Otsustasin kah rattarikkaks hakata ja kihutasin täna hommikul rattaga tööle. Kihutasin... isegi tigu kimas minust kurvis mööda. Nii aeglaselt ja vaevaliselt läks sõit. Ja kujutage ette - isegi tuul polnud vastu (kui tuul oleks väinatammi peal vastu olnud, siis ma kardan, et väntaksin siiamaani ühe koha peal). Aga näe, kohale jõudsin. Kuigi tuleb tunnistada et vorm on ikka häbemata vilets. Meenutab millimallikat.
See tuleb sellest, et olen laisk nagu kevadine kärbes ja mitte ei raatsi ennast liigutada rohkem kui hädapärast vajalik. Näiteks matk diivanilt külmkapini on juba suur ettevõtmine.
Aga ots on lahti tehtud ja rattahooaeg avatud. Nüüd tuleb vaid piisavalt jõudu koguda, et jaksaks õhtul koju tagasi ka sõita.
P.S pilt on täitsa minu tehtud. Kõik autoriõigused on minu :D
Suvepraktika ajal ma sõitsin iga päev jalgrattaga 7 või 9 kilomeetrit tööle + samapalju tagasi, ja lõpuks oli vorm üpris hea. Sinu marsruut on oluliselt pikem. Jätka samas vaimus ja järgmisel rattamatkal jätad meie tavalised sprinterid teetolmu köhima.
VastaKustutaSeda hirmu küll pole, kõigepealt peaks ma sprinteritele järele jõudma. Praktika näitab, et tavaliselt näen ma neid vaid vilksamisi silmapiiril tuhisemas.
VastaKustutaVäga tulbi! Palju sul kilumeetreid tuleb tööle ja tagasi?
VastaKustutaUnustasin eile spidomeetri pealt lõpptulemust vaadata. Aga üks ots peaks olema kusagil 14 kilomeetrit.
VastaKustutaaktivist oled.. karmid ilmastikuolud välja arvata on ilmselt see Sinu ots rattaga oluliselt mõnusam kui Kuressaares punktist a punkti b liikumine (jah, ma ikka vingun veel tolmu ja teeaukude/kraavide pärast.. juuniks lubati "korda" teha...)
VastaKustuta