Tasuta kolimisteenudsed. Kui vaja, kolin teid kasvõi kuule!!!

Täna tundsin, et käed on natuke valusad – nagu oleks midagi rasket tõstnud või nii. Veidikese mõttemõlgutuse järel meenus, et jah tõesti, olen 4 päeva järjest kolinud. Kõigepealt Liinat, siis Merikest-Triinu, siis iseennast ja veel veidike iseennast (kuna minu puhul on tegu suhteliselt suuremahulise, kaugeleulatuva ja põhjalikku planeerimist nõudva kolimisega, siis kulus selleks kaks päeva).
Loomulikult ei saa minusugune põhjalik inimene piirduda vaid asjade ühest kohast teise tõstmisega. Oo ei. See oleks ju liiga lihtne. Kui mina laupäeva hommikul ärkasin ja asju pakkima hakkasin, vaatasin korraks teise tuppa ja avastasin, et seal on samuti kohutavalt kole tapeet. Kusagilt lipsas mu peast läbi mõte, et paneks uue tapeedi. Ja siis tegutsesin ma kärmelt. Lippasin kiiresti tapeedipoodi, et mul ometi enne mõistus koju tagasi ei tuleks, rahast/ajast/tööst kahju ei hakkaks. Poes veetsin ma muidugi meeldiva päeva. Teate ju küll, Pille puhul on tegu äärmiselt otsustusvõimetu persooniga. Nii ma jalutasingi tunde riiulite vahel ja ei suutnud valida. Lõpuks kui müüjad hakkasid mulle juba poe sulgemise kohta vihjeid tegema, panin lihtsalt silmad kinni ja valisin riiulist 6 rulli tapeeti.
Lehtedes sahistamine pidi olema närve rahustav ja stressi maandav tegevus, no ma võin öelda, et vana tapeedi maha kiskumine on samuti vägagi rahustav (eeldades muidugi, et tapeet ikka tuleb seinast lahti). Minus ärkas igatahes tõeline tapeediarheoloog. Huvitav oli vaadata, milliseid hirmsaid tapeete selles toas oli olnud ja mõelda juurde, et millised inimesed küll elasid rõverohelises koledate roosidega tapeediga toas ja kuidas nad otsemaid hulluks ei läinud (kui päris aus olla, siis selle kohta mul täpsed andmed puuduvad). Nii väike tuba kui see siin, mingi kirju üllitisega...huhh!!! Kuigi tuleb tõdeda, et kui need 5-6 kihti tapeeti sai seinast maha kistud muutus tuba kohe paugupealt tunduvalt ruumikamaks.
Laupäeval ma muidugi oma toa remondiga eriti kaugele ei jõudnud. Nimelt oli lõunatuul viinud Ida-Virumaale kuuldusi osavast meisterkolijast ja nii tuligi mul minna ja näidata neile, et sedasorti kuuljuttudel võib isegi tõepõhi all olla.
Esmaspäeval sai siis detapetseerimisega jätkatud. Kutsusin omale Kairi appi ja puha. Ta on meil peaaegu et ekspert. Liina käis kah abistamas. Tema hoolitses valdavalt toitlustamise eest. Tegi meile kisselli ja puha. Muide, kas teie teadsite, et tapetseerimisel on vajalikud kolm asja: pintsel, tapeet ja saumikser (tapetseerimise käigus jõuti korduvalt imestada, et kellele neid seinu veel vaja on).
Kui liim oli valmis algas tõeline peetimine. Teate, ma polnud kunagi varem tapeeti seina pannud. Mina, tuntud naiivitar, mõtlesin nagu tavaliselt, et kui raske see ikka olla saab. Tuli välja, et üle ootuste raske.
Aga nüüd kujutage ette liivakõrbe keskpäeval – kollane, kollane, kollane. Luited tõusevad ja langevad, moodustades justkui liivast merelaineid. Kas pole ilus? Nuvot, just nii ilus on minu uus tuba nüüd. Tapeet lainetab ja lokib kohutavalt. Mina isiklikult ei usu, et see eriti kaua seinas püsib, kardan, et isegi minu tehtud puuriidad on püsivamad.
Aga võibolla teid huvitab, et miks see tapeet ikkagi nii kohutavalt lainetab ja nii mühklik on? Vaadake, asi on pisimutukates. Need tahtsid ju hirmsasti aidata või lihtsalt uudistada ja olid kogu aeg risti jalus, pole siis ime, et mõni liimipotti kukkus või lihtsalt tapeedi taha jäi. Juhtub ju.
Tänane päev on siis asjade tuppamahutamisele pühendatud. Hehh, siin tuleb jälle füüsikaseadustega maadlema hakata. Kas teie kallid kaaskannatajad usute, et minu sadamiljonit asja, mis ruumalalt on ca 45m3 mahub minu 25m3 suurusesse tuppa? Mina isiklikult kipun sellesse millegipärast skeptiliselt suhtuma...

P.S muide, kui kedagi uvitab, siis olen ma 8404 päevane (pluss-miinus arvutusvead) ja näinud oma elus miljonit päikesevarjutust (see teeb peaaegu 119 varjutust päevas)