Uskuge või mitte, aga vahel olen ma väga õnnelik selle üle, et olen selline luuser nagu ma olen ja ei pea sellise ilusa ilmaga kusagil kontoris hullult pappi kokku ajama, vaid võin grüünes elu nautida. Metsad, järved ja pihlakamarjad. Ja puu, mis polnud veel piisavalt pehkinud, et minu fotokas oleks taas saanud oma lemmikspordialaga tegeleda. Tõsi küll, ujuma ei jõudnud minagi. Aga ausõna, ma oleks läinud, kui oleks vaid ujumise koht olnud.
Ilusa ilma puhul ei kehtinud isegi Murphy seadused. Kui tihti juhtub, et sa oled bussist maha jäämises sama kindel kui päikese loojumises ja siis ikkagi jõuad, kuna bussijuht peab piletirulli vahetama? Mitte just ülemäära tihti tuleb mainida. Vahel lihtsalt veab.
Mis puutub päikese loojumisse, siis elasin just praegu ühe sellise üle. See loojus nii häbematult kiiresti, aga vähemalt värvirikkalt.
Hehh, kui ma kohe magama ei jääks, siis võiksin vist ommikuni kirjutada. Teie õnneks on teil tegu tõelise unemütsikuga. Keeran end oma rõskes toas teki sisse, tõmban kerra ja unistan taivani radikatest.
Marguse soovitusel : *
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar