esmaspäev, august 23, 2021

PPP

Ehk perega Pärnus puhkusel.
Just seda me möödunud nädalavahetusel tegimegi. Kuigi perega puhkamise jaoks peaks mingi muu sõna välja mõtlema. Puhkamisest on asi kaugel. Pigem on tegemist pideva pingutusega säilitada tervet mõistust (või seda vähest, mis varasematest perereisidest kärbituna tervest mõistusest alles jäänud on).

Esiteks oli vaja Lottemaal käia, sest me polnud seal varem käinud ja varsti on lapsed nii suured, et ei oska sellest enam midagi arvata. Mis mulje siis jäi? Kallivõitu - oli esimene emotsioon pileteid ostes. Koht ise oli päris tore. Mina küll igale poole ei pääsenud, sest logistasin jäätist sööva titega ringi ja sellist mädivatti* ei saa ju siseruumidesse lasta, muidu oleks pärast kõik atraktsioonid 2-aastase kõrguselt kleepuvad ja määrdunud. Tirtsule oleks muidugi piisanud vaid paarist trepist ja redelist, mida mööda üles-alla turnida. Ja jäätisest loomulikult. Ka Tõruke arvas, et parim osa oli jäätis. Omas reserveerituses ei tahtnud ta organiseeritud tegevustest osa võtta ja eelisas Mpsiga kulli mängida. Täpike seevastu nautis kogu seda aktsiooni täiega. Igal etendusel istus esireas, pükste paraadil lonkis kohe pükste taga, tantsis lava ees koos Lottemaa elanikega ja vabal ajal ajas rebane Juliaga juttu. Need näitlejad meeldisidki mulle kõige enam. No eriti need, kes näisid oma rolle nautivat. 

Lõpuks kui kõik olid väsinud ja näljased hakkasime koju minema, elades üle rongiõnnetuse. Ei, rongijuht ei jäänud tukkuma, aga autole otsasõidu vältimiseks pidurdas nii järsult, et kõik lapsed kukkusid pinkidelt maha. Tõruke sai käele koleda sinika ning Tirts muhu otsaette. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud.

Teise päeva peamine atraktsioon oli veekeskus. Tõsi, mina veetsin suurema osa ajast lastebasseinis üritades kõige pisema nina ikka vee peal hoida. Ta on endiselt suur veesõber, aga täiesti ilma ohutundeta. Või kuidas võtta. Lastebasseinis olid mingid vahtkummist kätised. Tirts pani neid lausa 4 tükki külge. Ilmselt ilu pärast. Muide, seda, et ujumine teeb näljaseks, tõestasid väga hästi need samad kätised, mis olid kõik eranditult hambajälgi täis ja mõnel oli isegi suur tükk välja hammustatud. See veekeskus (mis oli samuti kallis, aga ikkagi poole odavam kui Lottemaa) meeldis lastele isegi rohkem ja nõuti, et sinna tuleb tagasi minna. Ehk kunagi lähemegi.

Õhtul tähistasime tagasihoidlikult (tordi ja šampusega) oma 11. pulmaaastapäeva. Paneb ikka imestama, kuidas aeg lendab. Ilm muide oli 11 aastat tagasi üsna sarnane - hommikul sadas vihma, aga päeva peale tuli päike välja.

Kolmandaks päevaks oli plaanitud matk. Minu jaoks jäi see küll lühikeseks. Peale ca 500 meetri läbimist  otsustas Tõruke teiste peale solvuda ja keeldus edasi minemast. Kuna ma ei saanud oma last ometi üksi metsa ripakile jätta, tuli ka mul rännak lõpetada. Ega see maastik polnudki kergkärule sobilik, nii et keerasime Tirtsu ja Tõrukesega otsa ringi ja lonkisime algusesse tagasi ning lõime ülejäänud matkasellide naasmiseni niisama aega surnuks. Ja algaski kojusõit. Koju jõudsime isegi mõistlikul ajal, aga see puhkus oli nii ära kurnanud, et midagi enam teha ei jaksanud. Lebasin jõuetult diivanil ja aegajalt lükkasin pesumasinasse uue portsu riideid.


 *Sõna muhu murdes, mis tähendabki Tirtsu, ehk sellises vanuses last, kes toiduga mäkerdab, nii et vatt on mädine.

2 kommentaari:

kertu ütles ...

Kuidas see kõlaski, umbes midagi sellist, et pere"puhkus" tähendab lastega toimetamist väljaspool kodu.

maailmaparandaja ütles ...

Just ja ohtralt lisastressi. Keegi ütles kunagi nii kenasti, et perepuhkusel luuakse mälestusi, mis talletuvad igaveseks su aju armkoes...