Ah, milline imetabane ilm täna oli. Soe! Mul hakkas täitsa palav kui käru mööda sissekulunud rada* lükkasin. Varsti võib jope pealt ära visata ja oma valgele ihule ka pisut päikest näidata. Kuigi sel aastal polegi ma tervenisiti valge nagu kartuliidu. Paar veidike jumekamat laiku in ikka ka - mulle on nimelt tekkinud klassikaline noore ema päevitus (sellise, kellel on sügistalvine laps). Nimelt on minu nägu ja käelabad juba märgatavalt tumedamad kui muu ihu. Ikka sellest igikestvast vankrilükkamisest. Iga päev (kui just väga hullusti ei saja või ma kodualevist kaugel ei viibi) tatsan ma ju keskmiselt 5 km maha. Selle ajaga jõuab päike isegi minusugust peegelduva nahaga luike pisut pleegitada.
*Mul on kõik kohalikud tänavad sada korda
risti-rästi läbi käidud, nii et vankrijägedest on tänavasse juba roopad
kulunud. Varsti võin lihtsalt vankri maja ees rööbastele panna ning hoo
sisse lükata ja käru sõidab nagu tramm või rong läbides oma tavalise
marsruudi ning lõpuks jõuab ukse ette tagasi...
mul ka nina peal ja käppade peal mingid veidrad tumedamad kohad :D
VastaKustuta