Linnas lõbutsemas

Käisime täna linnas.
Kõigepealt näitasin arstile alieni, kes minu käe sees elab. Arst vaatas ja ütles, et ta pole nii ilusat ja vahvat tulnukat varem näinud. Eks ta ole, isegi tervisehädad on mul maailma paremad. Muret  tunda ta ei soovitanud, vaid soovitas tulnukaga hästi läbi saada ja talle pai teha. Samas ütles ta mulle, et ma nägevat väsinud välja ja arvas, et äkki hemoglobiin kehva. Ma ei hakanud mainima, et väsimus võib tuleneda sellest,et üks väike poiss hommikuti piisavalt magada ei lase. Lasin hoopis veidike verd võtta. Vampiiribeebid tahavad ka süüa.
Meditsiinilised mured lahendatud, läksime Laisikuga tittesid jalutama. Õigemini tited jalutasid meid, sest  meie olime ju need kes kõndisid. Tegime linnale peaaegu tiiru peale. Tundub, et oli suur linn, sest jalutuskäigu tulemusel tekkis mul soki sisse hiiiigelsuur auk ning varba peale paar päris nunnut villi.
Kui üks kahest vankrist oli taas kolmerattaliseks sõidetud otsustasin, et aitab ja läksin vormistasin Milli oma nimele. Nüüd olen siis ametlikult ka autoomanik. Enam ei astu ma sammugi jala.
No ja kui auto oli käes haarasin Mpsi ja Tõrukese pardale ning kihutasime SPA-sse. Peab ju poisile varakult veemõnusid tutvustama. Vähemalt üks tema esivanematest on ju hülgerahva tõust ning vanu peretraditsioone järgides ei saa ju lapsest ometi veepõlgurit kasvatada. Kuna meri on hetkel veel pisut külm, siis pistsime ta sooja mullivanni. Rääkimata sellest, et meil oli privaatsaunad ja privaatmullivann, oli meil tegelikult terve privaatSPA. Poisile vees meeldis. Mõnules vannis nii mis jaksas. Natuke pladistas ka, aga eelistas siiski niisama vees vedeleda. Arvan, et seda võiks teinekordki korrata.