Eile õhtul siis kogunes Vaksali punkrisse kari finantsdendrolooge. Loomulikult olid nad näljased. Vastavalt uuele külakorrale* oli minu kord vaeseid üliõpilasi toita. Mõtlesin, et pakun neile siis ehtüliõpilaslikku toitu. Minu endagi üllatuseks selgus, et minusugune supperkokk pole iial oma elus praekartuleid teinud.
Minu jaoks isiklikult oli tegu tulusa õhtupoolikuga, mul õnnestus tervelt pokaalijagu killuõnne muretseda. Lisaks sain hulgaliselt konstruktiivset kunstikriitikat, mille tulemusel otsustasin veidikeseks ajaks jätta kõhukinisuse all kannatavate kõrbeelukate joonistamise ja keskenduda mitte nii väärmõistetavatele termomeetritele.
Lisaks sai veel teha öiseid eksperimente pimedatel Tartu tänavatel.
Aga kui ma koju jõudsin ja saabus nagu magamamineku aeg siis polnud üldse und. Lugesin siis kuni kella kaheni. Seejärel magasin kuni kella viieni ja seejärel vaatasin kella poole kaheksani taas neid imeilusaid sõltuvust tekitavaid kiusatuslikke unesid (tean täpselt ajalist jaotust, vaatasin vahepeal kella).
Ommikul kui ma viimase unenäo subtiitrite vaatamise lõpetasin ja kiri: "häpi end" oli hajunud, tegin silmad lahti ja oh seda õudu, ma polnudki oma toas, kusagil võsas allika kõrval oopis!!! Müstika.
*Kolmapäeviti saab etteteatamisel vaksali punkrist süüa. Kõik, kelle kõht kannatab minu eksperimente välja, on oodatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar