kanuuga nädalvahetuses

Nädalavahetusel võis soomaa ääretutel veeväljadel kohata pirukakanuud. No see on nagu pirukaauto ainult ilma ratasteta. Aga pirukaid tihkelt täis. Kõiksugu pirukaid. Viineripirukaid ja kaneelirulle ja viineripirukaid ja kaneelirulle ja kaneelikukelusi ja viineripirukaid... Ja kõik kes meist mööda sõitsid või kellest meie mööda sõitsime said soodsalt pirukaid osta. Ja kui osta ei tahetud, siis pakuti tasuta. Kui tasuta ka ei tahetud, siis ahvardati mõlaga ja sunniti võtma.

Ja hoolimata pirukatest, pasteedileibadest ning pihaga kurkidest raskeks muutunud kanuutajatest ei läinud ükski paadike ümber. See oli muidugi halb. Tete ju küll vanarahvaütlust, et kes enne Jüripäeva ujumas käib, seda suvel kirbud ei tülita. Suures kirbuhirmus käisime saunast tulles siiski jões. Nüüd hüppavad kirbud meist kõrge kaarega mööda.

Õhtul istusime aga mõnusalt saunaonnis ja laulsime. Üle väga pika aja. Polnud nii ammu laulnud, et ei mäletanudki kuidas seda teha. Alguses liigutasin ainult suud ja häält ei tulnudki. Seejärel tuli hääl ka, aga hirmus kole hääl (aga ma ei lasknud end sellest häirida) ja lõpuks kui laulmine taas meelde tuli, siis läks hääl jälle ära.

Öösel üritasin pisut magada. Aga oh õnnetust. Kus sa magad kui hambad plagisevad külmast. No ei saa ju. Pugesin küll magamiskotti ja hobuseteki alla, aga soojem sellest ei hakanud. Aga mis ei tapa teeb tugevamaks. Ja mina olen nüüd oi oi kui tugev ainult natuke haige...