Oh sa pühade muna!

Jõudsid pühad ka meie maale. Jänes tõi. Paistab, et ta on ise selle üle päris uhke. Istus teine sellise tähtsa näoga aknalaual justkui teatades, et mis munete, tulge koksima!

Ei munenud. Ootasime, et kõik see pere ilma pealt jälle kenasti koju tuleks. Lõpuks tuligi. Sel aastal olin targu varakult varunud ohtralt koorerikkaid sibulaid. Eelmistel aastatel sai munadepühade eel ikka poes neid ilusasti siledaks kaabitud sibulaid vaadatud. Sel aastal olin hästi varustatud. Lisaks traditsioonilisele sibulaakoortega värvimisele katsendasime uuenduslikult ka külmutatud mustikatega munade kirjamist. Tulemus oli minu meelest täitsa esinduslik. Isegi kui ma väga palju mustikaid ei raatsinud panna.
Tõrukesele kahjuks ei ole veel päris hästi aru saanud kuidas neid mune süüaksegi.

Ja kui päris aus olla, siis ega talle mune muuks kui koksimiseks (või siis limpsimiseks) ei antagi. Isegi mitte mustikatega värvituid. Selle asemel anti talle mustikapüreed ilma munata. Ütleksin, et sõi ja kiitis, aga siis ma valetaks. Tegelikult sõi ja riidles. Riidles siis kui rohkem enam ei antud.