Tere kool!

Elie mööda linna kõndides tuli mulle vastu terve hunnik keskealisi naisi, tordid käes. Tundsin ennast kuidagi imelikuna niimoodi ilma tordita kõndides. Läksin siis poodi ja ostsin endale ka. Nüüd tekkis aga probleem, et mis ma selle tordiga siis peale hakkan. Ma ei saanud ju üksi kõike ära süüa. Mõtlesin siis veidike ja otsustasin teha 1. septembri tuuri. Käisin läbi kõik, kelle aadressi ma teadsin, kes kodus olid ja kes nõustusid mind vastu võtma (ma siiamaani ei suuda uskuda, et minu sõpruskonnas leidub ka selliseid inimesi, kes ei leia oma tihedas ajagraafikus aega, et pühendada 5 minutit sõbrale, eriti kui see sõber tuleb tordiga). Lõpuks kui mu teele ei jäänud enam ühtegi tordihuvilist, otsustasin jäägid Pillegaardi viia, seal ikka mõni näljane tolgendab. Ja tõsi ta oli, vaevalt jõudsin mina uksest sisse astuda kui mul tort käest rebiti ja ma ei jõudnud silmagi pilgutada kui ainus märk tordist oli maia näoga sõrmi nooliv Maariš.
See oli ametlikult viimane õhtu Illegaardis (huvitav, kus ma tulevikus oma õhtuid veetma hakkan?). Õnneks edukas, ma sain oma tšekikogusse lisaks ka perekond Kallaste pühendustega paberijupid.
Mida seal Illekas siis tehti? Enamus ajast kulus vanade heade aegade meenutamisele. Ajaline jaotus oli järgmine.
I kursus -> 10 min
II kursus -> 20 min
III kursus -> 40 min
IV kursus -> 80 min
Oi aegu... Aga vaadates seda ajagraafikut, siis loogiliselt võttes peaks meil selle aasta lõpuks olema seis nii, et on meenutada juba 160 min jagu. Seega hakkasime kohe planeerima tulevikku. Esiteks on plaanis suur alõtšapidu. Siis, et pidusid ikka jätkuks, lubasid Margus ja Kätlin iga kord kui bensiini hind tõuseb pisikese pralle korraldada. Nimepäevasid pidime tähistama ja ikka samas vaimus edasi. Lisaks nõuame valjuhäälselt nii Tanelilt kui Romanilt (ja tegelikult Triinult ka) soolaleivapidu!
Illekast tegin veel väikese jalutuskäigu Annelinna. Üritasin Maarišit surnuks rääkida, aga ei õnnestunud hästi. kõigest oimetuks. Igatahes kui ma lõpetasin, siis ta juba tukkus oma ratta najal.
Kella kolmeks saatsin veel Pireti bussijaama. Ikka irmus kahju, et ta ära läheb. Kes see mulle enam süüa teeb??? Ma jään täitsa nälga. Igatahes pole Vaksali punker ilma Piretita enam see, mis ta enne oli...