Mul oli vahepeal nädal aega puhkust. Ja ma olin väga tubli puhkaja. Lubasin endale puhkuse alguses, et ma ei vaata töömeili rohkem kui kord päevas ja ei näita nägu töö juures rohkem kui ühe korra. Ja kujutage ette, ma suutsin seda teha! Noh peaaegu. Kui nüüd üdini aus olla, siis käisin töölt kolm korda läbi, aga kaks neist olid täiesti tööga mitteseotud lühivisiidid.
Mida ma puhkusel tegin, seda ma hästi ei mäletagi. Ilmselt koristasin ja natuke tegin ka aiatöid ja pool ajast mängisin lastele taksojuhti.
Sel korral oli mul puhkus hästi valitud - puhkusest väljatulekuks anti veel üks vaba päev. Mõni võibolla nimetaks seda kevadpühaks, aga tegelikult on see kalendris punane puhtalt seetõttu, et üleminek puhkusest ei oleks nii karm. No ja leevendamaks veelgi võimaliku töölenaasmisšokki, lõppes mu esimene puhkusejärgne tööpäev kolm tundi varem ja seejärel kihutasime paariks päevaks Ruhnu saarele.
See oli oodatud reis, aga merereisi osa sellest ei olnud just ülemäära oodatud. Kujutage ette 2 tundi laevasõitu ja tormihoiatus. Ja nüüd proovige seda mõelda minu seisukohast, keda ajab iiveldama isegi mõte loksuvatest lainetest. Võeh. Ma sõin eelnevalt peoga merehaigusevastaseid tablette ning valmistusin pakkuma kaladele rikkalikku õhtuoodet. Aga mingi ime läbi jäid kalad siiski nälga ja kohale jõudes olime näost vaid õrnalt roheka varjundiga.
Ma olen korra varem ka Ruhnus käinud, aga see oli mingi 10 aastat tagasi ja ainus, mis ma sealt mäletan, on neljakordsed narid ja lõputud liivarannad.
Sel korral oli meil täisprogramm saime põhjaliku ülevaate kogu saare elust ja olust. Ainult neljakordseid narisid ning väikesi valgeid sirmikuid ei näinud. Küll aga nägime kuidas päike loojus kolaki merre. Vaatasime üle kõik kirikud nii seest kui väljast. Peaaegu kõikidesse valla asutustesse astusime sisse ja kuulasime, mismoodi aetakse väikevallas asju. Pesime end igas saare saunas. Ronisime majaka tippu ja laskusime püstloodi mäest alla. Maitsesime saare mineraalvett, milles võiks vabalt kurke soolata, aga kurgid tuleks liiga soolased. Laulsime tuntud ja tundmatuid laule ning lasime liival meile laulda. Lehvitasime hülgele. Imetlesime vindiga puid ja jõime endale ka saare veinist pisut vinti. Sõime maailma parimat šašlõkki. Suplesime jääkarudega koos meres ja paitasime karunäoga Priidikut. Ruhnu karu me loomulikult ei kohanud. Matkasime samblikuväljade vahel liivaluidetel ja kõmpisime sooservas. Kuulasime lõputult lugusid elust saarel, mille puhul oli raske aru saada, mis on tõsi ja mis seda mitte ei olnud. Nautisime mõnusat seltskonda ja naersime nii et vats vappus ja siiamaani on põsed naerust hellad.
Ühe sõnaga oli mälestusväärne retk! Teinekordki!
Lõpetuseks pilt Ruhnu päikeseloojangust lokkide taustal. Metsistusin juba esimese õhtuga ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar