"Alõtša - see on ploom, millest on maitse välja võetud.." *

Nii väike alõtšapeoke on siis ilusti üle elatud. Esialgu tundus täiesti lootusetu. Mul oli kuri kahtlus, et meil tuleb Liina ja Marisega kolmekesi kõik ploomid ära süüa (mida me ka tegelikult tegime, hilisemad saabujad võisid kuulda vaid legende ploomidest, neile jäid vaid pisikesed alõtšakesed). Vabandusi, miks mitte tulla, oli palju, mõni väitis end vana ja väsinud olevat, teine ei saanud kutsest aru kuna liiga palju võõrsõnu olevat olnud (ja praegu räägime me inimesest, kelle lemmikraamatute esiotsas laiutab võõrsõnade leksikon) ja kolmas oli lihtsalt teises linnas (ma ei mõista, mis vabandus see veel on). Selle kõige põhjal olin äärmiselt üllatunud kui lõpuks ikkagi nii palju inimesi kohale tuli.
Mida siis meie kambake alõtšapeokesel tegi? Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis suurt mitte midagi, aga sellest hoolimata oli lõbus, vähemalt minul. Võibolla Margusel ka. Avastasin, et Margus on ainuke, kes minu naljade üle naerab. Ei tegelt ka, naljakas oli vaadata, kuidas nt eelmisel üritusel minu matkakirjeldust loeti. Luges üks tõsise näoga, luges teine peaaegu et morni näoga, luges kolmas, isegi muigas valitud kohtade peal ja siis luges Margus ja naeris nii et pisar silmas. Pildiallkirjadega oli sama lugu. Hehh. Nii tore, kui su naljade üle naerdakse.

*Tsitaat, keegi ütles nii, võimalik, et ma ise.