Oh dear
Kuulge, lõpetage ära! ma küsin ausalt, kes see jamab ajaga? See lihtsalt ei ole normaalne. Mina ei tea, milles asi, aga viimasel ajal ei tööta enam aeg nii nagu ta vanasti tegi. Minu päevad on vähemalt 68 h pikad. See on kindel. kuidas muidu saaks peale paari tunni pikkust joonistamist tunduda, et ma polegi viimase viie aasta jooksul mitte millegi muuga tegelenud. Pidu, mis toimus eile õhtul oleks justkui olnud nädala eest ja üleeilset pidu ma peaaegu enam ei mäletagi. Lihtsalt nii ammu toimus see. Ja õhtul kui hakkan magama minema, siis olen lõpptulemuseks nii otsatult väsinud, et ei suuda isegi meenutada mida üldse magaminie tähendab. Ommik on nii kaugel!!!
Selles jamast tulenevalt kipub ka igavus kergelt kallale (teate ju, et igavus on minu suurim vaenlane) kui juba kaks päeva pole midagi erakordset, enneolematut või üllatavat toimunud, siis vaagun ma juba elu ja surma vahel. Igavus tapab.
Oh dear
Mina ka ei tea, mis see on. Mingi sügisene nuuskmõmmikulik rahutus on hinges. Lihtsalt ei suuda kuidagi ühe koha peal istuda. Hirmus soov on pakkida suupill seljakotti ning lihtsalt ära minna ja mitte enne kevadet tagasi tulla. Ja kui veel juhtun märkama parvedesse kogunevaid rändlinde, siis nean maa põhja seda, kes lammastele tiibu ei andnud. Isegi sead lendavad, miks siis mitte lambad?
Selle asemel, et lennata istun mina aga oma betoonkingaga kõige sügavama süviku põhjas (kus muideks on aegajalt päris huvitav, võib näha naljakaid helkivaid kalu ja puha). Ei, ärge arvake, et mul oleks jälle masendus. Seekord mitte. Täna pole ju veel reede kah ja pealegi alles suhteliselt hommik. Hommikuti on mul ikka hea tuju. See tuleb unenägudest. Alles eile (või oli see viiskuümmend aastat tagasi) nägin ma nii ilusat unenägu, et lihtsalt ei raatsinud üles äragata. Kui see nii jätkub, et unenäod on ilusamad kui päriselu, siis ühel ommikul ma lihtsalt keeldun üles ärkamast. Siis võite mind unenäo maailma vaatama tulla, kuigi ma hoiatan, seal võib telie meeldima hakata...
Oh dear
Ahjaa, ma pidin kirjutama veel imaginaarsest füüsikust. Pole midagi teha, tegu on lihtsalt niivõrd blogitava noormehega. No kuulge, kui paljudel teist on juhtunud nii, et lähed kodust ära ja jätad endast maha sellise ilusa läbukese ja koju tulles avastad, et füüsik on su toa ära koristanud, nõud ära pesnud ja ootab sind, et sulle unejuttu rääkida... Liinaga reedel paaegu nii oligi (see unejutt oli kirjanduslik liialdus). Uskumatu inimene
Oh dear
ahjaa, paluks nädalavahetusele 5-6 november mitte ühtegi üritust planeerida, ma lähen koju :D
Kuidagi tuttav tunne tuli-kuigi seljakotti mul suupilli pakkida mõttes pole olnud, mis tuleb, ma pakun, sellest, et mul suupilli pole.Krt-i palju komasid sai;)
VastaKustutaAga noh, vaatamata aja venimisele läheneb ta ikka uskumatult ruttu talvele. Müstiline värk selle ajaga.
No sul tunduvad vähemalt päevad õiges järjekorras üksteisele järgnevat ja kui on hommik, siis sul ei tule tunnet, et on juba õhtu või vastupidi.
VastaKustutatriin.
Õiges järjekorras?
VastaKustutaMul on kalendril suffle peal.Esmaspäeval prk Kallase residentsis kui teatati, et hakkab CSI olin ma tõsises segaduses, kolmapäeviti ja CSI??? aga siis ma otsustasin, et on reede ja tegu on CSI Miamiga.
Tõsi, ommikule järgneb ikka hilishommik, millele lõunane ommik ja siis õhtune ommik.
Ah sul oli siis ka selle CSI-ga segadus. Aga mina olen ikka see loll, kes kõik suure häälega teistele teatavaks teeb:)
VastaKustutatriin.