Kõik kes on kunagi bussiga sõitnud teavad, et alati on bussis üks lärmakas püsimatu laps, kes hetkekski vait ei jää ja mööda istmeid turnib ja kõiki hulluks ajab. Aga olete proovinud kunagi sellise kõrval istuda? Mina tegin selle katse läbi ja tulin sellest välja elusana (tõsi küll küll tugevate ajukahjustustega, kuid siiski elusana). Sõitsin nimelt koos Rererikaga Saaremaale.
Kui ma kodus emale oma rasket saatust kurtsin lohutas ta mind, et ta teab küll, mis tunne see on. Ta olevat kunagi pidanud kolme sellisega reisima. Huvitav, keda ta küll silmas võis pidada???
Milleks ma üldse koju läksin? Ahjaa, meelde tuli, neil seal oli vaja inimest, kelle õnnetu surma puhul kõige vähem nutjaid oleks. Ehk siis inimest, kes roniks saja aasta vanuste õunapuude otsa, millede ükski oks pole usaldusväärne ja tooks alla ilusaid ladvaõunu. Teate, seal maa ja taeva vahel ausõna peal kõlkudes ja kõige ilusama ja punasema ladvaõunani küünitades (milleni ma loomulikult ei ulatunud) tundus elu täiesti ilus olevat. Asi läks koledamaks alles siis kui tuli alla ronima hakata. Minus on ikka veel liiga palju kaugete esivanemate verd (no nende, kes puu otsas elasid ja valdavalt UUK ütlesid) ja liiga vähe nende verd, kes puu otsast alla tulid ja otsustasid inimesteks hakata .
Nüüd olen jälle tartus tagasi. natuke metsistunud, aga muidu täitsa nagu päris :D
* Maailmaparanduslik vestlus õunaga (tõestisündinud)
hmm...a sa kui tugevam oleksid võinud sooda puuotsa saata, sest nagu üks elav klassik on õelnud: oskus pole ise tööd teha, vaid oskus on teised tööle panna.....ja paistab et su suguvõsa on selle selgeks saanud:P
VastaKustutaNäh, siin sa räägid küll sellest, et sa tagasi Tartus oled. Saa siis sinust aru...
VastaKustutaSooda ei ulatu ästi alumiste oksteni ja üldse on ta kehv ronija (ilmselt pole ahvist arenenud).
VastaKustutaJa Maariš, see on kõik vaid jälgede segamiseks, et nad minu tõelisi motiive ei mõistaks...