No ta teeb seda edasi.
Kõigepealt eile hommikul arvutit tööle lülitades hakkas see mulle imelikke küsimusi esitama.
"Hei hei hei, mina keeran siin kella, mis sa sellest arvad?" hõikas arvuti varahommikune entusiasm hääles.
"Keera kui tahad, mis mul sellest," torisesin vastu.
Alles tunde hiljem jõudis mulle kohale, miks ta nii käitus.
"Aaah, muidugi, kellade keeramine!" lõi Pille käega vastu pead ja keeras igaks hjuhuks kõik kellad majas tunni (või kindluse mõttes isegi kaks tundi) taha.
Sellega loomulikult kellanali ei lõppenud. Matkaraja ääres nt oli iga natukese aja tagant näha hüljatud käokellasid. Terve õhtu aga vaatasin ma oma rannet lootes sealt miskit kellaaega välja lugeda. Minu käekell, mis oli siiamaani minu ainus side reaalse ajaga, otsustas nimelt maailma avastama minna. Millegipärast tahtis ta seda aga iseeseisvalt teha. Juu ma siis pole piisavalt hea reisikaaslane.
Ja siis läksid kõik äratuskellad lolliks. Pole ju normaalne kui nad üksteise järel keset kõige sügavamat öötundi helisema hakkavad. See on taas üks neid paranormaalseid nähtusi, mida mina oma peakesega seletada ei oska... No lihtsalt ei oska.
Ei, ma ütlen, et aeg on lolliks läinud.
Ma ootan põnevusega, et mis ta järgmisena välja mõtleb. Kardan kõige hullemat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar