige suurem valge laik minu kaardilt kadunud ning asendunud ootamatult värvika pildiga. Ühesõnaga Ida-Virumaa sai vallutatud. Siinkohal suured tänud kõigile, kes mind toetasid ja sponsoreerisid ning tänu kellele parasiidi-Pille sest reisist osa sai võtta.
Täitsa lõbus oli. Näiteks sai Narvas käidud. sealt kindlusest oli Venemaa kiviga visata. Aga kuna kivide pildumist ei peta üldiselt eriti heaks kombeks, siis ei hakanud seekord kalevipoega mängima ja no tõesti, mine sa neid venelasi tea, äkki viskavad veel vastu.
Narvast järgmine peatuspaik oli piknik tanki juures (sellele eelnes muidugi mäkksnäki hankimine). Ei tea mina, kuidas neil õnnestus see tank nii kõrgele saada, aga rahvasuu rääkis, et Man oli selle purjus peaga sinna parkinud.
Edasi viis meid tee ühe imepeene majani, mille puhul olid meisternikerdajad selgelt hoogu sattunud. Kogu hoone peale ei leidunud ruuttolligi, kus poleks olnud miskit ornamenti või vigurit. Rannas sai kah käidud. Pistsin isegi varbad vette.
Oru pargis käisime kah. See oli tõsiselt hariv. Näiteks saime teada, et grott on inimtekkeline koobas randevuude jaoks, kuhu pääseb sisse vee alt. Samuti kuulsime kummituslikust oru lossist, mis iga 10 a tagant end öösiti ilmutama pidi. Maris jäi meist sinna maha, lootes seda lossi siiski näha.
Edasi võtsime suuna Valaste joale, kus võis oma silmaga geoloogiat näha.
Õhtul aga sai pidutsetud kui ennemuiste. Rumm ja kokaakolaa. Selleks ajaks kui saabus magama minemise aeg, olid mu silmad juba nii mõndagi südantsoojendavalt tuttavlikku olukorda näinud (ei, Triin ei seisnud pea peal - vist). Magati aint kui kilud karbis. Kui keegi tahtis külge keerata, siis seda sai teha vaid märguande peale ja kõik korraga. Enne magama minekut luges Maris meile veel unejuttu. Tema suigutav hääl ja minu monotoonne stiil koku mõjusid unerohuna. Vaevalt oli ta jõudnud esimese lehekülje keskpaika, kui juba kostus ukse poolt norinat, mis iga lause juures aina tuure juurde võttis.
Järgmisel ommikul tõmbasid aga kõik kiivrid pähe, võtsid kirkad kätte ning läksid lauldes* tööle. Olles kuulnud kui palju kaevuritele palka makstakse, otsustas meie seltskoned ühehäälselt kkt kus seda ja teist saata ning I-Vmaale paikseks jääda.
Peale rasket päevatööd asuti Kiviõli suurimat mäge otsima. Aga sinna ei viinud ükski tee. Otsustati, et ega neid hapusid viinamarju tegelt niiväga näha ei tahetagi ja asuti kodupoole teele. Koduteel sai veel vaatetorni külastada, kust paistis isegi Peipsi ja mille tippu lendorav pesa teinud oli. Kes ütles, et need olevused on välja suremas? Neid tiirutas seal ju kümnete kaupa ringi...
Igatahes tore oli. loodan, et kuu aja pärast, kui meie Ida-Viru esindus on uude kohta kolinud, saame uuesti soolaleiva peole!!!

Lualuks oli loomulikult tuntud kaevurilaul: Hei hoo hei hoo, käib töö ja vile koos...