Hülgeluurannikul

Arvasite, et meie väikesaarte ja laidude programm on unustuste hõlma vajunud? Hähh, keda ma petan, te tõenäoliselt ei mäletagi, et meil Mpsiga selline programm oli. Äärmisel juhul suudate veel meenutada majakate kaardistamise retki* või kauneima kirikukuke valimise konkurssi**. Aga tõstku käsi üles, kes mäletab, et meil oli plaanis käia läbi võimalikult palju väikesaari? No vot. Endalgi hakkas vaikselt ununema. Õnneks on Mps kõrgemast vanusest hoolimata parema mäluga ja utsitas mindki, et programm tuleb taas päevakorda võtta.

Nii juhtuski, et tegin eile ühepäevase minipuhkuse ja kihutasime koos Papa ja paadiga Saaremaale, et sealt Kärsa sadamast merele suunduda. Viimasel hetkel võtsime isegi mootori kaasa. Ja natuke peale viimast hetke (kui varbad juba märjaks hakkasid saama) taipasime ka paadile korgi ette panna. Edasi viis sõit üle tasase mere otse Allirahu poole.

Teravam silm võib hea fantaasia korral märgata silmapiiril meie sihtmärki

See on üks pisike maakild keset ulgumerd. Või noh, võibolla just mitte päris keset ulgumerd, aga kui ma ütleks, et saareke on rannast kiviga visata, siis ei kõlaks meie retk sugugi nii põnevalt. Samas jälle kiviga saare pihta viskamiseks peaks ikkagi veidike kalevite verd soontes voolama. Ma saan aru, et ma olin koolis palliviskes nõrk, aga 8 km on ka sportlikumale tüpaažile paras väljakutse. Lisaks peaks veel jõle täpne käsi olema, sest saareke on tilluke. Rannajoone pikkuseks tuleb kõigest ca 1 km ja kui tulepaaki keset saart püsti poleks, siis rannast seda madalat kivihunnikut ei näekski.

Merikapsapõld

Puid ega põõsaid seal ka pole. Ainult ohtralt merikapsast, miskit puju ja üht eriti tüütut taime, kes elu laiul sugugi ei armastanud ning üritas oma lapsukesi iga hinna eest koos meiega suurele maale saata. Ilmselt mõnel umbrohubeebil see õnnestuski.

Laid oli muidugi väga ilus ja mitmekesise rannaga. Seal oli nii kivist, klibust kui liivast randa. Iga külg eriilmeline. Kõikidel külgedel oli aga üks ühine omadus - iga paari meetri tagant vedeles rannikul mõni hülgekorjus. Enamasti oli tegu väikeste karvakaladega, paar suuremat oli sekka eksinud. Õhus hõljus ka selline hapuhülgehais. Hukka oli neid hülgeid palju saanud, aga alles oli ka ikka kõvasti. Iga natukese aja tagant pistis mõni peanupu veest välja, üks külitas demonstratiivselt rannakividel ja kogu meie saarel viibimist saatis üks hale ulgumine ja nutulaul, mis tuli ilmselt veidi eemal paiknevalt rahult. 

Ega me seal saarel pikalt olnud. Vaatasime veidi ringi, tegime tiiru peale, pidasime väikese pikniku ja sõitsime aga kodu poole tagasi. Tore oli sellegipoolest.

Tagasiteel tuli paadi kiigutamise, mootorisurina ja vee helklemise koosmõjul selline uni peale, et äärepealt oleks magama jäänud.

* Kõik Mandri-Eesti majakad ja suurem osa tulepaake, on meil külastatud ja kaardistatud, jäänud ongi vaid mõned üksikud väikesaartel paiknevad tuletornid ja -paagid.

**Valdav osa Eesti kirikuid on üle kontrollitud, veendumaks kas torni otsas kõrgub rist või istub seal kukk. Mõni kukk oli küll pigem kana või lausa tuvi moodi.