Uhhuu, te ei kujuta ette milline tuul täna hommikul oli. Vastutuul. Oh ei, tuul polnud vastu mitte ainult väinatammil, vaid terve tee ulatuses. Algusest lõpuni. Mul oli tõisne hirm, et ma ei jõuagi lõpuni. Kõik see aeg, mis ma seal vastu tuult rühkisin, ootasin, millal need teod minust siis mööda kihutavad. Aga ei märganudki teisi. Kahtlustasin, et äkki ma lihtsalt ei tabanud seda hetke, kui nad mööda tuhisesid. Aga hiljem kui ma lõpuks poolsurnult kohale jõudsin, märkasin, et kaks paksu irvitavat tigu hüppasid pakiraamilt maha, ise veel norides, et ma olla liiga aeglaselt sõitnud, nad jäävat nüüd minu pärast tööle hiljaks. No on sindrinahad.
Koju seevastu oli hulka mõnusam sõita. Tuul ei olnud pöördunud ja tigusid poolnud ka enam raskuseks. Saan vuhises nagu motoriseeritult üle tammi.
Aga meil oli tööjuures hoogtööpäevak. Riisusime ja röövisime. Põletasime ka - vorste. Ahjaa, õunapuid disainisime ka. Praegu on moes väga väheste okstega puud.
Ma ei mäleta, kustkaudu ma Su blogisse paar tundi tagasi sattusin, aga igaljuhul on mul ülihea meel, et sattusun! Väga kosutav ja humoorikas lugemine on olnud.
VastaKustutaMuide ka mina söön iga päev kilode kaupa õunu ning jää(kuubikui)d.
Hoian silma peal ja kui jälle aega saan, lappan kirjutatut ka.
:D
VastaKustutaTere tulemast minu tagasihoidlikusse aga maailma parimasse urkasse. Olete ikka teretulnud.